Arhiiv, veebruar 2009

Tennised ja identiteet

Kolmapäev, 18. veebruar 2009

Tänase hommiku positiivne uudis oli ilus idee rahvariided tennisteks teha. Esimese hooga erutasid need jalavarjud mind väga, sest vargsi on kevadine tennisemõte juba pähe imbunud. Oleks kohe saanud tellida, oleks impulsiivselt äragi ostnud.

Peale viieminutilist settimist ärkas aga mu piirkonnaidentiteet. Vaadake, ma ei ole eestlane. Ma olen kesk-eestlane. Mõnede sõprade jaoks on see müstifikatsioon, sest neile on Kesk-Eesti lihtsalt murdepunkt teel Tartust Tallinna, minu jaoks on aga südamaa kihelkonnad hingerahu ja kodutunde allikaks.

Ma tunnen seletamatut rõõmu, kui teeservas vilksatab Järvamaa kollaste viljapeadega piirikivi- isegi kui tee viib mööda ja koju asja ei olegi. Pärast Salme sündi meeldib mulle isegi maanteekitši musternäide- Paide südamekujuline silt.

No mida ma siis teen?
Tõmbasin Muhu kollased sussid kohe nimekirjast maha. Saarel olen käinud paar korda, südant ei kaotanud.
Hargla. Ilusad triibud. Aga sinna pole ma kordagi sattunudki.
Kaugemad eellased on õnneks elanud Helme kihelkonnas Holdre mõisas, mis jääb Mulgimaale. Seega hädapärast jääks hing rahule, samas suurt sisemist osadust ei ole ja kannaks lihtsalt ilusa mustri pärast.
Vaatame siis viis päeva, kas identiteet annab järele.

Ahjaa, Veiko meelitas mind ka säutsuma, veel pole aru saanud, kas mul on üldse miskit lühisõnumitega internetti hüüda, peab proovima.

Ilus päev

Esmaspäev, 16. veebruar 2009

Ma ei ole suur sõbrapäevitaja (nagu ka kõrvits jääb minust uuristamata). Ärge mõistke valesti- sõbrad on tähtsad aasta läbi, aga veebruarikuistest tähtpäevadest eelistan kuklite ja hernesupiga vastlapäeva. Sel aastal, muide, on samas riigi sünnipäev – eriti noobel oleks kelguga Jõhvi kontserdimaja ette vastuvõtule põrutada.

Aga üleeilne jääb ilmselt meelde eredaimana kõigist sõbrapäevist. Kohtusid kaks väikest sõpra, Linda ja Salme, kes on küll ka varem koos ühes ruumis olnud, kuid laupäeval oli esimest korda näha mõlemapoolset huvi. Pilgud kohtusid ja naeratused ka. Lisaks sõprusele tähistasime seda, et ainukordselt on Salme kaks korda vanem kui Linda (ja pea kaks korda raskem).

Käisime sel puhul Crepi teisel korrusel liha söömas, kus üllatuslikult oli pea kõigis laudades pisikesi lapsi. Linda pidas end eeskujulikult ülal, tukkudes kogu söömaaja. Salmel oli alguses huvitav, ent siis hakkas tulema väsimus. Ja kui korraga on huvitav ja uni, muutub Salme üsna pahuraks, nii pidime Sverikuga jorinal unega võitlevat tüüpi ringi jalutama.

Minu meelest oli toit väga hea. Lammas seenerisottoga oli liigagi hea, natu-natukeke aimatavat kasukahõngu oleks talle ikka võinud jääda. Sveriku part jäi minu jaoks pisut igavaks. Toidukriitik Mattias võrdles oma taldrikutäit Reaalkooli söökla strooganoviga, õnneks jäi Crepi oma peale. Ja oi-oi-oi kui mõnus oli tiramisu…
Peale sellist kauaoodatud kohtumist oleks elutaju nagu jälle laes.

Sõpsid pikutamas (vaadake teisi Elvise pilte ka, lihtsalt ilusad)

Kuidas me endale lõpuks ometi keldri saime

Laupäev, 14. veebruar 2009

Meeldetuletuseks olgu öeldud, et korteri eelmise omaniku näidatud keldrile ilmus ette kellegi võõra lukk, ühistu esinaise sõnul käis kõva sõda ning keldrites korra loomine ja keldriruumide ümberjagamine. Tulemusena jäime me igasugusest keldrist ilma. Mõni aeg tagasi käisin esinaisega keldriasja uurimas. Leidsime mõned keldriboksid, mis ei olnud omale uue korra järgi uut omanikku saanud, mulle anti luba need lahti murda ja valida endale sobiv.

