Alustuseks võiks toksida jäässe rennikesi, mida mööda kevadveed lippama pääseksid ja mitte hoolida niisketest varvastest (või soetada kummikud). Siis tuleks ära pakkida kõik liiga paksud mütsid ja kindad (samas mitte neist aksessuaaridest täielikult loobudes, sest nagu teada- kevadel on suve silmad aga talve ambad).
Ja aiasõpradele- aeg on teha esimene kevadkülv! Et maa on tagumikuga katsumiseks veel liiga ligane, alustagem tubaselt.

Potis kirjaga Basilicum ongi basiilik. Ja taldrikul ilma kirjata on kress-salat. Tundus nutikas teda marlisse külvata turba asemel, sest süüakse ju värskeid tõusmeid ja kesse viitsib sealt siis seda mulda maha pesema hakata. Pildiga vaasis on närbuvad tulbid, mis ei mõtlegi rõvetsema hakata. Rõvetsevat tulpi kasutab David Vseviov baroki illustreerimiseks. See on siis selline tulp, mis oma kroonlehed peatse lõpu aimduses laiali lööb.

Elagu kevad, elukevad!

Üleeile õhtul oli mul tunne, et nüüd algab nohu. Hakkasin kiiresti võitlema, muuhulgas sidusin tükeldatud küüslaugu sokkidesse enda voodipeatsisse ja riputasin profülaktika mõttes ka Salme voodisse ühe. Täna hommikul avastas Sverik, et lapse voodis olnud küüslaugusokk on kahtlaselt niiske. Salme hingeõhk ei jätnud kahtlust, mil kombel see sokk niiskust sai.

Tegelikult saab musi küll, mul pole küüslaugu vastu midagi.

Eile kohtus Salme meeldiva noormehega Veski tänavalt. Umbes kuu aega vanem ja roomab praktiliselt ülehelikiirusel. Tegi kadedaks, aga kui natuke järele mõtlesin- alles eile koukis ametlikult mitte veel liikuv Salme kummuti alt internetikaablit (kuidas ta selleni küündis, ei tea), mida siis veel edasiliikuva lapsukese puhul oodata oleks? Uus roomav sõber eeskujuks, taasalustas Salme õhtul vahepeal soikujäänud roomamiskatsetusi.

Mari rääkis, et ta targu harjutab oma last seisvas vankris magama. Tundus jube tark mõte, sest preili Salme teatavasti ärkab ka selle peale, kui ma korraks peatun, et sms-i toksida. Juba algusest peale jääb ta magama vaid sõitvas kärus ja ootab, et see ta une ajal üsna katkematult edasi liiguks. Kus oli see hetk, kus ma oleksin pidanud käru seisma jätma? Omad vitsad, nüüd lippan nagu segane mööda linna ringi.

Ja reklaami ka: Anu otsib ilusaimat luuletust, pead tööle!

Meile meeldivad filmid ja kõigi eelduste kohaselt hakkavad nad ka Salmele meeldima. Eeldused on silmaga näha.

Emadefoorumites kohtab ikka küsimusi, et kas külma ilmaga võib kahe kuusega parki jalutama minna. Võib küll, teised puud on ju iga ilmaga seal.

Laps paneb sind rohkem muretsema. Et miks ta nüüd nutab ja millal küll hambad tulema hakkavad, miks ta ikka veel vasakule küljele ei keera ja ega ma talle küünekääridega sisse ei lõika, kas ta ikka hingab oma voodis jne. Aga samal ajal teeb rahulikumaks. Kõigel, mis otseselt last ei puuduta, lased rahus mööda ujuda ja ei näri enam pikalt probleemide kallal. Ja ka lapse hädad lähevad üle.

Kõik, mis pole esmavajalik, lükkub ilma süümepiinadeta homsesse: toa koristamine, juuste pesemine (mõnikord ka kammimine), vastamata kõnele vastamine jne. Huvitav, kas ema Teresa ka jättis hambad seniks pesemata, kuni kuskil oli veel abi vajavaid vaeseid ja väeteid? Küll aga vihastan ma end kringliks, sõiman ja laamendan, kui käruruumi uks on nii tursunud, et enam kinni ei lähe. Sest kui ma ei saa käru ära panna, kusevad märtsikasside hordid selle täis ja see on juba lapse heaolu küsimus. Tööst ja eneseteostusest ei hooli enam peaaegu üldse. Kultuur- see on OP! ja Areen. Mõnikord tahaks niiväga teatrisse, et ajab ihu kihelema. Aga küll kunagi saab.

