Alles see oli, kui sai end harjutatud pakendeid muust prügist eraldi koguma. Nüüdseks olen täitsa harjunud ja rahul nende lisaliigutustega puhtama ja parema maailma heaks ning oleks nõus biojäätmeidki eraldi tekitama, kui vaid Tartu need kokku koguks. Aga täna sain ma kurjaks. Sverik võib kinnitada, et ma ei saanud õieti selget juttugi suust välja aetud, kui koju naasin.

Õhtul Veeriku Selverisse minnes haarasin taara ja kaks pakendipampu kaasa. Jõudsin vaevalt rõõmustada uue ja suurema sinise konteineri üle, kui märkasin, et sinna peale on kirjutatud “klaastaara”. Vihastasin natuke, aga ei hakanud kohapeal oma erinevaid pakendeid sisaldavaid kotte läbi tuustima, mõtlesin, et hea küll, võin oma sodi siis Taara puiestee otsa konteinerisse viia. See on kodust umbes sama kaugel, kui Selku, aga teisele poole. Vihma kartuses olin poodi läinud autoga, muidu oleksin pidanud oma sodipambud käe otsas minema veel toitu ostma. Milline blamaaž, eriti kuna mu kõrval poodles Ingrid Rüütel ise.

Ei jõudnud Taara puiesteel süüdetki välja keerata, kui silm libises üle tuttava rohelise pakendikonteineri, millel nüüd kiri “joogitaara”. Vihastasin palju ja vandusin natukene. Oleks ma jala olnud, oleksin ilmselt koju tagasi kõndinud ja pakendid vihaga olmekasti sokutanud. Konteineri ülimalt prügine ümbrus rääkis, et paljud ei olnud oma muud pakendit sealt tagasi viitsinud tassida. Need kaks konteinerit olid siis seda kinnist pudelijämeduse auguga tüüpi.

Otsustasin mitte nii lihtsalt alla anda ja minna veel Rimi juurde, kus olin näinud teistsugust, suurema avaga pakendikonteinerit, kuhu sai terve prügikoti korraga sisse suruda. Uskumatu, nüüd oli seal tervelt kolm!!! imelist kollast suureavalist pakendikonteinerit, mis lubasid lahkelt igat sorti pakendeid endasse tõsta ja kolm rohelist pudelikasti veel lisaks. Tõeline prügisorteerija nirvaana! Tänutäheks läksin ostsin Rimist Tšernogolovka Tarhunni. Paraku on see pood meist juba tunduvalt kaugemal ja igapäevasest teekonnast kõvasti kõrval. Ilma autota sinna prügi viimine oleks paras tervisematk, aga oma vabal ajal matkaksin ma heameelega kuskile loodusesse, mitte prügitünni manu. Pealegi tundub totakas kulutada asjatult naftat keskkonnahoiu eesmärgil, sest igapäevasõite teeme autoga harva. Mida nüüd siis teha? Lõpetada pakendi kogumist nagu ei tahaks. Keskenduda joogitaarale ja muud kaupa osta pakendamata kujul oma topsikutesse? On keegi näinud turul müüdavat lahtist pesupulbrit? Nõutuks võtab see värk.

Aitäh, suurem aur on nüüd väljas. Homme, kui viha veel lahtunud pole, helistan ma sinna-kuhu-vaja. Kuhu, ma veel ei tea, aga küllap leiab mingi kaeblemiskoha.

Maarja, prügimaniakk

Seisime silmitsi põrandaga, mis ei tahtnud muutuda. Tundus liiga reaalne, et väsinud, kunagi pruuni värvi värvitud laudpõrand jääb veel aastateks väsinud värvitud põrandaks. Miskipärast oli tema puhastamine võimatu. Peale tolmuimeja ja põrandalapiga üle käimist oli ta ikka tuntavalt räpane. Külalised kippusid jätma välisjalanõusid esiku toapoolsesse otsa, esik oli nagu osake trepikojast. Lisaks otsustas Salme, et teda enam uksepakud ei peata ja tolmune esikupõrand mõjus hämmastava beebimagnetina.

Nii saigi lõplikult kõrini, sõitsime kolm ehituspoodi läbi ja teisest ostsime ära jupi PVC põrandakatet. Noa ja liimi ostsime ka. Esmaspäeva õhtul rullisime põrandale lahti, lõikasime enam-vähem parajaks, lasime servade alla liimi (sest liiste ei viitsinud me ometi kohe panna ja kuidagi pidi kate põrandal paigal püsima) ja lõikasime üleliigsed servad maha. Silusime teda veel hoolega, imekombel sai töö väga ruttu tehtud, jäi veel õhtust aega ID-kaardi probleemegi lahendada. Esmapilgul tundub värvivalik võib-olla üllatav, aga kui mõtlete sellele, et välisuksel on kuldseks saamine kavas, ja vetsu ukse loomuomaseim värv on ju ka tegelikult punane, siis loksuvad asjad ise paika. Kusjuures päriselus tundub see punane ikka oluliselt punasem, pildil ei saa eriti arugi, et midagi muutunud on.

