Viimased paar nädalat igatsen ma seda õhtut, mis oli siis ükskord ammu suvel, kui me viisime maal laua koplisse ja panime ilusad riided selga. Ja ma ei saa praegu magama minna, sest hinges on nii hell ja hea, et ma pean selle kirja panema.

Ma arvan, et Elvis lubab, kui siin pikaleveninud talves (juba jälle on autol lumi peal!) tema piltidega natuke “Einet murul” fotomeenutan:

Mõned tantsisid toolidega:

Ja viinamarjad ei olnudki hapud:

Pokaalidel sai sõpruse märgiks jalgu alt löödud:

Ja päike läks klaasi taha looja:

Õhtune jahedus jõudis ja toast tuli sooje riideid tuua:

Oh ja ma olengi praegu seda meenutades umbes sama õnnelik kui tookord:

Ilmateadet vaadates lubab järgnevateks kevadpööripäevadeks suisa nulli, “Eine lumes” jääb vist ära, keegi minuga kevadporri püherdama tuleb?

Eesoleva posti kommentaaridest teavitab sind RSS 2.0 voog. Sa võid jätta mõtteid või tagasiviiteid oma enda lehelt.