Eile oli lõpuks siis see päev, kus laps sai aastaseks. Ma ei osanud kunagi öelda, mitu kuud, päeva tundi ja minutit mu armas lapsuke parajasti vana on. Nüüd siis läheb vähemalt seltskondlikus vestluses asi kergemaks.

Aastane Salme endiselt põhiliselt naerab, räägib omas keeles palju ja eesti keeles ülteb aitäh, auh-auh (kõik suuremad ja karvasemad elusolendid), käpe-käpst (kõik väiksemad kärbsed-mutukad-liblikad-tõugud), tita (nukud ja väikelapsed piltidel), mäm-mämm, taa-daa, õueminekul “oue” ja “app” vmt. lambi kohta. Vajadusel jonnib, kui midagi põnevat keelatakse, magab üks või kaks korda päevas tunni-paarist und, niheleb öösel ja tahab kaissu tissi sööma. Lemmiksöök tundub olevat kõrsikud ja liha. Köögivili ajab tuju pahaks. Tõuseb asjade najal püsti ja liigub piki neid külg ees edasi. Seisab kuni pool minutit ka ilma toeta (eriti siis, kui mõni mängukann toeks pihus on). Üldiselt on ta seltskondlik, võõrastama kipub esmakohtumisel meesterahvaid. Suus on kaheksa hammast, strateegilised mõõdud selguvad kolmapäeval.

Eesoleva posti kommentaaridest teavitab sind RSS 2.0 voog. Sa võid jätta mõtteid või tagasiviiteid oma enda lehelt.