Saab üle hulga aja jälle korterist kirjutada. Viis vaba päeva panid mõtlema, et midagi võiks nende jooksul ikka ära jõuda teha. Viimase päeva pealelõunal jõudiski asi sinnani, et elutoa ühe otsa põrandaliistud said saetud. Ideaalis oleks pidanud nad ka ära õlitama, aga see jäi tegemata, sest esiteks polnud aega ja teiseks ei tahtnud väikse lapse elamises õliga haisutada. Peale saagimist selgus, et akutrelli mõlemad akud on täiesti tühjad. Panime ühe laadima ja jäime põnevusega ootama, kas saab laetud enne, kui öörahu peale tuleb. Õnneks sai. Kiviseina augud puuritud ja liistud seina kruvitud. Akut jätkus isegi riiuli seina külge kinnitamiseks.

Tänu sellele jõudis eile kätte päev, kui raamatud lõpuks ometi koju jõudsid. Umbes-täpselt aasta peale seda, kui me ise Vabrikusse kolisime. Raamatuid riiulisse ladudes selgus, et mitte kõik ei ole kodus, kaks tükki on endiselt ula peal.

• Kelle käes on Günter Grassi “Kammeljas”?
• Ja Michelini Pariisi reisijuht (ehkki eelmisest sajandist ja Prantsusse me niipea ilmselt ei jõua, aga ikkagi)?

Ja veel, kes tahab endale raamatut “Kodu vanas majas – säästva renoveerimise põhitõed”? Meil neid lausa kaks eksemplari.

Kokkuvõttes vahetasid riiul ja kummut kohad, lisaks läks telekas kummuti peale. Kohe palju kodusem tunne, kui elutoa nurgas on riiul, kus kõik oma raamatud sees, kas pole?

Meie oleme ära söönud terve paki piparkoogitainast. Ehk õnnestub järgmine, ise tehtud tainas ka kookideks küpsetada. Salme saab kingituseks ja peab kandma riideid, mis tema vanemate arvates on änksad ja tema arvates lihtsalt nõmedad.

Tegelt me ei tea, mis ta arvab.

Õnneks on me aknalaud selleks piisavalt lai.

Andku andeks nüüd kõik, kes väikelapsi ei armasta, aga üks küsimus on vastamata. Scar kunagi ammu kommentaaris retooriliselt küsis, et MIKS marlimähkmed. Katsun nüüd väikese ülevaate anda senisest ebajärjepidevast edust.

Ma olen üpris laisk inimene tegelikult, ja pabermähe oleks minusugusele igati mugavam. Samas olen lasknud oma ajusid piisavalt ökoloputada, nii kõnningi hetkel laiskuse ja ökonduse piirimail, kasutades kord üht, kord teist mähet. Pabermähkmeks on kah Moltex Öko, ehkki ma ei ole selle ökosuses just lõpuni veendunud ja nende hiljutine otsus mähkemid valgendama hakata tegi päris nõutuks. Vast ikka on ökom, kindlasti aga on ta tagumikusõbralikum kui haiglapakkidega kaasa tulnud tuntud mähkmefirmade näidised- ema nina ei valeta ja kui asi haiseb plastiku ja parfüümi järele, siis ma seda oma lapse alakehaga kontakti ei lase, aitäh.

Alustasin ainult pabermähetega, nüüd on parimatel päevadel kasutusel vaid õuemineku- ja öine pabermähe. Et ma pole ikka veel oma mähkmeõmblemist lõpule viinud, siis vahelduvad heade päevadega ka halvemad, kus riidemähkmed on kõik pesus ja tuleb ühekordseid kasutada. Või on endal tuju uimane ja nigel ja tahaks pikalt koos lapsega magada või niisama jobutada, ka siis läheb käiku paber.

Mähkmeks siis tavalised kahekordsed marlilapid ja lisaks Krenholmi väiksemad mähkmeriidest lisapolstrid, sest need kuivavad kõige kiiremini. Et laps läbi ei märguks, käivad sinna peale kas villapüksid või siis ühed Bambino Mio mähkmekatted, mis ma siis soetasin, kui mul veel polnud õnnestunud villaheiet saada. See lanoliinine vill on tõesti nii tore asi, et sipukad peal jäävadki kuivaks (ok, mõnikord, kui Salme kauaks magama jääb, siis niiskuvad ka, aga ärkvel olles annab ta ruttu märku, kui püksid on märjad).

Õnneks elan ma koos Sveriku, mitte Jaan Tootsiga (kes arvas, et lapse mähkimine ja kasvatamine on ikka emme asi), ja ta on nõus kõik selle mähkmetsirkuse kaasa tegema.

Ja kust sai Mähe asum Tallinnas oma nime?