Paar nädalat tagasi realiseerus pikk hoovõtt ja julguse kogumine – hankisin sõrg-kangi, läksin keldrisse, valisin ühe ukse välja ja asusin asja kallale. Ega mul aimu ei olnud, mida teha. Alustuseks virutasin kangiga mõned korrad vastu tabalukku. Vanasti oli selliseid palju, väike ümmargune taba, võtmeauk keset lukku, augu ümbrus punaseks või siniseks värvitud. Ei tundunud, et säärane tegevus mingit tulemust võiks anda. Lõhkumisega ei saanud ka üle piiri minna, eesmärk ei olnud ju mitte iga hinna eest sisse pääseda vaid uks terveks jätta ja lukk eest ära võtta. Peale pikka pusimist taipasin, et kõige kergemini annab järele haak uksepiida küljes, kust tabalukk läbi läheb. Natuke toorest jõudu ja sain haagi piidast kätte. Boksil oli laudpõrand, tagaseinas kartulisalv ja seintel mõned riiulid. Põrandal vedeles üks mustast vakstust käekott, sees vana triikraud ja mitu kera nööri. Koti kõrval käsitsi ringi aetav rohkete roosteplekkidega Singeri õmblusmasin, lisaks muud pudi-padi. Salve täitsid kõiksugustes suurustes klaaspurgid, nende otsas suur pruun papist kohver. Piisavalt raske, et teda mitte liigutada, kartes lõhkuda purke. Riiulitel veel purke ja korve. Kõige värskema näoga purk oli Salvestist, parim enne 2000. aastat. Õnneks tühi. Kokkuvõttes tundus boks hea, mitte liiga palju sodi, korralik põrand, korralik lagi.

Uudishimu ei lubanud asja sinnapaika jätta. Järgmise ukse lukk oli tunduvalt suurem ja lukku piida küljes hoidev haak vindiga, eelmise ukse juures aidanud trikk ei andnud tulemust. Kangutasin jälle siit ja sealt, kuni lõpuks otsustasin probleemile veidi teise nurga alt läheneda. Selgus, et ukse hinged on lihtsalt haamriga piida sisse taotud ja piit ka veidi lõhenenud. Hinged osutasid üsna väikest vastupanu ja lasid mul boksi sisemusse piiluda. Kaks ebameeldivust paistsid kohe silma – läbi boksi jooksis kanalisatsioonitoru ja põrandal meenutas vana autoaku oma ammumöödunud metsikut noorust. Lõin hinged enam-vähem korralikult seina tagasi.

Jaksu ja uudishimu veel jagus, nii et läksin ka kolmanda ukse kallale. Kaks õpitud nippi ei andnud tulemust – haagi kangutamine hakkas piita ja teda ümbritsevat krohvitud kiviseina lõhkuma, hinged olid äärmiselt tugevasti kinni. Ukse laiad praod lasid boksi sisse piiluda, boks tundus ahvatlevalt tühi. Olin liigitanud tabalukkude toore jõu abil lõhkumise juba filmitrikiks, aga igaks juhuks proovisin lukule paar korda äsada. Luku mehhanism oli väga lihtne ja isegi kummaline, väike vägivald aitas kohe. Boks oli tõesti pea-aegu tühi, aga ukse lahtikäimist takistas koridori ebaühtlane muldpõrand ja krohv boksi laest oli tükati alla sadanud. Nägin ära, ei sobinud.

Aega ja vaeva kulus kolm korda rohkem, kui asi väärt oli, aga vähemalt sai uudishimu rahuldatud. Uut lukku mul veel polnud, lükkasin ukse niisama kinni ja läksin magama. Järgmisel päeval ostsin uue haagi (vindiga) ja uue väikse ilusa tabaluku. Arvatavasti kallima, kui üks keldriboks väärt on, aga vat ei suutnud koledat, rohmakat, ebausaldusväärsuse ja kehva kvaliteedi järgi lõhnavat lukku osta. Läksin jälle keldrisse, kruvisin haagi paika, panin uksele uue väikse ilusa taba ette ja kirjutasin nii musta kui valge markeriga boksi uksele korteri numbri. Kelder seega käes! Ei tea ainult, millal tuleb viitsimine seda koristada.

Tagatis

Reede, 13. veebruar 2009

Teinekord, kui pank nõuab tagatist, ei tasu kohe hakata oma vara panti panema ega käemehi otsima. Lihtsam lahendus ootab toidupoes.


Pildi tegi Katrin

Tükikesi olust

Reede, 6. veebruar 2009

Mu sees on ikka muud ka peale hala ja enesehaletsuse.
Eilse päeva näiteks täitis kerge igatsus me Annelinna ühetoalise korteri järele. Ajendiks pisike rõõm sellest, et keegi veel sealsest köögiakna vaatest mõnu tundis. Veikol on üks ilus pilt sellest, kuidas kõrvalmaja öösiti valgust sülgas.

Uudiseid. Salme saab täna viis kuud täis, ta on mõnuga kõhuli ja teeb esimesi edasi liikumise katseid (ajab tagumiku püsti ja künnab, endal nina maas, natuke edasi). Erilise hooga liigub voodis, kus tõukab selili olles voodipulkadest edasi ja nihverdab end nurka, kus tõstab hädakisa. Häälitseb-naerab, eriti õhtuti. Uus viis häält tekitada on jõriseda õhku sissepoole tõmmates. Üritab ka mingeid ühendeid tekitada- ükspäev ütles “kekk”. Siis meenutasime Mõigu KEKi olulisust eesti kilvaajaloos. Äkki hakkabki kunagi mäluga mängima, siis hea teada.
Üldse, märkan, et ERR pealiskaudsussaade “Paar” jätab mu täiesti ükskõikseks, küll aga olen võimeline “Foorumi” poliitväitlusi jälgima. Iga vist juba selline või olen saanud igavaks pereinimeseks.


.pri.ee priiks!