Olen vahel siin ja seal virisenud, et küll on kõrini ringirallimisest ja tahaks rahu.

Palun, siin on nüüd suvi, ilus aeg ja mina muudkui põletan taastumatuid maavarasid ja paarutan mööda Eestimaad ringi (Liivimaad ka). Leiutan endale marsruute ja ajakavasid, kuidas võimalikult palju korraga igal pool olla saaks ja üha uhan. Kuhu ja miks?

Põhiliselt Abajale, kus ma tahaks mõttes kogu-kogu aeg olla, lasta sääskedel end süüa, samal ajal kui ma hilja õhtul, kui laps juba magab, õues vaikust kuulan, natuke aias siblida, imestada, kuidas redis kasvab. Aga paraku kisub mujale ka.
Näiteks Tartu-koju, kus on Sverik, kes veel ei puhka ja veel maale kolida ka ei taha ja pesumasin ja vann ja Kurepalu, kus on ka tore külas käia.
Siis ka Tallinnasse, kus mul on alati nii palju kohtumisi ja käimisi, et päevad on liiga napid ja jaks raugeb eriti ruttu.
Peaks nüüd kuskilt siiamaile ilus suvi imporditama, siis lisanduks tahaks-minna kohtadesse veel Pärnu ka.
Õnn kohe, et mul Narvas midagi siduvat ei ole, muidu kiheleks äkki sinnagi.

Ja sõita on tõesti mõnus, ökosüümepiinade kiuste. Eriti alternatiivmarsruute (kõik teed peale Tallinn-Tartu meinstriimi) mööda. Jälgin muudele liiklusmärkidele lisaks erilise huviga uusi kihelkonnasilte ja katsun nende asukohti endale kuidagi põhjendada, imestan, kui suured mõned kihelkonnad ikka on. Vaatan maastikke ja maju, aedu ja aegu.

Vaikselt muretsen muidugi Salme pärast ka, et kuidas ta toolis puhatud saab (pikemad otsad sätin tema uneaega) ja ega ma teda reisidega liialt ei räsi. Samas on ta nii tore tegelane (ja õnneks üsna vapper reisisell), et teda lausa peab pidevalt vanavanavanematele näitama, ma usun, et selline põlvede vaheline kokkupuude on vastastikku kasulik ja vajalik.

Aga tegelikult on sõidust toredam kohale jõudmine ja seal olemine, mis ma sinna parata saan, et need toredad olemised ja inimesed nii laiali on.

Eesoleva posti kommentaaridest teavitab sind RSS 2.0 voog. Sa võid jätta mõtteid või tagasiviiteid oma enda lehelt.