Tunnen kohustust vabandada, et me oma põrandale mingi PVC panime. Mis teha, muid kiireid ja sanitaarseid lahendusi me lihtsalt ei näinud. Lohutame ennast ja teisi sellega, et katte pahemale küljele oli kirjutatud “tarkett” ja see tähendab ju ometigi tarkade inimeste parketti, eksole?

Mõtlesin, et kirjutan, kuidas meil kolmapäevast reedeni maal läks. Et üks pilt on rohkem kui tuhat sõna väärt, teen lühikommentaaridega. Sel nädalal sinna ei satu, vast järgmisel jälle.

Tundub, et kuused läksid kasvama, okkad olid veel küljes. Leia pildilt hekk.

Alps veedab maal mõnusat kevadpuhkust. Tegelikult tal kogu aeg selline ülbe maakassi nägu ees pole, traktorimüra ja muruniiduki peale muutus ärevaks.

Traktoripaparatso tegutses ka. Ema keelas mul traktoristi häirimise ära, nii pidin pilte läbi heki tegema. Tegevus on vist randaalimine.

Kevad õitses, sattusin nii hoogu, et ühest roosast mandlipuust sai 20 pilti, kõik üsna ühesugused.

Imeilusad koorvalged tulbid (sort Purissima, kui huvitab).

Salme sai esimest korda õues maas aleda. Nagu riietest näha, ilm just väga soe ei olnud.

Kuulutamisega jäin veidi hiljapeale, aga tulge ikka. Täpsemalt siis Tartu Akadeemilise Meeskoori kontserdile 15. mail kell 19:00 TÜ aulas.

Täpsemalt lugege ja plakatit vaadake.

Lubasin eile endale ja Salmele, et see oli tagumine kord hullumeelset külastusrallit ette võtta. Lähedased on rikkus, aga inimeste ja kohtade tohutu vaheldumine kahe viimase päeva jooksul läks juba liiga rikkalikuks, eriti veel väikese inimese jaoks. Ise olin ka õhtuks kapsas ja Sverik sõitmisest oimetu. Edaspidi toimetame sõitudega nii, et kõikjale ei üritagi minna ja sätime pikema une aja pikema sõiduga kokku. Eile sai lapsuke paar korda vaevalt uinuda, kui juba kohavahetusest üles ärkas ja selle tulemuseks oli üks pahur ja üleväsinud poriseja, kes paar korda lausa nutta röökis.
Nagu Ere pärast mulle selgeks tegi, olen ma nüüd ise ema ja teised peaksid mulle voodisse lilli ja kooke tooma, see perspektiivivahetus tahab endiselt pisut harjumist.

Kassi, kes meiega Tallinnast kaasa sõitis, jätsime maale, kaheks päevaks vanaisa kantseldada, sest tundus mõttetu Alpsi korraks Tartusse kohanema tuua, et siis jälle maale sõidutada. Ülehomme siis plaanin maale minna, ilmaprognoos ei soosi just õuetöid, aga eks maja tahab ka seestpoolt koristamist saada.

Kas kellelegi veel torkab silma, et Sverik ei viitsi siia enam eriti kirjutada? Mind hakkab juba häirima, et siin on ainult minu pulbitsev mula.

Olulisim Abajal toimunud sündmus jäi kajastamata, aga ma arvan, et see vääribki eraldi postitust. Salme leidis edaspidikäigu üles! Varem (nii kaks kuud juba) nihutas ta end rullides või kätega tahapoole lükates. Tõusis ka käpuli ja nõksutas edasi-tagasi, aga käsi ei osanud eest ära liigutada ja maandus ninali. Maal olles hakkas aga tudinal ahvatleva stiimuli – telekapuldi poole käputama. Koordinatsioon on veel kehvakene, aga edasi ta jõuab ja eriti nobedasti pahanduste juurde. Areng on lausa tormiline: täna üritas Salme end juba arvuti najale põlvili ajada.

Laupäeval sõitsime Salmega maale ja jätsime Sveriku laulupeoks valmistuma ja muusikapäevadele möllama.
Kõigepealt läksime kuskilt Tartu tagant metsast puukooli otsima. Leidsime selle vaevata kätte. Puukoolis aga ei paistnud algul ühtegi inimest, siis hakkas taimepõllu tagumises otsas keegi valgesse riietunu silma, juures ka uhke auto. Otsustasin lähemale sõita, juba paarisaja meetri pealt mõtlesin, et see keegi on ju nagu proua Jörberg ja oligi. Koos härraga on nad selle puukooli püsikliendid, nagu puukoolitaja mulle pärast pidas vajalikuks teatada. Sain pahandada, et ma ei olnud piisavalt kilekotte kaasa võtnud, õnneks vedelesid autos juhuslikult kaks suuremat prügikotti, sest omades ema kaudu kogemusi vaid Tallinna-kandi puukoolidega, oletasin, et taara saab kohapealt. Edaspidi tean, et auto varustuse hulgas peab olema rull prügikotte.

