Ma olen praegu nii suures hämmingus, et lõpetan lausa suvise veebivaikuse. Ligi kahe nädala jagu on Salmel olnud tissistreik: tiss läheb loosi vaid öösel või päeval unesegase peaga, natuke joob piima ka pudelist. Tegi mind pisut murelikuks, aga et läinud nädalal tulid ka viies ja kuues hammas, ajasin asja selle süüks.

Esmaspäevast, kui maale tulime, läks lugu veel imelikumaks. Enam ei kõlvanud ka püreed ja pudrud. Kõik tavalised, kodus hästi sobinud maitsed. Peale paari lusikatäit hakkas vingerdamine ja enda kangeks ajamine ja suu avanes veel ainult pahandamise jaoks. Vaid ise suhu topitava suhtes paistis Salme olevat leplikum, aga lusikaga söömist ta veel ei valda. Õudne lugu, minu hea isuga laps pirtsutab!
Proovisime nii poekraami kui kodutoiduga, tulemuseks ikka kaks lusikatäit.

Kuni täna tõstsin Salme pärast järjekordset toidust keeldumist voodisse, kus ta hakkas näljase näoga söögi poole vaatama. Andsin siis naljaviluks ühe lusikatäie ärapõlatud püreed. Sõi! Ja sõi lausa oma tavalise, streigi-eelse normi jagu. Uskumatu! Ma ei oska seda muuga seletada, kui et siin Abajal pole ju söögitooli, selle aset täitis vanavanaisa või vanavanaema süli. Väiksem Salme sõi seal suure heameelega, nüüd on aga tulnud suure lapse imelikud tujud. Järgmine söögikord katsetan põrandal toitmist, et voodi pudruseks ei saaks. Täna hakkas ta ka end voodis kindlalt püsti ajama, varasemad katsed on olnud üsna tudisevad. Nüüd seisab ja isegi nihutab end võre najal edasi. Ja tundub, et iseloom areneb ka iga päevaga.

Läinud nädalavahetusel pidasin kümnepäevase hilinemisega oma sünnipäeva. Toreda kokkusattumusena olin Anu käest küsinud endale leivanoa, sest Mari saabus perega Abajale, kaasas juuretis ja rukkijahu. Olin varem küll mõelnud leivateost, aga pole olnud pealehakkamist ise juuretist ehitama hakata.

Nüüd sai esimene päts tehtud, lõhn on oivaline, maitse ka, konsistents tahaks ehk natuke parandamist, et sisu niiskuse ja kooriku krõbeduse vahel nii suurt kontrasti poleks. Kui Sverik saab nelikümmend täis, siis ma võiksin talle visiitidele musta leiba kaasa küpsetada küll.

Minu rahulolu meie spa-nädalavahetusega on suur ja kestev. Oli ka väikesi veidrusi, nagu aeglane teenindus restoranis ja minu asemel hoolitsusele saadetud mammi, kes kuskilt minu nime ja protseduuridega paberilehe oli saanud. Ka tundus, et püüdlikult vähemalt teenindusvaldkonna piires eesti keelt rääkiv personal ei osanud/tahtnud öösel hotelli ees jõmistavaid eestlasi ära ajada. Aga muidu kõik laabus, isegi “endine turismitöötaja” minus jäi Meresuu hotelliga rahule ja tahaks kohe tagasigi minna.
Elvise fotoreportaaž.

Rannas lastega unejalutuskäiku tehes sattusime rahvamasside otsa, kes tegelesid hooaja avamisega. Sellega kaasnes ilge tümm, mis Salme kui suurema peolooma üles ajas, Linda tukkus rahulikult edasi. Sverik valmistas sellest väikese muuvi.

Virisesin mis ma virisesin, aga kui Vanemõde tegi pakkumise kambakesi tenniseid tellida, otsustasin, et see piisake mulgi verd on mulgi (heeh!) ja punase-musta kombo kutsus kah. Sverik võttis ilmselt esteetilistel kaalutlustel (ega ma ta juuri nii hästi ei tea ka) Hargla mustriga. Et jalatsid valmisid Hiina Rahvavabariigis, tellisime minu varasemale kogemusele toetudes number tavapärasest suuremad. Üllatuslikult Sveriku omad saidki parajad, minu jaod võiksid natukene väiksemad olla, aga eks läheb siis froteesokk sisse. Äsjasel nädalavahetusel, kui me ise Narva-Jõesuus puhkasime, olidki rahvuslikud jalavarjud meile koju saabunud.

Tähelepanelik raadiumikuulaja märkab kindlasti bugi minu tennistel. Ei häiri, ongi napakam ja naljakam.