Mööbel ja majandus on müstilised asjad. Arvuta, kuidas tahad, Soomest IKEAst saab köögimööbli (ja võib-olla ka muidumööbli) odavamalt kui siit, Eestist. Isegi siis, kui transport juurde liita. Rääkimata sellest, et IKEAst on kergem ilusaid asju leida kui kohapealt. Pikk mõtlemine sai tulemuse möödunud laupäeval.

Reis algas juba reedel sellega, et võtsime rendist auto. Tegelikult küll Carolina külalistemajast. Autoks oli punane VW Caddy, mille saime kätte tühja paagiga. Bensiinijaamas tekkis huvi, et kui palju sinna küll bensiini võib sisse mahtuda. Lasin bensiinil paaki voolata ja vaatasin, kuidas numbrid jooksevad. Mööda läks 30 liitrit, siis 40 ja 50. Ootasin juba, et lööb 60 ka ette, aga ei löönud. 58 liitri peal lõi hoopis 1000 krooni ette ja üle selle ei taha automaatjaam kaardiga makstes anda. Olin pisut pettunud, aga autosse istudes selgus, et ka see 58 liitrit mõjus nii, et bensiininäidik näitas täit paaki. See mulle muidugi pähe ei tulnud, et sellise koguse bensiiniga pole mitte midagi pihta hakata. Kui auto laupäeva õhtul tagasi viisime, oli paak pooltäis. Mis seal ikka, teinekord olen targem. Loodetavasti.

Bensiinijaamast sõitsime otse Tallinna, et seal väike uinak teha ja hommikul kell kaheksa väljuvale laevale minna. Tundus mõistlikum, et alustame võimalikult vara, sest IKEA lehekülg näitas, et laupäeva hommikupoolikul on poes kaks kriipsujukut, aga lõunaajal juba neli.

Laevale täitsa jõudsime, mitte esimestena, aga mitte ka viimastena. Nagu eelmisest postitusest selgus, ostsime piletid Nordic Jet Line’ile. Tore väike paadike, meile mõlemale jäi arusaamatuks, miks peaks keegi sõitma suure laevakolakaga kolm tundi Helsingisse, kui võimalik on odavama raha eest jõuda kohale kõigest tunni ja neljakümne minutiga. Kusjuures veel kesklinna sadamasse.

Helsingis lülitasime sisse TomTomi GPSi ja sõitsime ilma igasuguste probleemideta IKEAsse. Kohale jõudsime 25 minutit varem kui oli planeeritud. Võtsime väikse eine ja asusime mööblit vaatama. Kodus oli eeltöö tehtud ja teadsime täpselt, mida ja kui palju meil vaja on, igaks juhuks vaatasime asjad väljapanekul ikka üle ka, et kas päriselus näevad sama ilusad välja kui pildil. Nägid küll. Otsustasime veel kapinuppude küsimuse, ladusime muud pudi korvi ja sõitsime lao moodi osasse, kus kappide erinevad osad üles tuli leida ja kärule laduda.

Ausaltöeldes ei tulnud see üllatusena, et riiulite vahel mitmel korral eesti keelt kuulda oli. Mõned vist olid meiega samal laevalgi. Teisi maalasi oli seal ka, vist sakslasi ja kedagi veel. Ja riiulitel oli mööbel. Riiuli-lahtri numbri ja tootekoodi järgi ei olnud mingi probleem õiged asjad üles leida. Kokku ladusime kahele kärule umbes 200 kg eest kraami. Lisaks oli üks kott (ostukorvi aseaine), kuhu panime furnituuri, maitseaineriiuli, kuus joogitopsi ja muud pudi. Nende topside üle oli mul eriti hea meel, nad näevad lihtsalt võrratud välja, ja raha tuli ühe topsi eest anda ainult €1,50. Oleks nad klaasist, oleks nad igavad. Aga sellised keraamilised võtavad silmad särama. Kujutasin juba poes ette, kuidas sealt võib absoluutselt kõike juua, alates rummkoola ja õllega ning lõpetades jäätisekokteili ja kohviga.

Kassas läks kõik kiirelt ja valutult, Visa Electron deebetkaart töötas. Seda kinnitati mulle ka pangas, et küll ta töötab, väike põnevus jäi siiski lõpuni sisse, et mis siis saab, kui ei tööta. Põnevust peab olema, sularaha ikka ei hakanud kaasa võtma. Kassast läbi, korraldasime auto ja kärude kohtumise laadimisplatsil. Caddy on tore auto, ladusime tagumise osa mööblipakke täis. Hindasime, mõõtsime. Tundus, et sinna mahuks veel üks riiul, mis meile meeldis, aga mille mahtumises me sugugi kindlad ei olnud. Nüüd pea-aegu juba olime, umbes pool tundi oli veel aega ka, nii et suundusime tagasi poodi. Kärule tõstsime kaks pikka sokliliistu ja kaks riiulipakki (üks riiul koosnes pakist nr 1 ja pakist nr 2, seda tuleb mõne asja puhul hoolikalt silmas pidada). Jälle kassast läbi ja auto juurde. Seal selgus, et tuleb veidi ümber pakkida. Tõstsime auto tühjaks, lasime ühe esimese ja ühe tagumise istme alla ja ladusime kogu kraami tagasi. Mahtuski! Aga see oli ka enam-vähem piir. Auto oli endiselt tubli, kiirendus oli löögi saanud, aga kuhu meil ikka kiirendada.

IKEAst ära sõites tegi GPS veidi nalja, ütles, et hoia vasakule, aga samas ütles, et sõida kiirteelt maha. Väike vastuolu, sest maha sõita saab ju ainult paremalt, selgus, et vasakule hoidmine oligi viga. Õnneks midagi väga hullu ei juhtunud, teekond arvutati kiirelt ümber ja edasi jälgisime ikka ise ka, milline märk näitab Helsingi peale. Ja nii ta läkski, kaheksa paiku olime kodus, mina tassisin veel viimaseid mööblitükke tuppa ja Maarja viis juba autot tagasi, kokku lepitud aeg oli kell kaheksa pluss-miinus üks tund, kolmveerand üheksa mahtus täiesti piiridesse. Poole paagitäie bensiini eest öeldi ilusti “aitäh”.

Uudishimu ei lubanud mööblil niisama nurgas seista, pidime ikka ühe kapi ja hiljem ka riiuli kokku panema, mis sest, et töötasapinda kapi peale panna veel ei ole. Osalt kannustas meid muidugi ka lugejate uudishimu, kes kõik hirmsasti näha tahavad, et millised need kapid siis olema saavad. Head uudishimu rahuldamist! Meie igatahes oleme rahul.

Eesoleva posti kommentaaridest teavitab sind RSS 2.0 voog. Sa võid jätta mõtteid või tagasiviiteid oma enda lehelt.