100 kuuske mahtus pagasiruumi lapsekäru kõrvale, 50 pidin endale kõrvalistujaks võtma. Autos lõhnas jõuluselt, oli seal sees ju 150 kuuske. Päris kuuske, mitte mingit wunderbaum- lõhnakuuske. Kuna Salme seekord poole teest otsustas nutta oli maalesõit üsna tüütu, mina üritasin teda pidevalt üle laulda ja samal ajal peatuseks sobivat kohta leida. Kõrvaletõmbamise-platsikesi võiks Tallinn-Tartu mantee ääres tihedamini olla, Piibe maanteel pole mul probleemi teepervel parkimisega, peamagistraalil ei julge eriti.

Maale helistasin alles siis, kui ma olin 20 minuti kaugusel, vanad olid ikka päris üllatunud. Et mina, koos lapse ja kuuskedega ning ilma Sverikuta. Esialgne plaan nägi ette, et ma istutan hekki üksinda, sest papsil oli äsja olnud silmaoperatsioon, mis välistas pingutamise ja ema oli Tallinnas tööl. Siiski veenis vanaisa mind augukaevamise ohutuses ja tuli appi, koos istutasime õhtul paari tunniga 27 kuuske. Ootamatult selgus, et emal on kaks järgnevat päeva vabad ja nii jätkasime koos temaga pühapäeval-esmaspäeval istutamisega, Salme kõrval kärus põõnamas. Umbes 50 taime jäi üle, need paneme koplisse puudeks kasvama.

Veel puhastasin vaarikad vanadest vartest, see on töö mida mulle iga kevad meeldib teha- konkreetne värk, saab kiiresti valmis ja tulemus kiidab sind kohe. Eks noort hekkigi oli päris hea vaadata. Paraku unustasin fotoka Tartusse, pilte me kätetööst näete vast peale emadepäeva. Loomulikult tegi üks suur-kirjurähn õues kase otsas päev otsa trikke, olen kindel, et oleks mul fotokas ligi olnud, oleks ta hoopis mujal toimetanud.

Ehkki mul ei tulnud “Teeme ära 2009: istutagem hekk, millest juba 10 aastat räägitud” projekti päris üksi läbi viia, olen ikkagi jube rahul sellega, et ma haaasin initsiatiivi ja asi sai tehtud. Mõne aasta pärast on aed suurem ja aknast parem vaade mu avarale põllule.

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et ma ka eelmisel aastal ei käinud prügi koristamas. Oleksin tookord ihu ja hingega kohal olnud, kui ma poleks olnud parasjagu rase. Äkki oleks eelmise aasta positiivne ühistegemiskogemus mu ka sedakorda talgutele ajanud. Oleks-šmoleks.

Sedakorda ma aga ei läinud, sest… ma ei oskagi näpuga näidata, miks. Infot nagu levis, aga see ei toonud minuni piisava selgusega asjade arengut, kuidas ideeivast saab uba. Uurisin ka talgutest innustunud inimestelt ja püüdsin mis ma püüdsin, no ei nakanud. Ka pelgasin klišeesid ja külahulle, teate küll neid, kes alati igale poole helistavad ja muudkui süüdistavad.

Hommikul sirvisin inspiratsiooniks neti-ajurünnakus minutwitter üles kerkinud teemad üle. Oli häid ideid, sekka toodi puuduvatena välja asju, mis on vaikselt juba toimumas või juba rakendunud ja see tõi esile meie infouputusühiskonna häda- vajalik info ei jõua inimesteni. Selle vastu ei aitaks ka kohati soovitatud kõige suunamine twitterisse, sest sealt nokib vaid infoühiskonna koorekiht, murdosa. Seegi oli üks mu muredest, et enne talguid välja toodud näidisteemad põrkusid minu peas sageli ühiskonna killustatuse otsa (mis põimub sotsiaalse ebavõrdsusega) ja mida selle vastu ikka teha, kui üks suur energiaring, eksole, millesse ma jällegi ei usu.

Mõttetalgu mõte on muidu jube hea. Just seepärarast, et üksi muretsemine ei vii eriti kuhugi ja kaks pead on ikka kaks pead ja kümme tuhat pead on veel rohkem… Selline ideeturg võiks ju kogu aeg olla kuskil netis, kus asjad oleksid jaotatud suuremate teemade alla, et erinevad probleemid kaasamuretsejaid ja koosärategijaid leiaksid.
Ma loodan, et tänasest päevast sündis asju, et sädeinimesed said särtsu ja jagavad seda teistelegi ja et mõtlejad mõtleksid edasi ja saaksid ka tegijateks.
Ausalt, ma proovin iga päev olla parem inimene. Parem ka enda vastu ja nii ma siis ei läinudki mõttekotta vaid Sveriku ja Salmega Supilinna jalutama.