Maal on praegu väga maal. Püsilillepeenar on moodustanud Henri Rousseau laadis džungli, mis muutub eriti elavaks pildiks siis, kui vägev kollane kaslane sealt pea välja pistab.

Uskumatu palavus. Kõik lõhnab. On see kuumus või mesine õhk, mis paneb naha naksuma? Mul on kogu aeg nii hea meel, et ma linnas ei ole. Ma saan astuda üle aidaläve veel jahedasse hämarusse ja kosutada seal end kadunud asjade lõhnaga. Lapsuke võib poolpaljalt mööda muru silgata ja lõpmatult veega mängida, peenrast rohelist sibulat ja maasikaid süüa.

Millised vihmad! Sellised! Äike lõi juba hämarduva öökese väga valgeks ja täna sadanud paduvihm leotas õue ning ujutas lahti ununeud ukse kaudu koda. Tahtsin verandas lugeda, kuid ajalehtki oli postkastis läbi ligunenud, riputasin hapukurgiuudised peale sadu pesunöörile kuivama.

Õhk, mis peale sellist padu jääb, on eriliselt puhas, seda hingates tundud endale ka puhas nii ihult kui hingelt, mis sest, et keha ikka kleepub ja äsja sai iseendadga roppu nalja visatud.

Mulle tundub praegu, et suvevihmalõhn ongi see, mida ma tahaksin oma tualettlauale väikesesse kummipumbaga kristallpudelisse, et sealt siis väga erilistel õhtutel endale natuke udu peale piserdada.
Mu praegune tualettlaud on jasmiinipõõsa all vaatega unustatud kopale.

Siinkohal idüll lõppeb, sest see krmuse mobiilnett ikka ei taha üldse mu niigi pisikeseks tehtud pilti üles laadida ja illustratsioon jääb ära. Eks siis homme Tartus lisan oma tuhat sõna.
Jah, lubatud uuteks leitsakupäevadeks ma lähen linna tagasi, sest ma ikka ei ole veel täielikuks Sverikust ja tsivilisatsioonist irdumiseks küps.
Pesu on must ja pilte kah ei õnnestu laadida, no mis elu see on. Viimane nädal enne puhkust võiks ju normaalset pereelu ka elada, ei ole minus seda Muti Karutari nii palju kui võis arvata.

Alles säutsusin, kuidas ma linnas üldse hommikukohvi ei taha ja maal on see peeagu et vajadus. Täna aga olen linnas ja joon paraja pangetäie kohvi, sest- mul on uus tass.

Kui Luke’s sulle midagi ei ütle, siis ilmselt sa ei vaata eriti Gilmore Girlsi. See on nimelt sealse söökla/kohviku (omaniku) nimi.
Tassi sain aga nii, et olin vahepeal jalgpalli peale pahane, et see telekava sassi lõi ja läksin ETV lehele uurima, et millal siis mu sarja üldse näitata kavas on ja sattusin väikese viktoriini otsa. Täitsin naljapärast ära (auhinnaks oli nokamüts või tass ja tegelkult mul ei olnud kumbagi vaja). Ja siis, kui ma selle viktoriini juba ära unustanud olin, sain kirja ühelt teles töötavalt kooliõelt, et ma olla võitnud (kusjuures loosi ei viinud läbi tema).

Ma ei ole kunagi olnud massiline sarjasõber, aeg-ajalt mõni köidab tähelepanu ja siis jään vaatama, no näiteks “Mulla all” oli väga hea, “Seksi ja linna” sai kunagi vaadatud ja briti krimisarjad on ka alati kindel naelutaja. Praegu siis Gilmore Girls, mis mul küll arvutis kõik olemas on, aga meie punnsilmsest telekast meeldib mulle asju rohkem vaadata.
Õnneks on meil Sverikuga üsna üks sarjamaitse, erinevalt näiteks mu vanaisast-vanaemast, kellest üks vaatab “Kirgede tormi” ja teine “Vapraid ja ilusaid” ja kumbki kirtsutab teise sarja peale nina.

Kinnitamaks stereotüüpi, et Ameerikas on kõik SUUR, oli see 2 tavalist kruusitäit mahutav tass eriti suurte mullidega mullikile sees, mida me nüüd Salmega mõnuga paugutame.