Ei saa öelda, et remondi osas midagi ei toimuks, toimub küll, aga lihtsalt väga aeglaselt. Näiteks sai juba väga ammu lastud tahatuppa suur seinakapp ehitada. Lugu jäi õigel ajal kirjutamata, praegu võib ainult meenutada, kuidas esimene ehitaja tuli ja võttis enam-vähem mõõdud ning ei hoolinud sellest, et seinad erineva kõrgusega võivad olla või lae ja põrandaga mõne muu kui täisnurga all lõikuda võtavad, iga järgnev ehitusbrigaad ainult ohkis ja üritas sirgeid kapiseinu kõverate majaseinade vahele suruda. Lõpuks veel käis viimane ja kõige vilunum nina ja kruvis kapiuksed ka käima, mitte ainult vastu lage hõõruma. Tulemus tuli praktiline, kõik riiulid, sahtlid ja kapid veel pilgeni täis pole. Väljanägemine on ka täiesti rahuldav, umbes-täpselt seina värvi.

Lisaks tuhandele sõnale võib kirjeldavalt öelda, et üleval on rida väikseid tavalisi kapiuksi peitmas riiuleid harva kasutatava kraami jaoks, all paar kõrgeid tavalisi uksi, mille taga on üks suur “harjakapp,” sisuks siis harjad, tolmuimeja ja redel, ilma milleta ülemiste riiulite ja kappideni üldse ei ulataks, suurema osa alumisest kapist moodustavad aga kaks suurt lükandust, mille taga on kaks torni korvsahtleid ning mõned torud pikemate ja lühemate riiete riputamiseks. Planeeritud oli sinna veel valgustus ka sisse, juhtmedki seinast turritamas, aga ettevõtlikkust on ses osas vähe olnud. Viimased lisad kapile olid hoopis krõpsuga suletavad lukud, mis ei luba Salmel uksi lahti lükata ja sahtleid välja tõmmata.

Teine areng toimus köögis, pliidi ja kraanikausi taha sai plaat pandud, mida kergem puhastada kui värvitud seina. Lisaväärtuseks oli koleda augu paikamine, mis tekkis boileri miskise vooliku juhtimisest kraanikausi äravoolu juurde. Mõtlesime kaua, plaate valisime ka kaua, aga lõpuks võtsime ennast kokku, läksime paari-kolme plaadipoodi, jõudsime ka ühte Tallinna omasse ja sealt ostsimegi ilusad tumesinised mummud ära. Kaks karpi. Lõpuks jäi ka umbes üks karp üle. Nii et kui keegi tunneb huvi sääraste mummude vastu, siis andke märku. Otsisime oma plaatija kontaktid üles ja uurisime, kas tal on huvi. Nüüd tegelevat ta ehitustel juba muude asjadega, aga oli siiski nõus need plaadid seina panema. Töö sai jälle väga kena, plaatijale ainult kiidusõnad.

Kolmas areng toimus meile täiesti ootamatult. Juba mõnda aega kuulasime, kuidas naaber hirmsasti remonti teha kolistab. Juhtusin kord ka koos temaga trepist üles tulema, kutsus mind oma korterisse, näitas, kuidas meie vets justkui tema korteris asetseks ja kuidas tema oma vetsu sinna vastu nüüd ehitab. Pidi veel vaheseina paksemaks ka tegema, siis tema ei kuule enam, mis meie vetsus teeme ja meie ei kuule, kuidas ta oma naistega tülitseb. Enne seda pidi aga natuke lõhkuma, ta tundis muret või õigemini tegi see talle nalja, et varsti teeb siis seina sisse akna. Tahtis meie poole vaatama tulla, kuidas sein paistab. Ei saanud aru, mida seal niiväga näha on ja kuna meile kohe külaline pidi tulema, siis ütlesin talle, et praegu pole sobiv aeg, teine päev ehk. Teine päev tuligi, siis oli ta kohal juba koos oma torumehega. Nagu juba varem on mainitud, siis lisaks helidele liigub läbi vetsuseina meie naabritele ka vesi. Torude erinevaid jämedusi põhjuseks tuues seletas torumees, et tuleb meie pool torustik välja vahetada, mille käigus ta ka meie iidse veemõõtja asemele uue võib panna, rääkimata sellest, et koledus ilusamaks saab. Maksma läheb meile see ainult veemõõtja hinna, kõik muu on naabri kulud. Meil polnud põhjust keelduda. Kui asjaks läks, selgus, et uut veemõõtjat polnud ikkagi hangitud, nii et veel vähem kulutusi ja laseme vanaga edasi.

