Alles säutsusin, kuidas ma linnas üldse hommikukohvi ei taha ja maal on see peeagu et vajadus. Täna aga olen linnas ja joon paraja pangetäie kohvi, sest- mul on uus tass.

Kui Luke’s sulle midagi ei ütle, siis ilmselt sa ei vaata eriti Gilmore Girlsi. See on nimelt sealse söökla/kohviku (omaniku) nimi.
Tassi sain aga nii, et olin vahepeal jalgpalli peale pahane, et see telekava sassi lõi ja läksin ETV lehele uurima, et millal siis mu sarja üldse näitata kavas on ja sattusin väikese viktoriini otsa. Täitsin naljapärast ära (auhinnaks oli nokamüts või tass ja tegelkult mul ei olnud kumbagi vaja). Ja siis, kui ma selle viktoriini juba ära unustanud olin, sain kirja ühelt teles töötavalt kooliõelt, et ma olla võitnud (kusjuures loosi ei viinud läbi tema).

Ma ei ole kunagi olnud massiline sarjasõber, aeg-ajalt mõni köidab tähelepanu ja siis jään vaatama, no näiteks “Mulla all” oli väga hea, “Seksi ja linna” sai kunagi vaadatud ja briti krimisarjad on ka alati kindel naelutaja. Praegu siis Gilmore Girls, mis mul küll arvutis kõik olemas on, aga meie punnsilmsest telekast meeldib mulle asju rohkem vaadata.
Õnneks on meil Sverikuga üsna üks sarjamaitse, erinevalt näiteks mu vanaisast-vanaemast, kellest üks vaatab “Kirgede tormi” ja teine “Vapraid ja ilusaid” ja kumbki kirtsutab teise sarja peale nina.

Kinnitamaks stereotüüpi, et Ameerikas on kõik SUUR, oli see 2 tavalist kruusitäit mahutav tass eriti suurte mullidega mullikile sees, mida me nüüd Salmega mõnuga paugutame.

Eesoleva posti kommentaaridest teavitab sind RSS 2.0 voog. Sa võid jätta mõtteid või tagasiviiteid oma enda lehelt.