Päeva alustasime nagu ikka Toomel tähetorni juures, kus Sverik laulis, Salme lippu lehvitas ja vaheldumisi hüüdis “onu räägib”, “tädi laulab”, “eesti lipp” ja “issi” ning mina last üha sülle ja sülest maha tõstsin.
Pärast vaatas kodus paraadi ja lehvitas veel (pildil).
Õhtul uinus “Ukuaru valsi” saatel teleka ees.

Käisime sõbra Hugo Laasi ja tema ema Mariga kassitoomel kelgutamas. Üldiselt lapsed seisid nagu sambad, vahel natuke tammusid kah, mingit oodatud jooksmist ja tagaajamist eriti ei toimunud. Kelgusõit pani Salme siiski naiselikult kilkama.

Ülemisest naabrist polnud me jupp aega midagi kuulnud. Ühel päeval, õigemini õhtul hakkas justkui ülevalt muusikat kostma. Ei saanud täpselt aru, kas allikas on otse meie kohal või lihtsalt samas trepikojas. Lisaks muusikale jõudis meieni venekeelne jõmin, see oleks justkui trepikojast tulnud. Magamistoas oli suhteliselt vaikne ja pealegi lõpetasid nad peo lärmaka osa juba kella ühe ajal ära, nii et pahaseks saada me ei jõudnud.

Ühel tööpäeva hommikupoolikul helises uksekell, hommikumantlis avasin ukse. Ukse taga oli noor vene naine, kumbki me ei mõistnud teineteise keelt. Tema paarist lausest sain aru, et ta on ülemiselt korruselt ja veega on mingi jama. Täna hommikul helises uksekell jälle, vene keelt oskav Maarja oli ka kodus. Helistajaks oligi tuttav naine ja seekord koos mehega, kes ka eesti keelt hästi rääkis. Selgus, et elavad nad tõesti meie kohal ja nende veeprobleemiks on nii väike surve, et isegi dušši ei saa võtta. Meil on survega kõik enam-vähem korras, aga olen kuulnud, et siin majas ei on teistelgi see mure. Rohkem me neid aidata ei osanud, hästi riietatud uued naabrid (mees oli ikkagi üleni valges, mütsile ja seljale punasega suurelt “RUSSIA” kirjutatud) ütlesid “nägemist” ja plaanisid oma torumehega asja edasi uurida.

Meil on nüüd lootus, et äkki ei olegi politsei uksest sisse sadamise oht enam nii suur, kui me mõnusat muusikat kuulame ja bassi päris nulli ei kruti.