Kunagi paar aastat tagasi sai Zenit kaamerasse film pandud (Agfa 400). Nüüd otsustasin, et on jälle aeg filmile pilte teha, fotopoed ju pakuvad mugavat võimalust pilte kohe plaadile skännida. Klõpsisin filmi täis ja hakkasin teda tagasi kerima. Kerisin-kerisin kuni käis tuttav klõpsakas koos kerimisnupu “vabanemisega” ja saigi keritud. Tegin kaane lahti, aga selgus, et ikka ei saanud küll, film vahtis vastu. Panin ruttu kaane kinni ja kerisin ikka korralikult lõpuni. See kõik toimus loomulikult päevaajal ja õues ja väga päikeselise ilmaga. Mis seal ikka, film Photopointi ilmutusse. Läksin tunni pärast tagasi ja kätte sain ainult ilmutatud negatiivi põhjendusega, et automaatseks skännimiseks oli film liiga tume. Käsitsi skännides ühe pildi hinnaks 10 krooni. Loomulikult polnud ma sellega nõus. Negatiivilt ma pilte vaadata ei oska (muidugi näen, mis seal on, aga ei ole kogemust, et tabaks kohe ära, kuidas pildid välja on tulnud), nii et palusin, äkki saavad indekspildi teha. Selgus, et ka seda ei saanud. Nii ei jäänudki muud üle kui ise pilte “skännida”.

Valgusallikaks üks piimpleksiklaasiga raamaturiiuli lamp, negatiiv lambi ja klaasi vahele, fotokas statiiviga kaadervärgi kohale ja pildistama. Midagi imelist sealt muidugi ei tulnud, lihtne fotokas ei oska kuigi lähedale fokusseerida, aga parem ikka, kui negatiivi vahtida. Värvide õigeks pööramine osutus oodatust keerulisemaks. Enam-vähem rahuldava tulemuse andis GIMPis inverteerimine ja seejärel värvide automaatne tasakaalustamine (oluline on seda rakendada täpselt kaadri alale, et arvesse võetaks ainult reaalset pilti).

Ja palun väga, selline oli tulemus. Täitsa mitu pilti, mis on tehnilises mõttes välja tulnud. Huvitav, kas keegi on nõus negatiivi mustadest laikudest mööda vaatama ja skännima õnnestunud pilte ka odavama raha eest kui á 10 krooni.

Aasta tagasi: 3,79 kg, pikkus 52 cm, peaümbermõõt 34 cm.
Täna: 10,97 kg, pikkus 78 cm, peaümbermõõt 46,2 cm.
Aastajagu pilte siin.

Eile oli lõpuks siis see päev, kus laps sai aastaseks. Ma ei osanud kunagi öelda, mitu kuud, päeva tundi ja minutit mu armas lapsuke parajasti vana on. Nüüd siis läheb vähemalt seltskondlikus vestluses asi kergemaks.

Aastane Salme endiselt põhiliselt naerab, räägib omas keeles palju ja eesti keeles ülteb aitäh, auh-auh (kõik suuremad ja karvasemad elusolendid), käpe-käpst (kõik väiksemad kärbsed-mutukad-liblikad-tõugud), tita (nukud ja väikelapsed piltidel), mäm-mämm, taa-daa, õueminekul “oue” ja “app” vmt. lambi kohta. Vajadusel jonnib, kui midagi põnevat keelatakse, magab üks või kaks korda päevas tunni-paarist und, niheleb öösel ja tahab kaissu tissi sööma. Lemmiksöök tundub olevat kõrsikud ja liha. Köögivili ajab tuju pahaks. Tõuseb asjade najal püsti ja liigub piki neid külg ees edasi. Seisab kuni pool minutit ka ilma toeta (eriti siis, kui mõni mängukann toeks pihus on). Üldiselt on ta seltskondlik, võõrastama kipub esmakohtumisel meesterahvaid. Suus on kaheksa hammast, strateegilised mõõdud selguvad kolmapäeval.