Kõik on ilus. Laps kasvab kiiresti, meie harjume sellega, et ta kasvab. Salme saab homme seitsmenädalaseks. Üritab jõudumööda pead hoida, naeratab vastu ja räägib omas keeles. Üldiselt katsume olla sellised pabinata vanemad, aga mina näiteks ei saa jätta last kuskile poe ukse taha, kuigi seda tava kohtab siin Tartus üsna sageli. Kui vankriga ei saa või ei mahu, siis ma lihtsalt ei lähe sinna asutusse.
Ega väga kerge ka ei ole. Päeval, kui tal kõht häda ei tee, on päris mõnus. Paraku näeb ja kuuleb Sverik just seda hirmsamat poolt, sest selleks ajaks, kui ta töölt koju jõuab, on algamas igaõhtune nutumaraton, mis õnneks südaöö lähenedes lõppeb ja meil magada laseb.
Kas gaasivalud ja lakkamatu nutt on mingi kaasaja leiutis? Sest kuidas inimkond üldse muidu niikaugele on jõudnud, selle kisa peale oleksid kiskjad ju kohe platsis. Või oskasid esivanemad mingit salaloitsu karjumise peatamiseks, nagu kassiemade hoiatav-manitsev kurr?
Ja kust kurat teab Quelle, et meil on laps? Postkastist tuli beebide erikataloog, ilusti meie aadressiga ja puha (mul eelnevad kontaktid Quellega puuduvad, ka pole omateada kuskile vastavat linnukest teinud). Teeb pisut ärevaks- need kiskjad jällegi, teate küll, kapitalistid noh.
