Reisimine on tore, vana teadmine sai uut kinnitust juuli lõpus Soomes käies. Sedakorda siis oma autoga, nii polegi varem reisinud. Samuti on kõik reisid kinnitanud, et kõige tähtsam osa reisist on seltskond ja seekord oli see kohe eriti hea. Kahtlusi oli, kas Salme viitsib muudkui külast külla ja linnast linna sõita, õnneks osutus Salme suurepäraseks reisiseltsiliseks ja kummutas kõik kahtlused – ei nurisenud selle üle, et peab autos istuma ja jälgis huviga uusi kohti, samuti magas neis uutes kohtades sama hästi nagu koduski. Ja tegi pahandust ja pererahvaga nalja.
Reisile eelnesid loomulikult ettevalmistused, kaks neist tehnilist laadi. Mõlemad panid meid pikalt mõtlema, kas asjal ikka on mõtet, aga tagantjärele ei kahetse me kumbagi.
Kõigepealt kaalusime, kas avada palavaga aknaid või lasta konditsioneer korda teha. Lõpuks sundis uudishimu loodusele käega lööma – läksin Saabiga kliimaseadmete remonti. Realiseerus kõige positiivsem stsenaarium, probleemiks oli vaid gaasi puudumine jahutussüsteemist. Asja uuris noor remondimees, talle on ainult kiidusõnu öelda. Hea teenindaja ja hea töömees, muuhulgas selgus, et samuti Saabi omanik. Torud said täidetud ja auto hakkas jahedat õhku salongi puhuma. Oluliselt mõnusam kui aknaid irvalik hoida, sest aknast sisse vuhisev tuul teeb koledat lärmi ja on üsna kontrollimatu, kogu aeg mõtle, kas puhub kellelegi peale või mitte. Konditsioneeriga on muidugi oht haigeks jääda, aga sellest õnnestus meil pääseda.
Teine peamurdmist pakkuv küsimus oli teeleidmine. Paberkaartidel on oma võlu, aga kolmekesi sõites üsna tüütu, sest üks on roolis, üks tegeleb lapsega ja üks on laps, puudu on kaardilugeja. Läpakas ja GPS ei ole ka väga mugavad, kaardilugejat on ikka vaja. Navigatsiooniseade on mugav, aga ostmiseks tundub kallis, sest kui tihti teda ikka vaja on ja rentimine tundus lihtsalt kahtlane. Viimase hetke otsus oli osta kõige odavam TomTom, kätte saime ta päev enne ärasõitu. Ja tõesti, viis meid ilma igasuguste pingutusteta kohale just sinna, kuhu minna tahtsime. Näitas veel bensiinijaamad ja parklad ka ette ja ütles sõbraliku häälega: “Võimaluse korral pööra ümber.” Nii et igati õnnestunud investeering.
Lisaks tehnilistele ettevalmistustele pani Maarja paika marsruudi, vaatas valmis ööbimiskoha ja märkis üles vaatamisväärsused. Aitäh talle! Minu jaoks on selline asi väga tülikas, aga tema ei nurisenud.
Reis algas pühapäeva varahommikul, maale ostetud uue külmkapiga koos olime saanud miskised Viking Line’i sooduspiletid. Suurem osa laevasõidust möödus sõpradega hommikusöögilauas istudes, väiksem osa poes lapsekäruga ringi trügides ja tekil meretuult nuusutades. Hommikune laev on rõõmsalt rahulik, nagu kõik hommikused asjad ja inimesed. Liiga ruttu jõudis laev Helsingisse, läksime sõpradega lahku, ütlesime TomTomile: “IKEA” ja asusime teele.
Vantaa IKEAs oleme varemgi käinud, suurte silmadega uudistamine jäi seekord ära, samuti polnud meil sellist pressingut peal nagu eelmine kord, kui pidime laevale jõudma, saime rahulikult ja mõistlikult poes ringi käia. Põhiliseks eesmärgiks oli lapse söögitool, olemasolevast kipub Salme end välja upitama, IKEA toolil pole jalatuge ja laps on rihmaga kinni, sealt põgenemine on tunduvalt keerulisem. Lisaks sattusid ostukotti veel köögi kapialused lambid, neli riiulihoidjat (nii odavad ja esteetilised olid lihtsalt!), pissipott (jälle nii odav!), näpunukud ja üks pehme mängukass, kelle triipkoodilipiku Salme enne kassasse jõudmist korralikult ära lätsutas. Ja kolm leivavormi ostsime ka.
Porvoo
Ostud tehtud, turismireis võis alata, esimeseks turismiobjektiks ja pikemaks peatuspaigaks oli Porvoo. Kaasa võetud Lonely Planet rääkis, et kindlasti tasub vaadata vana puitmajade ja munakivisillutiste rajooni. Väiksed puumajad, vaiksed tänavad ja künklik maastik tõi silme ette vaheldumisi Pärnu, Haapsalu ja Viljandi. 
Tänavad olid kohe nii vaiksed, et ühtegi kohalikku näha ei olnud, ainult uudistava pilguga inimesed käisid ringi, kaardid ja fotokaamerad näpus. Üks turistidest vaatas mulle vandeseltslaslikul pilgul otsa ja teretas, nagu seda metsas matkates kombeks teha on. Majade vahelt leidsime väikse mänguväljaku kiikede ja liivakastiga. 
Salme sai esimest korda elus kiigele, tundus, et talle meeldis. Ukerdasime käruga munakivisillutisel ringi, ei hakanud kividest laotud treppi mööda ronima, millele, nagu ka paljudele teistele järskudele tänavatele oli pandud silt, et talviti hooldust ei tehta. Huvitav, kas talvel liigeldes on kohalikel kirkad käes ja “kassid” all?
