Kuna otseelust.com juba mõnda aega ei tööta, siis tuleb vestluskatke siia kirja panna. Toimumiskohaks on maakodu Järvamaal, tegelasteks mina, Salme ja sääsk. Salme kiigub, mina teen hoogu ja peletan enda ümbert sääski.
Mina (vehin kätega ja porisen): “Mine ära, sääsk!”
Salme (rahulikult, õige pisut kurjalt): “Mine, sääsk, ära! Mine tuppa! Mine pissile!, sääsk.”
Olen vahel siin ja seal virisenud, et küll on kõrini ringirallimisest ja tahaks rahu.
Palun, siin on nüüd suvi, ilus aeg ja mina muudkui põletan taastumatuid maavarasid ja paarutan mööda Eestimaad ringi (Liivimaad ka). Leiutan endale marsruute ja ajakavasid, kuidas võimalikult palju korraga igal pool olla saaks ja üha uhan. Kuhu ja miks?
Põhiliselt Abajale, kus ma tahaks mõttes kogu-kogu aeg olla, lasta sääskedel end süüa, samal ajal kui ma hilja õhtul, kui laps juba magab, õues vaikust kuulan, natuke aias siblida, imestada, kuidas redis kasvab. Aga paraku kisub mujale ka.
Näiteks Tartu-koju, kus on Sverik, kes veel ei puhka ja veel maale kolida ka ei taha ja pesumasin ja vann ja Kurepalu, kus on ka tore külas käia.
Siis ka Tallinnasse, kus mul on alati nii palju kohtumisi ja käimisi, et päevad on liiga napid ja jaks raugeb eriti ruttu.
Peaks nüüd kuskilt siiamaile ilus suvi imporditama, siis lisanduks tahaks-minna kohtadesse veel Pärnu ka.
Õnn kohe, et mul Narvas midagi siduvat ei ole, muidu kiheleks äkki sinnagi.
Ja sõita on tõesti mõnus, ökosüümepiinade kiuste. Eriti alternatiivmarsruute (kõik teed peale Tallinn-Tartu meinstriimi) mööda. Jälgin muudele liiklusmärkidele lisaks erilise huviga uusi kihelkonnasilte ja katsun nende asukohti endale kuidagi põhjendada, imestan, kui suured mõned kihelkonnad ikka on. Vaatan maastikke ja maju, aedu ja aegu.
Vaikselt muretsen muidugi Salme pärast ka, et kuidas ta toolis puhatud saab (pikemad otsad sätin tema uneaega) ja ega ma teda reisidega liialt ei räsi. Samas on ta nii tore tegelane (ja õnneks üsna vapper reisisell), et teda lausa peab pidevalt vanavanavanematele näitama, ma usun, et selline põlvede vaheline kokkupuude on vastastikku kasulik ja vajalik.
Aga tegelikult on sõidust toredam kohale jõudmine ja seal olemine, mis ma sinna parata saan, et need toredad olemised ja inimesed nii laiali on.
Ma muidu sageli mähkmejuttu ei tee, aga seda tänahommikust vahejuhtumit ei saa ka endale hoida.
Olin alles viie minuti eest öömähkme ära võtnud, kui märkan, et lapsel jälle püks punnis. Tegi kohe tuska, et mu potitamiskatsed niimoodi ära nullitakse, kogu aeg ju teda ka potil ei hoia. Ei tormanud kohe mähkmepommi ära vahetama, sõime rahulikult hommikust, kuni peale sööki Salme kuidagi tujutuks muutus.
Võtsin tal siis sukkpüksid jalast ja rebisin mähkme lahti – tühjast mähkmest vaatas mulle vastu väike mängukaru.
Homme alustan oma viimast mittekolmekümnest eluaastat. Sest eksole, saada ma ju võin 28, aga “käin juba kahekümneüheksandat” nigu vanarahvas ütleb. See saabuv 28 tundub mulle praegu kuidagi eriti tore, tunduvalt toredam, kui 29, ja 27 tundub nüüd kah kuidagi mõttetu numbrina (vabandan siinkohal Veiko ees, see on minu isiklik mõttetus ja ei laiene teistele). Samas 30 saada poleks ka paha, oleks jälle selgus majas. See kümnendilõpetamine aimub kuidagi ebamäärasena.
Ema kolleeg (kes mäletab mind nii kooliminekuealisena vist) oli talle ükspäev kiitnud, et küll see Maarja on ikka üks tore laps. Igasugustes suhtlusvõrkudes vaatan nooremaid sugulasi ja ehmatan, et hissand, ta ka juba suur inimene. Kujutan ette, kuidas minust nõksa vanemad sugulased sedasama avastavad. Pealtnäha täitsa loomulik värk, kõik suure inimese asjad on olemas: pere, töökoht, pangavõlg… Ainult Lutheri painutatud vineerist augulise põhjaga pink oleks veel täielikust komplektist puudu. Ja siis see suurem eesmärk ka.
Mu jube saladus, mis mind unetutel õhtutundidel painab, on see, et ma ei tunne ennast ikka veel täiskasvanuna, no millal see küll tuleb? Tuleb üldse või? Või see ongi sellest, et ma ei tea veel, mida ma tahan teha? Hirmus on sedasi lapsevanem olla.
Sünnipäevasoov on mul selline: Kallis sünnipäevavana, olen olnud hea laps, ma loodan, et ma varsti leian endale sihi, asja mida ma tahaksin niiväga teha, et silmist lendab sädemeid. Ja aega tahaks, mõnusalt venivat aega. Ning seda Lutheri pinki ka.
Täispuhutava madratsi ma juba küsisin Sverikult.
