Vihma käest räästa alla
12. november 2009, kõneles MaarjaLasteta noori kostitavad sugulased sageli pikkade pilkudega, taktitumad ka küsimustega pisipere-plaanide kohta. Sigimist oodatakse mitte ainult pikalt koos olnud paaridelt- ka noored ja vallalised saavad oma jao. Nagu möödunud aasta jooksul selgus, oli naiivne oodata, et lapse sünniga võiks see teema soiku jääda. Meil on uskumatult lahe laps ja muidugi oleks vahva, kui nii toredaid lapsi oleks kohe rohkem, aga praegu on mul küll täitsa kõrini pidevast aruandlusest paljunemise kohta.
Naabritädid, juhututtavad ja üldse esmakordselt kohatud inimesed, kes me noort peret näevad/teavad, hakkavad rääkima kuidas on vaja kohe saada ka teine ja võimalikult väikese vahega, et küll siis on elu ilus. Selliste soovitustega on pöördutud töisel vestlusel, günekoloogi juures, pargipingil, sugulaste juures külas olles jne. Ilmselt võtab olemasolev laps ära ebamugavad äkki-ta-ei-saa-lapsi piirid ja siis võib hakata jaurama teemal “maa tuleb täita”. Maa muidugi täitub iseenesest, iseäranis ida pool. Ja kallid naabrid, daamid kassajärjekorras ja teised heasoovijad: ikka päris sageli on need õnnelikud noored vanemad pidanud läbi elama loobumisi, ebaõnne ja valu. Mulle tundub, et üha enam paare vajab uue elu algatuseks meditsiinilist abi. Kõik inimesed, nii uskumatu, kui see ka ei tundu, ei saa vanemahüvitise maksimumi. Paljudel paaridel ei ole klapp nii hea, et laste saamine peret üha tugevamaks muudaks ja elu kestaks õnnelikult igavesti. Sellised pärimised võivad väga ahistavad olla.
Analoogne olukord on mul ka ülikooliharidusega. Omades läbi suure laiskuse ja venitamise nelja asemel kuue aastaga saadud magistriväärilist bakat olen ma hetkel olukorraga rahul ja doktoriõppesse (mis oleks haridusredelil järgmine samm) ei kipu. Aga ma töötan teadusasutuses, kus kihab doktoritest ja doktorantidest, ning mu senised teadussaavutused on siinses kontekstis tõeline alapingutus. ”No millal siis sina, Maarja, uuesti…” on küsimus, mis siis lõpeb vastavalt kas lapsesaamise või ülikooli naasimisega ja ajab mul karvad turri. Viisaka inimesena ma ei plahvata, vaid irisen siin.
Ja neid kahte korraga ei tule päris kindlasti, ma ei ole supernaine.
12. november 2009 kell 13:38
Ja millal siis teie kolmas laps magistriõppesse läheb ?
12. november 2009 kell 15:19
Igasugustele vanatädidele ja muudele tüütutele, kes lapse või paarimineku kohta pärivad, on väga kohane üliviisakalt vastata: “Tänan küsimast, ikka tasapisi. Muide, käisin just ühe kolleegi ema matustel, ta oli palju noorem, kui sina, millal siis sinul kah plaanis on?” Eriti mõjuv on, kui saab ka konkreetse haiguse osas hiljuti tehtud hirmutavale avastusele viidata.
Ja haridustee jätkamise teemalistel vestlustel on hea Sveiki eeskujul kasutada lugu tuttavast, kes vastavalt konteksti vajadusele: a) doktoriks saades ära unustas, kus ta elab ja kuidas särginööbid kinni käivad ning peab seetõttu Seewaldis elama; b) on koos kõrge teaduskraadi saavutamisega võimendanud talumatuseni kõik oma isiku ebameeldivad iseloomuomadused ning seetõttu kaotanud töö, pere ja igasuguse respekti kaaskodanike poolt.
12. november 2009 kell 15:21
Selle haleja vingumise asemel kirjuta – konkreetselt, arvude ja kuupäevadega –
- millal saate teise lapse?!?
- kui ei saa, siis millal kaitsed doktorit?
18. november 2009 kell 14:47
Väga tuttav probleem. Ümberringi kõik plaanivad või poolduvad ja ma olen see valge vares, kes ei taha veel mõelda selles suunas. Aga surve on suur igast küljest.
Mõni ajab küll harja täitsa punaseks, öeldes, et igaks juhuks võiksid ju saada lapse… No äkki pärast enam ei saa või sünnib defektiga, kuna oled liiga vana.
Nagu oleksin poes lambipirne ostmas, et igaks juhuks võtan paar tükki juurde, äkki põlevad läbi.
20. november 2009 kell 16:39
Tead, see on nigu minu sõnavõtt kohe! Kus krdi ühiskonna(tiigi)s me elame, et kõigil on asja kõigi teistega peale iseenda? See laieneb päris paljudesse valdkondadesse, et mitte öelda: igale poole. Sihuke pressing ja surve käib kogu aeg, et anna otsad. Ja kaasnevad igasugused võikad lamedused a la “annab tibu, annab tera”, “kell tiksub”, “sul on ju pea otsas küll” jne.
Aitäh meeldetuletuse eest võimalike vastulausete osas, Jaanomartin – olid suure siblimisega meelest läinud :) Arvestades minu House’ilikku mentaliteeti ja suhtlemismaneeri, lähevad käiku nii mis vuhiseb.
P.S! Maarja (ja Sverik ka ikke) – see on SINU blogi ja siin võid sa teha, mida iganes tahad. Päriselt ka :D