Meie teele jäi kirik, mille nime ja ajalugu ma ei mäleta, aga mille tõrvatud kimmkatuse lõhn pilte vaadates ikka veel ninna tuleb. 
Ja päike säras seal katusel nii kaunilt. Seest polnud kirik vähem imetlusväärne, üritasime meelde tuletada ununenud arhitektuuritermineid ja vahtisime kantsli kohal rippuvat tuvi, lakke maalitud ornamente ja laest alla rippuvat laevamudelit. Salme, muuseas, magas samal ajal väljas kiriku ukse kõrval, kärus muidugi.
Kõht hakkas tühjenema, liikusime alla jõe poole. Täiesti eksimatult leidsime üles restorani-kohvikutänava, hakkasime otsast uudistama. Ei, kohvik ei sobi, tahaks midagi tõhusamat süüa kui lihtsalt kooki. Teorestoran tundus kallis, ehk ka hetkel mitte päris see, mida otsisime. Pühapäevane päev, Lonely Planeti soovitatud koht oli juba kinni. Suure otsustusvõimetuse tulemusena istusime lõpuks ühte õuelauda maha, koht oli kena, aga ei midagi erilist. Mina kui soome keele oskaja läksin sisse tellima, selgus, et kokad on juba pillid kotti pannud ja süüa võib ainult võileibu. Võileibu me ei tahtnud, aga midagi muud ka enam ei saanud, sest ülejäänud kohad olid selleks ajaks juba kinni või samas võileivafaasis. Otsustasime supermarketisse minna. Poes jätkus otsustusvõimetus, isegi kolmnurkvõileibu polnud kuskil näha, vaatasin küll igasse letti. Küpsiseid ja tumedat alkoholivaba õlut vist ostsime, ja miskit veel. Tundus, et on vaja ikka midagi asjalikumat süüa. Igal otsustusvõimetusel on piirid, nii jõudsimegi lõpuks Subwaysse võileibu ostma. Mina veel arvasin, et ma oskan soome keelt ja rääkisin seda julgelt, Maarja suhtles teenindajaga inglise keeles. Mõlemad saime oma võileivad kätte, otsisime pargi, istusime tennisemängijaid vaatama ja sõime. Salmele andsime purgitoitu. Kiirtoit on nii oma kvaliteedi kui kvantiteedi kohta häbemata kallis, miks inimesed seda ikkagi söövad? Seal pingil otsustasime, et edaspidi ei ole me virisevad ja valivad vaid oleme reisil, võtame esimese või hea küll, teise ettejuhtuva ja hindu ei vaata (väga).
Jõeäärne oli vaja ka üle vaadata, sõitsime üle silla ja mööda käänulist ja kitsast teed alla. 
Salmet ei hakanud autotoolist välja võtma ja kärru toppima, käisime vaheldumisi jõe ääres Porvoo vappi kujutavat lillepeenart ja soome stiilis potjomkinit vaatamas – mingi Rootsi kuningas või keegi olla kunagi mööda seda jõge sõitnud ja seks puhuks olla jõeäärsed paadi- ja muud kuurid kenasti rootsi punaseks värvitud, misajast peale nad nüüd seda värvi ainult ongi.
Loviisa
Porvoost järgmine vaatamisväärsus oli Loviisa, kohale jõudes saime aru, et ringi vahtima ei tasu hakata, sest muidu ei jõua me oma ööbimiskohta enne kella kümmet õhtul. Peatusime mingis parklas mitte rohkem kui kümme minutit, millest üheksa veetsin ma mõttes soomekeelset telefonikõnet kokku pannes ja ühe minuti ööbimiskohta helistades, et neid meie hilisest saabumisest teavitada. Arvasin, et ju ma ikka midagi oskan soome keeles öelda, sest vastastikkusele arusaamisele me jõudsime. TomTom hindas õigesti, poolteist tundi sõitu ja olimegi Luumäkis.
Mirjan Matkakoti
Kohale jõudsime veel täiesti valges, Mirja ütles, et kell pole midagi nii palju, suveõhtu ju. Läksime sisse, tutvusime Mirja mehega (keda Salme natuke pelgas) ja tutvusime maja ülakorrusega, mis külaliste päralt. Kedagi teist peale meie ei olnud, mis tähendas, et duširuum, WC, elutuba ja köök olid täiesti meie. Leppisime kokku, et hommikusöök on kella kaheksa-üheksa vahel, Salme suhtles Mirjaga täitsa vabalt ja tegi nalja nii et vähe polnud. Vaatasime televiisorist ilmateadet, lubas head, soojendasime poest ostetud karjala pirukat ja jõime õlut. Salme oli arvatavasti pikast autos ja kärus istumisest tüdinenud, käperdas nüüd hoogsalt põrandal ringi ja uuris ümbrust. Imekombel jäid kõik nipsasjakesed ja klaasriiulid terveks.
Kolmveerand üheksaks olime ärganud ja pesnud, võisime sööma minna. Köögis ootas meid peale Mirja ja tema sõbranna/naabrinaise veel puder, võileivakraam ja karjala pirukad (kui mu mälu mind ei peta). Joogiks mahl ja muidugi kohvi. Salmegi sõi putru (ema stiilis – moosiga) ja tegi jälle Mirjaga nalja, põhiliselt tehti nägusid. Hommikusöök oli kodune ja seepärast väga maitsev. Mirja juures ööbimine oli täiesti parim võimalikest variantidest. Puhusime veel minu piiratud soome keele piires juttu, pakkisime kohvrid ja asusime Lappeenranta poole teele.
Tundub, et tuleb reisikiri järjejutuna avaldada, annan endast parima, et järgmine osa võimalikult ruttu ilmuks.
