Naabrite juurest kostub saagimist, relaka undamist ja kõva kopsimist. Meie poolt kostub nende poole teatavasti “kõik, mida me vetsus teeme.” Siiani on nende poolt meieni kostnud peretülisid nii eesti kui vene keeles, nii reklaamipausidega kui ilma, sekka ka saapalukkude tõmbamist ja klaverimängu.

Ükspäev sai kinos käidud, ikka püha Tõnu vaatamas. Millalgi tahaks uuesti näha, aga mitte veel. Filmi vaatamine nõudis väga palju energiat. Selle kulutamisest polnud kahju, aga tahaks ennast ja mõtteid enne järgmist vaatamist veidi koguda, arutada teistega viiteid, tsitaate ja sümboleid. Kui “Püha Tõnu kiusamist” üldse kuidagi kokku võtta, siis kõige rohkem oli ta filmilindile salvestatud unenäo moodi, kus tegevus on põhjendatud, aga mitte tavaloogikaga seletatav ja kogu aeg on tunne, et kõik toimuv viitab kaudselt või otseselt millelegi muule. Piltidena filmist jäid muuhulgas meelde udune lehm teeservas ja katkine klaver, mille otsas krahv turnib.

Film jätkus ka peale kinosaalist väljumist. Tasku must-valge-metalses inimtühjas vetsus oli tunne, et kohe juhtub midagi. Kaubamaja täiesti tühjas parklas mängis kummaline muusika, vaid üks koristaja liikus ringi, kes pidi ilmselt pilti veidi elavdama. Pääsesime siiski vahejuhtumiteta. Meie maja otsa najale on aga toetatud hulk läikivaid musti plaate, natuke liistudega tugevdatud vineeri ja klaveri haamristik. Klaveri kallal vägivallatsemine on moeasjaks saanud? Mõistan, et filmis on kõik lubatud, aga miks lõikab üks inimene oma klaveri relakaga juppideks selleks, et tükid õue maja seina äärde vedada? Kardan, et klaverimängu enam naaberkorterist ei kuule.

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, kuidas mina ja sport, need on umbes sama head sõbrad kui Iisrael ja Palestiina. Hea küll, ma olen elus mõned korrad korvpallitrennis käinud ja ükskord proovisin õhkpüstolist laskmist ja paar korda käisin kaberingis ka. Ehk siis klassikaline püsimatu proovija. Põhikoolis kehkaõps veel suutis ülekaalule kalduvaid lapsi siia ja sinna suunata, aga keskkooli kehalise õpetaja lajatas kõigile ühesama malliga, vallandades vastupanu. Viilisin ja viskasin nalja, kukkusin sihilikult rööbaspuudelt ja servisin jumalteabkuhu, et vaid platsilt ära saada. Pärast lõpuaktusel tuli pr. Ruut mind tänama, et ilma minuta oleksid tunnid palju igavamad olnud.

Sellest saab siis tuleval kevadel kümme aastat. Ma vahepealseid juhuslikke ujumaskäimisi (kus ma küll üritasin alati kilomeetri ära pusida) ja rattasõite-matku spordi sekka siiski ei arvaks, tegemist oli rohkem lõbuga. Näete ise, minu jaoks sport ei võrdu lõbu, vähemalt senimaani.

Peale Salme sündi läks vorm alguses paremaks, ilmusid näiteks käelihased ja võhma tuli titega toimetades juurdegi. Samal ajal hakkasid selg ja põlved ennast ebameeldival moel meelde tuletama, justkui üritades vaikselt alla andma hakata. Et Salme on nii tore inimene, tuleks ju kunagi uudishimust järgi vaadata, kas meie geenikombinatsioonid ka millekski muuks võimelised on. Ja selleks on selg ja jalad üsna olulised.

Andsin alla ja läksin täna esimest korda pilatese-nimelisse trenni sansaara-nimelises asutuses.

Ma olen elus. Ma lähen sinna järgmisel nädalal jälle. Otseloomulikult tundsin ma end selle tunni aja jooksul uskumatu äpuna, ehkki tegemist oli algajate trenniga. Alusülesanne on harjutusi tehes hoida kõhtu sees ja õlad lõdvalt, hingates sügavalt sisse-välja vastavalt treeneri näpunäidetele- üllatavalt keeruline kombinatsioon, kui üritada samal ajal igasugu seninägematuid liigutusi teha. Huvitava tõsiasjana selgus, et ma olen lapseootuse käigus pea täielikult minetanud kõhu sisse tõmbamise võime. Ja eks seda kõhtu, mida tõmmata, ole üksjagu palju ka, aga vanasti ikka tõmbus ilusti. Muidu oli kõik vaikne ja sujuv, ja mingit kardetud omm-vaataendasisse-manipadmehummi ei olnud. Otsaesise sain ikka märjaks, just neid kadund kõhulihaseid taga otsides.

Eks näis, kas kossutrenn ja kabering jäävad rekordiomanikeks või jätkub püsivust. Võiks ju.