Meeldetuletuseks olgu öeldud, et korteri eelmise omaniku näidatud keldrile ilmus ette kellegi võõra lukk, ühistu esinaise sõnul käis kõva sõda ning keldrites korra loomine ja keldriruumide ümberjagamine. Tulemusena jäime me igasugusest keldrist ilma. Mõni aeg tagasi käisin esinaisega keldriasja uurimas. Leidsime mõned keldriboksid, mis ei olnud omale uue korra järgi uut omanikku saanud, mulle anti luba need lahti murda ja valida endale sobiv.
Paar nädalat tagasi realiseerus pikk hoovõtt ja julguse kogumine – hankisin sõrg-kangi, läksin keldrisse, valisin ühe ukse välja ja asusin asja kallale. Ega mul aimu ei olnud, mida teha. Alustuseks virutasin kangiga mõned korrad vastu tabalukku. Vanasti oli selliseid palju, väike ümmargune taba, võtmeauk keset lukku, augu ümbrus punaseks või siniseks värvitud. Ei tundunud, et säärane tegevus mingit tulemust võiks anda. Lõhkumisega ei saanud ka üle piiri minna, eesmärk ei olnud ju mitte iga hinna eest sisse pääseda vaid uks terveks jätta ja lukk eest ära võtta. Peale pikka pusimist taipasin, et kõige kergemini annab järele haak uksepiida küljes, kust tabalukk läbi läheb. Natuke toorest jõudu ja sain haagi piidast kätte. Boksil oli laudpõrand, tagaseinas kartulisalv ja seintel mõned riiulid. Põrandal vedeles üks mustast vakstust käekott, sees vana triikraud ja mitu kera nööri. Koti kõrval käsitsi ringi aetav rohkete roosteplekkidega Singeri õmblusmasin, lisaks muud pudi-padi. Salve täitsid kõiksugustes suurustes klaaspurgid, nende otsas suur pruun papist kohver. Piisavalt raske, et teda mitte liigutada, kartes lõhkuda purke. Riiulitel veel purke ja korve. Kõige värskema näoga purk oli Salvestist, parim enne 2000. aastat. Õnneks tühi. Kokkuvõttes tundus boks hea, mitte liiga palju sodi, korralik põrand, korralik lagi.
Uudishimu ei lubanud asja sinnapaika jätta. Järgmise ukse lukk oli tunduvalt suurem ja lukku piida küljes hoidev haak vindiga, eelmise ukse juures aidanud trikk ei andnud tulemust. Kangutasin jälle siit ja sealt, kuni lõpuks otsustasin probleemile veidi teise nurga alt läheneda. Selgus, et ukse hinged on lihtsalt haamriga piida sisse taotud ja piit ka veidi lõhenenud. Hinged osutasid üsna väikest vastupanu ja lasid mul boksi sisemusse piiluda. Kaks ebameeldivust paistsid kohe silma – läbi boksi jooksis kanalisatsioonitoru ja põrandal meenutas vana autoaku oma ammumöödunud metsikut noorust. Lõin hinged enam-vähem korralikult seina tagasi.
Jaksu ja uudishimu veel jagus, nii et läksin ka kolmanda ukse kallale. Kaks õpitud nippi ei andnud tulemust – haagi kangutamine hakkas piita ja teda ümbritsevat krohvitud kiviseina lõhkuma, hinged olid äärmiselt tugevasti kinni. Ukse laiad praod lasid boksi sisse piiluda, boks tundus ahvatlevalt tühi. Olin liigitanud tabalukkude toore jõu abil lõhkumise juba filmitrikiks, aga igaks juhuks proovisin lukule paar korda äsada. Luku mehhanism oli väga lihtne ja isegi kummaline, väike vägivald aitas kohe. Boks oli tõesti pea-aegu tühi, aga ukse lahtikäimist takistas koridori ebaühtlane muldpõrand ja krohv boksi laest oli tükati alla sadanud. Nägin ära, ei sobinud.
Aega ja vaeva kulus kolm korda rohkem, kui asi väärt oli, aga vähemalt sai uudishimu rahuldatud. Uut lukku mul veel polnud, lükkasin ukse niisama kinni ja läksin magama. Järgmisel päeval ostsin uue haagi (vindiga) ja uue väikse ilusa tabaluku. Arvatavasti kallima, kui üks keldriboks väärt on, aga vat ei suutnud koledat, rohmakat, ebausaldusväärsuse ja kehva kvaliteedi järgi lõhnavat lukku osta. Läksin jälle keldrisse, kruvisin haagi paika, panin uksele uue väikse ilusa taba ette ja kirjutasin nii musta kui valge markeriga boksi uksele korteri numbri. Kelder seega käes! Ei tea ainult, millal tuleb viitsimine seda koristada.