Meeletu, kui kiiresti väike inimene areneb. Samas teeb pahuraks, et ise mudkui laguned ja mandud- ei viitsi enam õppida ja jalad jäävad kangeks. Salme viimase aja avastus on tema varbad. Pidev varbanäppimine muudab mähkmevahetuse parajaks tsirkuseks. Keerab end pidevalt seljalt kõhule ja vastupidi, keerutab ümber oma telje. Edasiliikumise huvi on kuidagi raugenud, vahepeal küll upitas end minekule, aga nüüd tõstab lihtsalt pead ja uurib niisama käeulatuses olevaid asju, kui ei ulatu, siis hüüab appi. Sööb hea isuga kõiki pakutud köögi- ja puuvilju, välja arvatud banaani-virsikumehu (no see oli tõesti jälk) ja lillkapsas. Isegi putru ei põlga. Himu läbi marli musta leiba lutsida tõestas, et tegemist on väikese armsa eestlasega, vürtsikilu pole veel pakkunud. Sünnipäeva puhul hakkas tal teine alumine hammas ka valendama (esimene lõikus täpselt nädal tagasi). Haarab kõike, eriti seda, mida ei tohi. Naerab ja on hea laps, eriti võõraste juuresolekul. Pereringis oskab kriisata ning joriseda ka.

Pool aastat emadust. Uskumatu, aga ma nagu saangi sellega hakkama! Aitäh, loodus! Tuleb laps, tuleb ka lastearmastus ja vastavad oskused. Ootamatult mõnus on elada kellegi teise jaoks, parim ravim egoismi vastu. Aitäh, Salme!

Võtan oma kuus kuuske selga (sest käru ma praegu üksi kätte ei saa) ja lähen jalutama, nii ilus kevadtalvine ilm on.

Käisin Mattieseni raamatuäris. Ilmselt viimaseid kordi, sest 13. märtsist seda enam ei ole.

Wilde keeras juba mõne päeva eest kohvi- ja õllekraanid kinni. See nagu nii väga ootamatu ei olegi, hääbumine algas kohvikus minu meelest juba hea mitu aastat tagasi ja viimane pubikülastus umbes aasta eest oli ka paras pettumus. Mitte et diivanid oleksid vanasti pehmemad ja plüüš punasem olnud, seda muidugi ka, aga mingi hetk muutusid ettekandjad teenindajateks ja külastajad klientideks, hinnad kerkisid ning kvaliteet käis alla.

Aga Wilde kohvik on ilmselt süüdi, et ma nii põikpäiselt just Tartusse õppima tahtsin tulla – mingi klassiekskursiooni ajal sattusin koolivend Kahruti ja Tiina Meeri sabas sinna teed jooma. Oi-oi-oi. Eh, no loomulikult presenteeris Kahrut ka Ajaloo osakonda piisavalt isuäratavana, aga selline päris kohvik, range olemisega ettekandja ja vanaema kook tegid mulle korralikult selgeks, et parimat kohvikuharidust saab Tartust.

Seal on oldud nii üksi, kaksi kui rohkemakesi. Õige kohvik ongi koht kus saab ka kaaslasteta mõnusalt aega mööda lasta ja näiteks raamatut lugeda. Eriti värskeltsoetatud raamatut- nüüd on juba mitme raamatupoe juures kohvikuid märgata. Aga millegipärast ei meeldi mulle eriti need kaubanduskeskuste raamatupoed olgu siis kohvinurgaga või ilma. Nende olemus paneb kuidagi ebameeldivalt kiirustama, siuh sisse – raamat kätte – vups välja – nagu piima ostaks.

Mattieseni punased tellisseinad kohe kutsusid sisse uudistama ja enamasti ma ilma ostuta sealt riiulite vahelt ära ei tulnud. Ja seal pakiti ostud osavalt ilusasse firmapaberisse! Seda raamatuäri-rõõmu saab Tartus vist veel vaid Ülikooli poest. Kahju on, tõsiselt kohe. Mine või igal järelejäänud päeval sinna nostalgitsema. Ka kahe Wilde kuju kaotab oma taustsüsteemi, varsti on nad lihtsalt kaks härrat pingil.

Tänase ostu- hõimlase kirjutatud raamatu “Lapsed, sööma!”- harutasin ettevaatlikult lahti, et paber terveks jääks. Ma ei tea veel, mis ma selle paberiga teen, vist hoian alles. Äkki on Salmel kunagi huvitav vaadata, millisest paberist ta emale meeldis raamatuid välja võtta.