Maal on praegu väga maal. Püsilillepeenar on moodustanud Henri Rousseau laadis džungli, mis muutub eriti elavaks pildiks siis, kui vägev kollane kaslane sealt pea välja pistab.

Uskumatu palavus. Kõik lõhnab. On see kuumus või mesine õhk, mis paneb naha naksuma? Mul on kogu aeg nii hea meel, et ma linnas ei ole. Ma saan astuda üle aidaläve veel jahedasse hämarusse ja kosutada seal end kadunud asjade lõhnaga. Lapsuke võib poolpaljalt mööda muru silgata ja lõpmatult veega mängida, peenrast rohelist sibulat ja maasikaid süüa.

Millised vihmad! Sellised! Äike lõi juba hämarduva öökese väga valgeks ja täna sadanud paduvihm leotas õue ning ujutas lahti ununeud ukse kaudu koda. Tahtsin verandas lugeda, kuid ajalehtki oli postkastis läbi ligunenud, riputasin hapukurgiuudised peale sadu pesunöörile kuivama.

Õhk, mis peale sellist padu jääb, on eriliselt puhas, seda hingates tundud endale ka puhas nii ihult kui hingelt, mis sest, et keha ikka kleepub ja äsja sai iseendadga roppu nalja visatud.

Mulle tundub praegu, et suvevihmalõhn ongi see, mida ma tahaksin oma tualettlauale väikesesse kummipumbaga kristallpudelisse, et sealt siis väga erilistel õhtutel endale natuke udu peale piserdada.
Mu praegune tualettlaud on jasmiinipõõsa all vaatega unustatud kopale.

Siinkohal idüll lõppeb, sest see krmuse mobiilnett ikka ei taha üldse mu niigi pisikeseks tehtud pilti üles laadida ja illustratsioon jääb ära. Eks siis homme Tartus lisan oma tuhat sõna.
Jah, lubatud uuteks leitsakupäevadeks ma lähen linna tagasi, sest ma ikka ei ole veel täielikuks Sverikust ja tsivilisatsioonist irdumiseks küps.
Pesu on must ja pilte kah ei õnnestu laadida, no mis elu see on. Viimane nädal enne puhkust võiks ju normaalset pereelu ka elada, ei ole minus seda Muti Karutari nii palju kui võis arvata.

Eesoleva posti kommentaaridest teavitab sind RSS 2.0 voog. Sa võid jätta mõtteid või tagasiviiteid oma enda lehelt.