Täitsa meeldiv lõpetatuse tunne oli peale ametlikku aktust. Mis sest, et kaitstud sai juba sügisel ja lõpetajate seas ei olnud enam peaaegu üldse tuttavaid nägusid ja aktus ise toimus aula asemel Toomel. Kodus on hirmuäratavas koguses lilli, lilleuputus paneb lausa õpetajakarjääri peale mõtlema – päris tore oleks ju regulaarselt vannitäite kaupa lilli omada.
Päevapildid on siin.

Köögi mööbel on omadega nii kaugel, et kokku on panna veel ainult kraanikausi kapp ja valmis seada töötasapinnad. Viimane tähendab liimkasepuidust pindade väikest lihvi, õlitamist ja paigale kruvimist. Ahjaa, soklid ka. Seina said kapid tänu Maarja vanaisale, kes neid niikaua üleval hoidis, kuni mina kinnitusi kinnitasin. Vanaisa oli veidi skeptiline kruvide osas, arvas, et need oleks võinud veel pikemad olla. Ma loodan, et püsivad nendegagi.

Üks väike, kuid ebameeldiv probleem tuli ka lahendada seoses selle kentsaka toruga, mis boileri juurest alla vanni jooksis ja mis tulevikus kraanikausi äravoolu külge ühendatakse. Ehk mäletate, selline sinine toru, mille kohta kõik küsivad, et mida paganat see siin teeb. Kõige parem tundus peita ta selle kapi taha või õigemini kõrvale, mis otse kraanikausi kohale läks. Meenutame, et seal seisab uusehitis – kipsist vahesein kraanikausi ja vanni vahel. Selle seina sisse saigi relakaga (mis lõbus sõna!) pragu tehtud, mida mööda nüüd toru jookseb. Kapp vastu seina ja toru seina sees. See lahendus tekitas muidugi juurde kaks probleemi, üks suurem ja teine väiksem. Väiksem on praeguseks lahendatud – kipsi lõikamisel tekkinud koletu tolm on enam-vähem kokku ja minema pühitud. Suurem probleem on see, et ühel hetkel sai seinakapp otsa ja koledat pragu ei varja enam miski. Kraanikausi ja seinakapi vahel on jupp tühja maad, kus jookseb nüüd üks mitte kõige ilusam pragu. Kipsi paikamine olla üks väga ebameeldiv töö, aga ehk õnnestub midagi leiutada. Üks variant on see lihtsalt mingi veekindlama kihiga katta, kraanikausi tagune ala ikkagi. Eks näis.

Töötasapind on hetkel butafooria, st kilesse mähitud ja kapile lihtsalt peale tõstetud. Pliidi tasapind saab olema töötasapindadest veidi kõrgemal, et potid-pannid üle pliidi serva ulatuda saaksid. Sobiv pliit on ka juba enam-vähem leitud. Seinal olev stange ja riiulid on jällegi IKEA leiutis, plaaniväline ost. Tool on üks kahest meie “uuest” köögitoolist. Plaanis oli kolm tooli, aga Pikajärve antiigilaadal oli sobivaid mõistliku hinnaga toole kõigest kaks. Üsna heas korras, ainult ühe põhjavineer irvitab õige pisut, arvatavasti annab seda asja sobiva liimiga parandada.

Köögist praeguseks kõik, räägiks veidike ka tänahommikustest sündmustest magamistoas. Ärkasin üles, tatsasin korteris veidi ringi ja tulin magamistuppa tagasi, istusin voodi servale. Vaatan põrandale ja mõtlen, et huvitav, kas Maarja on Albertile uue mänguhiire ostnud. Kole tilluke ainult, Albert võib oma lolli peaga selle sisse süüa endale. Tonksan näpuga, liigutab, natuke. Jääb siis jälle passima. Ei saa aru, kas magab või on pilves. Igatahes täiesti elus ja päris hiir, kuigi üsna väike. Ajan Maarja ka üles, põrnitseme huviga.

Üsna stoiline tegelane, pisut ikka liigutab kah. Vaatame, kuidas hiir mööda vaipa aeglaselt ukerdab ja siis jälle tukkuma jääb. Mida teha? Ei tea. On see ikka tavaline hiir? Äkki mingi naabri käest plehku pannud ja terve miljoni maksev Mehhiko tantsiv minihiir? Vast mürki söönud, muidu ta niimoodi keset tuba ei magaks. Või on lihtsalt hirmus unine või noor ja rumal? Ühel hetkel avastame, et võiks tööle ka minna. Hiirega tuleks midagi ette võtta. Viskame aknast välja? Ei tea… Purki elama? Kõlab veel koledamalt. Ei, parem õudne lõpp kui lõputa õudus. Üritan hiirt kätte võtta, tegelane teeb kaks pisut kiiremat liigutust voodialuse poole. Saan tal siiski sabast kinni.

Teen akna lahti, ütleme talle “head aega!” ja hiir teeb õhulennu. Maandub. Maja ümber liigub palju kasse, täiesti ebaootamatult ilmuvad neist kaks kohe peale maandumist välja, ei möödu nelja sekunditki, kui hiir on toimetatud sinna, kuhu kõik hiired kasside meelest peaksid toimetatud saama – nende kõhtu.

Läinud laupäeva kokkuvõtteks sobib öelda, et oli kena suvepäev.
Aitäh sõpradele ja sugulastele, eriti Elvisele ja Katrinile kes bussi korraldasid ja seda Rakverre ja tagasi juhtisid.
Sellised sundimatud päevad teie seltsis tõstavad elutaju rohkem kui onu Melkeri lihapallid.
Määlestuseks mõned pildid:
meie kaamerast
Elvise päevapildid
Elvise pungipildid

Pole kaua liiklusteemadel virisenud. Tänane hommik andis jälle põhjust.

Klassikaline kitsa tee olukord, kus üks peaks teed andma, ja takistused ei vihja ka, kumb. Minu selja taga oli veel vähemalt üks auto ja kari teele valgunud end bussi pakkivaid õpilasi, Hondal ei midagi pluss tee ääres tore ruum kõrvale tõmbamiseks. Et mõlemad olid naisjuhid, oleks ilmselt saanud olukorda lahendada klassikalisel aadlidaamide viisil, kelle krinoliinid kitsas vanalinnas teineteisest mööda ei mahu. Et kumb on noorem jne. No mina olin noorem, aga mul polnud kuskile minna. Ilmselt oli pika taipamisega proua pääle intsidenti sama pahane kui mina, aga- kui sul on võimalik tagurdada ja teisel ei ole, no see väike kangiliigutus ei tohiks ju üle jõu käia.
Või peaks selline jõuproov käima hoopis auto, mitte juhi vanuse järgi? Siin oli jälle Makra oma 15 aastat vanem.

Ja teine teema: valged kaubikud. Laulda Jaak Joala ja Radari viisil “Valge aurik”. Just valged, sageli prantslased (on seal mingi temperamendiküsimus?). Klassikalised tagumikustilpnejad ja kolmes reas möödasõitjad maanteel. Ja nagu täna selgus, ka linnas. Oleks siis veel külmikuga, aga see tänane vedas mingeid kiirestiriknevaid redeleid ja minu 55 km/h ergutas lausa enne foori punast tuld mööda sõitma.

Tüütud on need hommikud, kui on jalutamise asemel vaja autoga minna. Muidu jõuan tööle keha üles võimeldud ja tuju pargilindudest rõõmus, täna aga kubiseb pea liiklusolukordadest ja kael on kah kange.
Aur väljas, nüüd võib tööle asuda.