Konverents sai läbi. Üht-teist on veel jäänud üle vaadata, pähe ja mujale ladestunud andmed tuleb korrastada ja kuskile maha laadida. Enne, kui oli töö pärast kogu aeg imekiire ja pea tuhandet asja täis, oh, kus ma siis oleks bloginud. Pidevalt oli häid lahtikirjutamist tahtvaid mõtteid. Praegu, kui kett on maha lastud, ei oska enam midagi öelda. Isegi “kuidas läheb?” küsimuse peale ei tea muud peale viisakusvastuste öelda. Pippuri on loppumassa. Ehk on twitter süüdi, et pikka juttu enam ei tee.

Aga ikkagi on endiselt tunne, et on kiire. Elu saab otsa ja ….
Peas tiksuvad asjatoimetused, mida ma oma tööajal toimivatesse to-do süsteemidesse kuidagi rakendada ei suuda.
Kodus häirivad viimased lõpetamatused kohe eriti. Vaatan värvimata ukseauke ja paha hakkab. Ei ole ainult puhas viitsimise-teema. Lapsega koos uksi ei värvi ju.

Maal tahaks, oh kus tahaks… aga kõik need soovid muutuvad rahaks, mida mul ei ole, ja jälle läheb tuju pahaks.

Elutaju tõstmiseks otsin seltsi ja äsja panin päevalilleseemned mulda. Pakk lubab kuni 4,5 meetriseid, nendega saab siis õnnestumise korral igasugu remontivajavat laga peita.