Torumees ise oli sõbralik “mägede poeg” ehk suur ja tõmmu mees. Väga viisakas ja väga head eesti keelt kõnelev inimene, nalja viskas kah. Täielik huumor oli siis, kui veemõõtja juurest ühendati lahti voolik, mis loputuskasti vett juhib. Torumees asetas otsa kausi kohale ja jäi ootama, et voolik tühjaks jookseks. Palju sealt ikka vett tuleb? Vesi muudkui voolas ja voolas ja voolas… Täiesti enneolematu. Olime valmistunud mõneks tilgaks, need tilgad täitsid ära poole suurest pesukausist. Ega midagi, vanad torud minema ja uued asemele. Plastiktorud asendati plastiktorudega, aga selliseid torusid polnud mina enne näinud. Torud ja liitmikud kõik paksust plastist tehtud, monteerimiseks on üks riistapuu, mis läheb hirmus tuliseks, korraga kuumutatakse toruotsa väljast ja liitmikku seest, kuni mõlemad veidi sulavad, misjärel nad kõvasti kokku surutakse. Ei mingit toruvõtmega möllamist ja loodetavasti ka ei mingit tilkumist. Ka ei tulevat neid mingi isoleeriva materjaliga katta, sest nad on nii paksud, et naljalt “higistama” ei hakka. Vetsutorustik näeb tõesti nüüd pisut kenam välja kui enne. Küsimus on, kas viitsime sel sajandil üle tapeetida augud, kust eelmised veemõõtja kinnitused läbi läksid.

Kurb on see, et naabrite remont ei luba enam unistada sellest, et naabrid ära tahavad kolida ja oma korteri võileiva hinna eest meile müüa.

Lasteta noori kostitavad sugulased sageli pikkade pilkudega, taktitumad ka küsimustega pisipere-plaanide kohta. Sigimist oodatakse mitte ainult pikalt koos olnud paaridelt- ka noored ja vallalised saavad oma jao. Nagu möödunud aasta jooksul selgus, oli naiivne oodata, et lapse sünniga võiks see teema soiku jääda. Meil on uskumatult lahe laps ja muidugi oleks vahva, kui nii toredaid lapsi oleks kohe rohkem, aga praegu on mul küll täitsa kõrini pidevast aruandlusest paljunemise kohta.

Naabritädid, juhututtavad ja üldse esmakordselt kohatud inimesed, kes me noort peret näevad/teavad, hakkavad rääkima kuidas on vaja kohe saada ka teine ja võimalikult väikese vahega, et küll siis on elu ilus. Selliste soovitustega on pöördutud töisel vestlusel, günekoloogi juures, pargipingil, sugulaste juures külas olles jne. Ilmselt võtab olemasolev laps ära ebamugavad äkki-ta-ei-saa-lapsi piirid ja siis võib hakata jaurama teemal “maa tuleb täita”. Maa muidugi täitub iseenesest, iseäranis ida pool. Ja kallid naabrid, daamid kassajärjekorras ja teised heasoovijad: ikka päris sageli on need õnnelikud noored vanemad pidanud läbi elama loobumisi, ebaõnne ja valu. Mulle tundub, et üha enam paare vajab uue elu algatuseks meditsiinilist abi. Kõik inimesed, nii uskumatu, kui see ka ei tundu, ei saa vanemahüvitise maksimumi. Paljudel paaridel ei ole klapp nii hea, et laste saamine peret üha tugevamaks muudaks ja elu kestaks õnnelikult igavesti. Sellised pärimised võivad väga ahistavad olla.

Analoogne olukord on mul ka ülikooliharidusega. Omades läbi suure laiskuse ja venitamise nelja asemel kuue aastaga saadud magistriväärilist bakat olen ma hetkel olukorraga rahul ja doktoriõppesse (mis oleks haridusredelil järgmine samm) ei kipu. Aga ma töötan teadusasutuses, kus kihab doktoritest ja doktorantidest, ning mu senised teadussaavutused on siinses kontekstis tõeline alapingutus. ”No millal siis sina, Maarja, uuesti…” on küsimus, mis siis lõpeb vastavalt kas lapsesaamise või ülikooli naasimisega ja ajab mul karvad turri. Viisaka inimesena ma ei plahvata, vaid irisen siin.

Ja neid kahte korraga ei tule päris kindlasti, ma ei ole supernaine.