Käisin trennis, tegelt ka.
9. oktoober 2009, kõneles MaarjaEt kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, kuidas mina ja sport, need on umbes sama head sõbrad kui Iisrael ja Palestiina. Hea küll, ma olen elus mõned korrad korvpallitrennis käinud ja ükskord proovisin õhkpüstolist laskmist ja paar korda käisin kaberingis ka. Ehk siis klassikaline püsimatu proovija. Põhikoolis kehkaõps veel suutis ülekaalule kalduvaid lapsi siia ja sinna suunata, aga keskkooli kehalise õpetaja lajatas kõigile ühesama malliga, vallandades vastupanu. Viilisin ja viskasin nalja, kukkusin sihilikult rööbaspuudelt ja servisin jumalteabkuhu, et vaid platsilt ära saada. Pärast lõpuaktusel tuli pr. Ruut mind tänama, et ilma minuta oleksid tunnid palju igavamad olnud.
Sellest saab siis tuleval kevadel kümme aastat. Ma vahepealseid juhuslikke ujumaskäimisi (kus ma küll üritasin alati kilomeetri ära pusida) ja rattasõite-matku spordi sekka siiski ei arvaks, tegemist oli rohkem lõbuga. Näete ise, minu jaoks sport ei võrdu lõbu, vähemalt senimaani.
Peale Salme sündi läks vorm alguses paremaks, ilmusid näiteks käelihased ja võhma tuli titega toimetades juurdegi. Samal ajal hakkasid selg ja põlved ennast ebameeldival moel meelde tuletama, justkui üritades vaikselt alla andma hakata. Et Salme on nii tore inimene, tuleks ju kunagi uudishimust järgi vaadata, kas meie geenikombinatsioonid ka millekski muuks võimelised on. Ja selleks on selg ja jalad üsna olulised.
Andsin alla ja läksin täna esimest korda pilatese-nimelisse trenni sansaara-nimelises asutuses.
Ma olen elus. Ma lähen sinna järgmisel nädalal jälle. Otseloomulikult tundsin ma end selle tunni aja jooksul uskumatu äpuna, ehkki tegemist oli algajate trenniga. Alusülesanne on harjutusi tehes hoida kõhtu sees ja õlad lõdvalt, hingates sügavalt sisse-välja vastavalt treeneri näpunäidetele- üllatavalt keeruline kombinatsioon, kui üritada samal ajal igasugu seninägematuid liigutusi teha. Huvitava tõsiasjana selgus, et ma olen lapseootuse käigus pea täielikult minetanud kõhu sisse tõmbamise võime. Ja eks seda kõhtu, mida tõmmata, ole üksjagu palju ka, aga vanasti ikka tõmbus ilusti. Muidu oli kõik vaikne ja sujuv, ja mingit kardetud omm-vaataendasisse-manipadmehummi ei olnud. Otsaesise sain ikka märjaks, just neid kadund kõhulihaseid taga otsides.
Eks näis, kas kossutrenn ja kabering jäävad rekordiomanikeks või jätkub püsivust. Võiks ju.
9. oktoober 2009 kell 20:39
Väga tubli!! Kuna ma olen spordiga sama suur sõber, siis mõistan pingutuse kangelaslikkust :) Ma käisin vahepeal kõhutantsus, see on istuva töö tegijale väga hea õlavöötme lahtiraputaja, aga õlgu ja puusi ma eraldiseisvalt liikuma ei saanudki. Mul ilmselt on mõni liigend puudu.
9. oktoober 2009 kell 22:24
Minu jaoks oli Pilateses eri raske see õlgade pingevaba hoidmine, järgmisel päeval pea valutas ja õlavööde oli pinges, ehk teisisõnu, olin ikka vale paika pingutanud :(
10. oktoober 2009 kell 07:44
Jap, kõige selle koordineerimiseks läks kõvasti ajugümnastikat. Praegu oleks nagu sabakont pisut kange.
11. oktoober 2009 kell 11:41
Go, go, go, Maarja!
Nii palju, kui ma aru saanud olen teooriast ja ühest külastatud pilatese tunnist, ongi see üsna raske, sest tegeletakse selgroogu ümbritsevate ja korsetilihastega – ja no kui pole elus spetsiifiliste lihaste üles leidmise ja kasutamisega sihipäraselt tegelenud, siis esimesest korrast ei maksa küll edasisi järeldusi teha :). Tantsutrennid on küll mind sundinud oma selja-kõhulihaseid tundma õppima, eristama ja vastavalt vajadusele üles leidma ning kasutama, aga pilateses ma ka esimese korraga toime ei tulnud ega mõistnud mõhkagi, mis ma üldse tegema pean. Teist korda pole veel tulnud :).
Et ära anna alla ja näita sellele kabele ja kossutrennile!
11. oktoober 2009 kell 14:05
On kogemusest tean, et kui oled aasta ära punnitanud ja ajuti hambad, sõna otses mõttes, risti trennis käinud, siis tuleb harjumus ja sisemine tahtmine. Või lihtsalt harjumus :)! A vastik muutub lõbuks!
Jõudu transformeritele!
16. oktoober 2009 kell 11:39
Nii tore on sinuga ühineda küberruumi kaudu – alustaja ja taas-alustaja. Pilates on lahe, ainult see rongi pääl püsimine on väegade raske, jube kerge maha pudeneda. Ärme anna alla!
12. november 2009 kell 15:24
Ma pole mingi spordimetoodik, aga ma valiks spordiga sõbraks saamiseks mingi lõbusama asja. Tennis? Tants? Mõni malbem võitluskunst (jah, neid on ka daamidele)? Kui muda ei karda, siis orienteerumine?
12. november 2009 kell 17:15
Mhmm.. julgen vastu vaielda.. kui ei ole just avalik esineja, on nii tennis kui tants hirmutavad – ajavad kiiresti higistama ja iga eksimus on kaugele paista. Seevastu pilateses saad vaikselt nokitseda.
13. november 2009 kell 08:25
Kui põlved ja käed korras, siis võiks Maarjal päris kõva eestkäsi olla. Mina tennist veel maha ei mataks…
13. november 2009 kell 10:53
Uskumatu, Elvis, pärast seda, kui sa oled minuga Wiis tennist mänginud? Põlved on lisaks seljale mu teine nõrk koht.
13. november 2009 kell 13:05
Äh pahasti.
Aga tegelikult on ikka kõige õigem teha asja mis meeldib. Ja kui Pilates meeldib, siis on kõik tegelikult väga hästi.