Peale viit kuud tööinimese elu olen kolm nädalat olnud tagasi lapsega kodus. Olen vahetusega täitsa rahul, eks Sverik võib siin omalt poolt lisada, kus on parem, tööl või kodus. Mulle tundub, et mõlemad on head.

Üle aasta töölt eemal olnud, sain jätkata peaaegu samast kohast- maha jäänud korrastamata lindivirnad olid vahepeal natuke kasvanud ja eelmine konverents ära toimunud, ees aga ootamas uus ja suurem. Muidugi jätan ma nüüd endale edasiseks meelde, et tehes oma vanal täiskohal poole kohaga tööd on töö hulk sama suur, aga raha poole vähem. Tööle naasmine oli vaimselt värskendav, praegu ei oskagi ette kujutada, kuidas see oleks olnud peale kolme aastat. Liiati oleks vahepeal mu tööleping niikuinii ära lõppenud ja nüüd sain tulevikuks pisukese kindlustunde.

Loomulikult tegime me sügisel lapsehoolduspuhkajat vahetades kõvad plaanid, kuidas oma ülipikki nädalalõppe mõnusalt sisustada. Et käime Kumus ja kõvasti teatris, sõbrustame ohtralt sõpradega, oleme pikalt maal, teeme remonti ja veel palju toredaid mõtteid. Teatris vist sai käidud kaks korda, Kumusse ei jõudnud, maal sai paar korda oldud, remonti ei teinud üldse ja sõbrad olid tööpäevadel enamasti ikka tööl. Samas õnnestus mul kolm kuud trennis käia, vanaemaga sai spaas mulistatud ja selline koos-kodune elu on ikka päris tore.

Praegu on mul kuu jagu veel kodus lisaks Salme imetlemisele vaja ka organiseerivat tööd teha ja see on üsna tüütu, põhiliselt õnnestub mul asjatada tema lõunaune ajal ja siis natuke veel õhtul kui Sverik töölt koju jõuab. Ettekujutus, kuidas laps üksi millegagi mängib siis kui emme arvutis tööd teeb oli ikka ütlemata naiivne. Eks see põhjustab mul kohati kerget paanikat ja ma tunnen, kuidas ma saan Salme peale liiga kergesti pahaseks ja pärast saan enda peale pahaseks, kui ma lapsega mängides end mõttes tööasju sorteerimas avastan. Aga ainult neli nädalat veel ja siis ma olen loodetavasti jälle rahulik kodukana.

Tulevikus läheb see skeem võimalusel kordamisele. Kui vaid saaks kogu aeg niimoodi, et mõlemad käiksid osaliselt tööl ja oleksid natuke kodus (ja soovitavalt kodus siis ka ühel ajal) ja sissetulekud ei kannataks, oleks ikka täitsa idüll värk. Lotovõit, miks sa mind ei leia? (ahjaa- ma ju ei osta piletieid)

Viimased paar nädalat igatsen ma seda õhtut, mis oli siis ükskord ammu suvel, kui me viisime maal laua koplisse ja panime ilusad riided selga. Ja ma ei saa praegu magama minna, sest hinges on nii hell ja hea, et ma pean selle kirja panema.

Ma arvan, et Elvis lubab, kui siin pikaleveninud talves (juba jälle on autol lumi peal!) tema piltidega natuke “Einet murul” fotomeenutan:

Mõned tantsisid toolidega:

Ja viinamarjad ei olnudki hapud:

Pokaalidel sai sõpruse märgiks jalgu alt löödud:

Ja päike läks klaasi taha looja:

Õhtune jahedus jõudis ja toast tuli sooje riideid tuua:

Oh ja ma olengi praegu seda meenutades umbes sama õnnelik kui tookord:

Ilmateadet vaadates lubab järgnevateks kevadpööripäevadeks suisa nulli, “Eine lumes” jääb vist ära, keegi minuga kevadporri püherdama tuleb?