On ju kenasti kirjutatud? Selline piklik ümbrik tundub eriti tähtis. Õhuke kah, ilmselt on seal sees mingi väga tähtis teadaanne. Korteri eelmise omaniku sõnul on tegemist korteri üle-eelmise omanikuga, kelle kontaktandmeid temal küll ei ole ja kelle siinelamisest rohkem kui 15 aastat möödas on. Sellele viitab ka iidne postiindeks “202-400″. Ei teagi kohe, mis selle ümbrikuga teha. Kirjutada peale “Adressaat tundmatu” ja lasta postkasti, viia otse postimajja või rebida lahti, lugeda läbi ja teha nägu, et kiri pole siia kunagi jõudnud?

Huvitav ainult, kas Moskvast tulnud ja näiteks Pariisi või Tokiosse või Washingtoni minevale kirjale on ka ainult kirillitsas peale kirjutatud?

Suvi, nii niru, kui ta ka ei ole, on aeg puhkamise ja mängimise jaoks ja puhatud on nii internetist kui remondist. Väikeseid edusamme oleme siiski teinud, meie küll vähe, sest emadel ja vanaisal sai me jobutamisest vahepeal villand ja nad tulid ja nokitsesid meie radikate, aknalaudade ja uste kallal.

Köögis sai lõpuks viimane kapp ka kokku, ja asi näeb enam-vähem selline välja nagu peaks. Puudu on veel pliidi õhufilter ja juhtmepuntra otsa tulevad kapialused lambid ja kokaraamatute riiul. Ja muidugi kappide soklid, mis on tegelikult juba esikus ja ootavad inspiratsioonihetke. Aga ikkagi põhimõtteliselt valmis.

Kraan sai erinevalt vanni nuppudega variandist kangiga, mis on köögi seisukohast hulga praktilisem (jajah, meil on vann ka köögis, endiselt), keeruline oli vaid meile meeldiva kangiga kraani leidmine.

Viimasel ajal olen jälle õmblema hakanud, küll vaid sirgeid õmblusi: kardinad, mähkmed ja tite voodipesu. Kardinad annavad tubadele ikka kõvasti juurde just sellist valmis-tunnet, näis, kas liistud niiviisi üldse seina jõuavadki. Eriti rahul olen ma köögikardinatega, mille muster meenutab Eesti 90 logo. Ikkagi sinimustvalge köök. Pildil on ka meie nutikas köögilaud, millest saab ka vajadusel söögilaua elutuppa.

Elutoa kardinad olid valmimise järjekorras tegelikult viimased, sest ma ei leidnud kuidagi meeldivat ja piisavalt laia riiet. Ühel järjekordsel sissepõikel Abakhani poodi marliriiet ostma ootasid mind seal linasegused ilusad inglise tisainkangad liiga uskumatu hinnaga, ilmselt mingid varasemad hooajad. Ja üks neist oli õnneks piisavalt lai.

Magamistoa kardinariie pärineb Pärnu Kalurist, kutsutakse Sveriku perekonnas pururiideks ja nagu ma aru sain, õmmeldi sellest kalalaevade proviandikotte. Makaronide ja jahu hoidmisele lisaks sobib imehästi ka meie akna ette, ainuke puudus, et loll ja laisk mina tegi enne kardinad valmis ja siis pesi, nõukaaegne ökopuuvill tõmbas seepeale uskumatult kokku ja kardin ei ole enam päris maani, käib kah. Õppetund on igatahes saadud- tõesti, käsitöötunnis räägiti ikka, et kangas tuleb enne läbi pesta, a kesse uskus.