Oli õhtu, tegin viimaseid ettevalmistusi kodust lahkumiseks ja puhkuse alustamiseks. Otsustasin veel prügi välja viia. Maja uksest välja astudes ja ümber nurga prügikonteineri poole pöörates jäi minu teele ette üsna päevinäinud haagissuvila. Kaks Rootsi lippu peale maalitud. Uks oli lahti, sees põles valgus ja mängis muusika, ukse vahelt paistis ka üks elanik. Kõnnin konteineri juurde, viskan oma prügi ära ja tulen tagasi. Haagissuvila juures tulevad mulle vastu üks mees ja üks naine.

Teretavad, teretan vastu, ja küsivad, et kas meie teeme remonti. Enda meelest polnud neid nägusid varem näinud ja jäin seepärast üsna umbusklikult neile otsa vahtima. Mees jõudis seda küsimust veel mitu korda korrata ja mina vastamata jätta, kuni naine lõpuks asja selgeks tegi, öeldes, et elavad meie kõrvalkorteris. Oma korruse ülejäänud kolmes korteris elavaid inimesi enda meelest enam-vähem tean, kõigepealt üks noor mees ja naine, kes on tuttava tuttavad ja keda kuigi tihti ei näe, siis meie köögi ja esiku seina taga elavad Volodja ja tema naine, kelle korteris me kord neid torusid vaatamas käisime, mida mööda meie kööki vesi tuleb ja lõpuks inimesed meie esiku, elutoa ja magamistoa paksu seina tagant, kellest ma polegi veel ülevaadet saanud, sest minu meelest käib seal korteris lihtsalt väga palju erinevaid inimesi, ainsad kindlad näod on ühed lapsed, mind praegu kõnetanud näod olid mulle aga tundmatud. Ega mul targemat teha polnud, kui uskuda, et nad me naabrid on ja ütlesin, et sai veidi remonti tehtud jah. Sellele järgnes täpsustav küsimus, et kas me oleme seinu ka maha lõhkunud ja uusi ehitanud, vähemalt nii sain ma aru. Jäin endamisi juurdlema selle üle, kas soemüüri lõhkumine ja tekkinud auku seina ehitamine klassifitseerub hetkel kõne all olevaks seina lõhkumiseks ja ehitamiseks ning enne seda, kui jõudsin vastata, jõuti juba küsimust veelkord täpsustada. Neid huvitas, kas me oleme oma peldiku seinu oluliselt ümber ehitanud. Ristküsitluse motivatsioon hakkas mulle vaikselt kohale jõudma.

Nagu öeldud, lahutab meie kortereid paks kivisein. Sein on muidu väga korralik, kuid ühes kohas on seina sisse tehtud auk. Augu sisse on pandud uks, mille kaudu meie oma vetsu pääseme. Seesama uks, mille sisse me omakorda augu tegime ja sinna auku kassile ukse panime. Teisisõnu on ühel pool seina meie korter ja teisel pool seina nende korter pluss meie peldik. Viimast lahutab naabritest ilmselt mingi laudadest kokku klopsitud vahesein, mille heli isoleerivad omadused ei ole kõige paremad. Meie võime mõnikord vetsus istudes kuulda, kuidas naabrid klaverit harjutavad, televiisorit vaatavad, omavahel räägivad või saapalukke kinni tõmbavad. Nemad võivad siis vastutasuks kuulata, kuidas meie peeretame. Naine üritas viisakamaks jääda ja rääkis sellest, kuidas nad hästi kuulevad, mida me vetsus teeme, aga mees, kelle hingeõhust oli tunda tema jutu soravuse põhjus, ei suutnud ootada, kuni naine juttu viisakalt keerutab ja ütles otse, nii nagu asjad on, et nemad kuulevad probleemideta meie peeretusi.

Ma ei osanud endiselt seisukohta võtta, kas oleme seinu lõhkunud ja ehitanud või mitte. Krohvitud neid vist veidi sai ja loomulikult panime uue tapeedi. Pahased me naabrid ei tundunud, pigem tegi see kõik neile nalja. Otsustasin vastata, et ei vist ehitanud midagi, tapeetisime vaid. Tundus, et selle vastusega jäid nad rahule. Ütlesid, et siis pole midagi teha ja tuleb lihsalt ära kannatada. Tõdesin, et kahju jah, aga pole vist tõesti midagi muud teha. Selle aja peale oli sinna veel paar-kolm inimest jõudnud. Ei tea, kas nemad kuuluvad ka tolle korteri elanikkonna hulka. Kui ma neist eemale kõndisn, hüüdis üks hiljem saabunud mees mulle järele, et pole midagi, nad armastavad meid sellest kõigest hoolimata. Vehkis õhus plasttopsiga ja hüüdis veel, et Jeesus armastab ka meid. Naeratasin üle õla vastuseks ja läksin tuppa.

Iseenesest huvitav teadmine. Meie magamistoa seinas oli enne krohvimist ja värvimist näha kinnimüüritud ukseava, naljatledes räägime omavahel, et tuleks need naabrid kuidagi ära ajada ja nende korter ka ära osta, sest see maja nii väga meeldib meile ja kaks tuba on ikka vähevõitu. Nüüd on siis teada, millised trumbid meie käes on. Kahjuks ei paistnud meie peeretused neid ikka piisavalt häirivat, ilmselt ei hakka nad selle tühja asja pärast kolimisele mõtlema. Kui me just edaspidi ainult ube ja kapsaid ei söö.

Järjekordne hooajaline korduvteema siin blogis. Ma kohe ei saa teisiti, kui jälle kiita turgu, ikka seda Tartu oma. Aga seal lihtsalt on nii mõnus. Mitte miski ei tee närviliselt piiks, müüja ei ole kassaaparaadi vaevu naeratav osa ja kaubad on nii värsked ja head.

Värskelthapendet kurki ostan ma ühe maheda aktsendiga peipsiveere mehe käest, kelle ees on sageli saba ja mulle kohe meeldib, kui seal saba on, siis saab rohkem juttu ja nalja.
Täna tordiga proua minu ees: palun kolm kurki!
Müüja tordile osutades: noh, tuleb mingi pidu või?
Proua: jajah!
Müüja: kolm on siis vähe ju!- pöördub minu poole, vaatab mu kõhtu- aga teile, tüdruk, paneme küll kuus!
Uurib vaheldumisi tordiga proualt ja minult, kas me sibulat ikka ka sööme, samal ajal pakub lapsega emale kurki maitsta, müüb mulle kurki ja prouale sibulat ja paneb talle oma viimase tillikimbu pealekauba kaasa. Kaalunud mulle sibulad, teatab järgmistele sabas seisjatele, et edaspidi müüb kurki vähemalt kuuekaupa. Kurgid on tal tõesti head, vähem osta oleks solvav.

Aga marju ja herneid ostan ma noortelt inimestelt. Selline põnev tähelepanek, et kui lapseohtu müüja ütleb, et maasikad on magusad, siis nad ka on magusad. Kas vanemad müüjad oskavad juba valetada või muutub vananedes maitsemeel?