Aeg, kuhu sa kihutad? Sünnipäevaeelset
2. juuni 2010, kõneles MaarjaHomme alustan oma viimast mittekolmekümnest eluaastat. Sest eksole, saada ma ju võin 28, aga “käin juba kahekümneüheksandat” nigu vanarahvas ütleb. See saabuv 28 tundub mulle praegu kuidagi eriti tore, tunduvalt toredam, kui 29, ja 27 tundub nüüd kah kuidagi mõttetu numbrina (vabandan siinkohal Veiko ees, see on minu isiklik mõttetus ja ei laiene teistele). Samas 30 saada poleks ka paha, oleks jälle selgus majas. See kümnendilõpetamine aimub kuidagi ebamäärasena.
Ema kolleeg (kes mäletab mind nii kooliminekuealisena vist) oli talle ükspäev kiitnud, et küll see Maarja on ikka üks tore laps. Igasugustes suhtlusvõrkudes vaatan nooremaid sugulasi ja ehmatan, et hissand, ta ka juba suur inimene. Kujutan ette, kuidas minust nõksa vanemad sugulased sedasama avastavad. Pealtnäha täitsa loomulik värk, kõik suure inimese asjad on olemas: pere, töökoht, pangavõlg… Ainult Lutheri painutatud vineerist augulise põhjaga pink oleks veel täielikust komplektist puudu. Ja siis see suurem eesmärk ka.
Mu jube saladus, mis mind unetutel õhtutundidel painab, on see, et ma ei tunne ennast ikka veel täiskasvanuna, no millal see küll tuleb? Tuleb üldse või? Või see ongi sellest, et ma ei tea veel, mida ma tahan teha? Hirmus on sedasi lapsevanem olla.
Sünnipäevasoov on mul selline: Kallis sünnipäevavana, olen olnud hea laps, ma loodan, et ma varsti leian endale sihi, asja mida ma tahaksin niiväga teha, et silmist lendab sädemeid. Ja aega tahaks, mõnusalt venivat aega. Ning seda Lutheri pinki ka.
Täispuhutava madratsi ma juba küsisin Sverikult.
2. juuni 2010 kell 16:24
mul on TÄPSELT samad mõtted ja soovid. selle vahega, et pangalaenu veel pole, ehkki hirmsasti tahaks. või noh, mis sellest laenust, oma kodu tahaks :P
naiivse optimistina ma endiselt loodan, et küll kõik tuleb ka. et kui pole veel tulnud, järelikult pole veel lihtsalt õige aeg :)
2. juuni 2010 kell 17:26
Tead, ma olen suga nõus. 27 vist ongi ilgelt sitt vanus. Vähemalt eile õhtul tundus nii küll.
4. juuni 2010 kell 10:42
Lohutan.Ka 50 -nene ei tarvitse end igakord täisealisena tunda, võibolla on viga geenides. Isiklikult tundsin , et tobe vanus oli 33. Õnneks läks mööda.
Lapsed, muide , meid kasvatavadki. Õnne! Õnne! Õnne!
7. juuni 2010 kell 14:27
Ma ei mäleta ei oma 27. ega 28. eluaastast suurt midagi, ju siis eriti traumaatiline polnud. Või on lihtsalt halb mälu. Aga täiskasvanu oled siis kui võid kõike teha :) Noh, et jalgupidi purskkaevus sulistada, sest kedagi pole keelamas ja teistpidi võib rahututele noorukitele teha kibestunud keskealise naisterahva nägu ja sisistada kui nad bussis nätsuga pauku teevad. Mõnuš. Ja kui suurt eesmärki pole, siis on olukorral see võlu, et ühtki asja tehes ei ole südametunnistusepiina, et tehtud saab midagi, mis ei vii eesmärgile lähemale. Kui sa ei tea, kuhu sa jõuda tahad, siis on üsna ükskõik, kuhu sa lähed ja mida sa teed :) Noh, ja kui sul ikka mõnd sihti vaja on, siis ma võin sulle paar enda oma ära anda, mul on niipalju vastukäivaid asju, mida teha tahaks, et ma ei kurvastaks kui keegi mõne neist ära teeks :)