Harva räägitakse siin lehel viimasel ajal, ma vaatan. Piiramatult lapsejutte ju ei viitsi keegi lugeda ja ega pluti-plutitamise kõrvalt nagu ei jäägi aega kirjutada. Praegu on siis see haruldane hetk ja öelda polegi nagu midagi. Mõtteid on küll olnud, aga nad on vist solvunud, nähes, et nendega ei tegelda ja naasnud sinna, kust nad tulid.
Tänase rehepapi-ilma kätte ärkamise tegi kuhjaga tasa mu päeva alustanud sõnum siia ilma saabunud väikesest tüdrukust, kellega Salmel saab kõvasti tegemist olema (tema esimene sõber, ma loodan, või kuidas meil need neitsid-amburid omavahel sobivadki?). Igatahes olen ma seepeale päev otsa mõelnud ainult häid mõtteid.
Üks asi on küll hinge peal. No tõstke käsi, kellele meeldib sari “Maapealne tuul”? Kasutan siinkohal konspiratiivnime, sest siia on otsinguga sattunud selliseid uvitavaid kommentaatoreid, kelle kõrgstiiliga meie mudaloopimine kohe teps ei sobi (vt. Sel-Selleri postitust). Palun seletage mulle, miks see lugu ei tööta. Ilusatesse kohtadesse on lastud lahti head eesti näitlejad ja mõeldes sellele, et igaühe elust saaks raamatu- ainest peaks nagu ka olema, miks siis on tulemus säändne võlts? Ega vist ajalooõpikust ikka romaani ei saa, küll aga on võimalik vastupidine efekt (“Wikmani poisid”).
Lõpetuseks üks pilt teile plutitamiseks, häätujuline Salme (viimasel ajal kohtab sagedasti):
Tähendab, kas viga on meis või Tartu Postimehe pealkirjameistrites, et me mõlemad sinna kaks “r”-i juurde panime ja pealkirjast vabalt lugesime, kuidas lapsed rõhutavad Gerli Padari rindu? Ma tean, et me oleme rikutud mõtlemisega, aga ei saa olla, et see pealkiri ka süüst päris puhas on. Hea nõks muidugi panna inimesi lugema. Samas, ega ma artiklit siiani lugenud pole. Vähemalt võis kommentaaridest veel inimesi leida, kes sellise väärlugemise ohvriks langesid. Tartu Postimehe pealkirjad on muidugi alati vaimustavad, kust nad neid küll võtavad? No näiteks: “Taksopeatuste oksjon pelutab voorimehi.”
