Soomes käidud, pildid jõudsid äsja flickrisse. Ka folk sai väisatud. Reis kukkus välja peaaegu täpselt nii, nagu loodetud. Kehutan Sverikut pikemat reisikirja kirjutama.

Salme sööb jälle. Vanemõde ja Eva-Maria võivad end nüüd premeerida: eriti sööb ta siis, kui saab midagi ise samal ajal suhu toppida (näiteks kamapalle või teist lusikat). Tissib endiselt ainult läbi une.

Olime vahelduvas koosseisus kaks nädalat Abajal, Sverik pidi vahepeal tööl olema ja nii olime Salmega mõnda aega vanavanaema meelevallas. Mu vanaema mõtleb alati kõigi eest ja katsub kõike ka ära korraldada, see ajab mu hiljemalt kolmandal päeval hulluks, eriti veel nüüd, emana. Sveriku puhkusenädalal põgenesime korraks Tallinnasse kultuurselt puhkama, kogu kultuur seisnes minu läbikukkunud katsetes mängida Wiiga kitarri ja pealinna kahe uue monumentaalobjekti vaatlemises: Sõpruse kino vettpurskav auk ja Vabaduse väljaku valgustpurskav sammas (seda vaatasime, tõsi küll, päevasel ajal).

Salme käis esimest korda Hellas Hundis ja sõi kuklit:

Laupäeval me laulupeol ei käinud, sest oli vanaisa pidu. Ma olen täitsa kindel, et vanaisa juubel oli parem kui Morrissey kontsert. Või igatahes, et vanaisa oli peale peo lõppu kõvasti õnnelikum, kui Morrissey peale kontserdi lõppu. Fotoreportaaž Flickris.

Pühapäeval tormasime laulupeole, jäime maalt lahkumisega hiljaks nagu ikka. Sveriku saime õigeks ajaks kohale, Salme ja vanaema Evaga jõudsime pärast auto ära viimist lauluväljakule umbes tund peale kontserdi algust. Õnneks oli Anu enne kohal ja me ei pidanudki püsti seisma.

Inimene õpib iga laulupeoga midagi. Sureb aga ikka tundega, et sellest päris peost jäi midagi puudu. Kui ma eelmisel peol jätsin meelde, et söök-jook olgu omal kaasas, siis sedakorda sai selgeks, et üldala ülemises otsas kuuleb koori asemel peamiselt seda, kuidas naabrid juba neljandat tundi imestavad, et näe mobiililevi polegi ja üles ei leiagi kedagi. Ja varem tuleb kohal olla, sest kes hiljaks jääb, sellel on tuuline istekoht. Üritasin nii 15 minutit mäest laskuda, mis lapsekäruga kujunes lihtsalt paigal seismiseks, ei taha ju teistele kandadesse ka sõita. Muidu oli tore pidu.
Mainiks veel ära, et mina olengi see “mitterahvas” kellele meeldib ka seda esimese päeva keerulisemat kava kuulata. Kaasa laulda on tore ja ülendav ja ühendav, ja ega ma ka teise päeva lauludest enamusega ise hakkama ei saa, aga kui selline kogus häid koorilauljaid kokku aetakse, võiks ju seda potentsiaali natuke ka ära kasutada.

Salme Katrini ja Lindaga laulukaare taustal: