Olen tagasi kodus ja imelik puhkuselõpu tunne on. Sest lapsehoolduspuhkus ei ole tegelikult puhkus. Pidevalt ühes kohas samade rutiinsete tegevuste sooritamine on västiavam kui töö. Seepärast oli vahelduseks tore nädalajagu Kurepalus ahju kütta ja Abajal liha võtta.
Vahepealsed suuremad sündmused olid: vanavanavanematele jagatud suur rõõm plaksutava väikelapse näol, Salme esimesed potti tehtud hädad, külade MTÜ-sse astumine, kirikuskäik kesköösel ja rõkkav linnukevad.

Salme õppis plaksutama ja teeb seda igal võimalikul hetkel. Lõpetab söömise- plaksutab, ärkab unest- plaksutab, sikutab vanavanaisa habemest ja plaksutab, naeratab ja plaksutab, väsib nutmisest, ikka plaksutab! Nutab ta viimastel päevadel õhtuti lohutamatult, ilmselt on mõni hammas tulekul.

Astusin Abaja Nelja Küla Seltsi liikmeks koos vanaisa ja emaga. Kolm ülejäänud küla on siis ümberkaudsed Koidu-Ellavere, Merja ja Valila. Minu eesmärk on kohalikke inimesi tundma õppida (vanemaid elanikke ma tean, aga noori mitte) ja jõudumööda kaasa aidata külaelu säilimisele ja arengule sisemaistel äärealadel.

Käisime üle hulga aja Karedal ja Peetri kirikus südaöisel kontsert-jumalateenistusel. Sugulased laulsivad ja mõte läks munadelt ja jänestelt (kes, raiped, olid rododendroni võrsed ja kirsipõõsad nahka pistnud) pühade juurele, eellastele ja läinud aegade elule. Kui talvekülmas kirikus piisava tihedusega inimesi istub, on seal päris mõnus. Mõelda siis, kui omal ajal kogu kihelkond kokku vooris, võis seal lausa palav hakata. Ja naiskirikuõpetajad on toredad (eriti Dibley vikaar).

Tegin ka päris pashat, väga hea oli. Viimastel aastatel on meie peres mingit lahjat želatiiniga aseainet hakatud pakkuma. Suutäis tõelist rammu on maitsvam ja ma arvan, et energialt üsna samaväärne silmapesukausitäie lahjema kraamiga.

Riisusin natuke aias ja korjasin kase alt poolteist kotti käbisid. Jah, kase alt. Keegi lind (vast rähn), oli kaske kasutanud käbihoidjana. Kevad tõi jälle välja minus elava lapse, üle lendavad rändlinnuparved panevad endiselt üles-alla hüppama. Pole miskit paremat, kui külmal ja udusel kevadhommikul jätta kempsu uks lahti ja kuulata võsast kostvat lärmi: linnukesi pesakohtade üle käratsemas, pruuti ära laulmas ja konkurendi peale röökimas. Aga kui üle lendav linnuparv vadistab, siis kas see on neil mingi ühislaul tiivalöökide hoidmiseks (vasak-parem!), edasi lendamise suunised, või sada kõrvuti lendajate dialoogi läbisegi, kes omavahel arutavad oma viimase puhkekoha eeliseid ja puudusi ning imestavad näiteks mõne uue katuse üle?

Ja üks õiendus: Sverik ei ole seotud IRLiga, nagu ei ole seda ka meie vana malmvann. Nende esinemine teatavas eestlust kaardistavas kampaanias on toimunud vastu nende tahtmist (samas, vanni käest konkreetset vastust saada ei õnnestunud, ta on alles talveunes), pilt ilmselt siitsamast näpatud. Igatahes, selliseid pildipätte ma küll ei vali!