Albert miskipärast ei ole nõus anumast jooma. Vahel väga harva mõnest kruusist limpsib ja Abajal käies joob kraanile kõige sarnasemast asjast ehk veekopsikust (see on saladus, muuseas). Annelinnas sai ta vannitoa kraanist juua, kui see kraanikausi kohale keeratud oli. Toetas esikäpad kausile ja keel ulatas kraani alla. Vabrikus ei ole sellist kohta, köögikraan on kõigist toetuspunktidest väga kaugel, selle alla ei ulata küünitama, vannikraaniga on sisuliselt sama lugu. Tuli improviseerida ja tekitada voolav vesi sinna, kus kass istuda saab. Mõnikord on ta nõus limpsima ka ühte väikeloomadele mõeldud joogipudelit, mille otsas on metalltoru ja -kuul, aga ma ei kujuta ette, kui palju ta sealt vett kätte saab, põhijoogis tuleb ikka dušiotsikust.

Nagu näha, olen Norrast ja tema põhjamaade üliõpilaskooride festivalilt (NSSS) eluga tagasi pääsenud. Käidud sai väiksemat sorti bussiga, kolmkend kohta või palju seal võis olla. Tore oli seepärast, et seltskond oli väike, tore oli seepärast, et pool seltskonnast oli naiskoorest, tore oli seepärast, et bussijuht oli 5+, tore oli ka seepärast, et tõsiseid ülesandeid oli vähe. Teisest küljest jälle oli kahju, et ei saanud ise Suurt Eesti Kunsti trollidele viia, aga õnneks leidus teisi eesti koore, kes asja eest väljas olid. Meie piirdusime ühise Carmina Burana laulmisega. Osa koorist, kes pilli mõistavad mängida, said üles astuda ka oma iiri blokiga, kord ühel NSSSi järelpeol ja teine kord Stockholmi-Tallinna laevas. Nii publik kui bänd olid sillas.

Ei suuda mingit korralikku ülevaadet reisist teha, mul ei ole mälu, mis asju kronoloogiliselt salvestaks. Mainin episoode.

Preikestolen. Ronisime otsa. Alguses väike metsarada, siis trepjalt laotud kivid, siis suvaliselt laotud kivid, siis laugjad kaljud, siis lumised kaljud, siis libedad kaljud, kus kuskilt pole kinni hoida, siis juba viimased sammud ja oledki fjordi kohal kõrguva sileda kaljurünka otsas. Kaaslasteks külmad tuulehood ja kaks helikopterit. Jah, mingil hetkel nad saabusid, üks tegi kaugema tiiru, aga teine tuli päris kaljunuki kohale hõljuma. Jupp aega põrises seal, alguses mulle tundus, et ta tahab maanduda, aga vist ajas lihtsalt inimesi kaljuservast kaugemale. Kõik lehvitasid, tegid pilti ja filmisid, piloodid lehvitasid vastu. Ühiskondlik võileib maitses hea.

Teine märkimisväärne sündmus oli see, et kilomeeter enne Rootsi piiri hakkas buss tossama. Seltsimehed säilitasid paanika ja läksid bussist rahulikult välja. Nagu klaver põõsas oli kohe sealsamas tee kõrval mingi kitši ja kahtlase antiigiga kauplev onkel, kelle käest ühe asise kustuti lisaks saime. Ei tea, mis ilma selleta meie kohvritest oleks saanud. Kui olukord oli stabiliseerunud, oli kohe selge, et meil on juba väga hästi läinud, oleks võinud palju hullemini minna. Buss oli muidugi täiesti õhtal, tuli asendusbuss leida. Mängisime kolm tundi palli ja transport oligi kohal, oma laevale jõudmise lootus oli sellega aga juba kustunud. Päev puhkust Stockholmis nagu maast leitud, meile sobis.

Vahetult enne eelnevat olime bussis vaadanud Eurovisiooni paremaid palu. Julge hundi kõrvus kumiseb Eurovisioon, nii panime ka Tallinna-Tartu bussis selle julgelt peale. Enne Viljandi risti läkski bussi järelkärul kumm ribadeks. Veeresime vaikselt esimesse tanklasse, saime varuratta paigatud-pumbatud ja sõit võis jätkata. Kokkuvõttes hilinesimegi ainult veidi üle 24 tunni.

Muud nagu polegi öelda, kivid siin ja ilus loodus seal. Hulk pikki tunneleid. Tunnelis pime, bussilaulikust sõnu lugeda ei näe. Bussinali: ükskõik, kas laul parajasti käis või mitte, tunnelisse sisenedes tuli hüüda: “Vahemäng!” Ülejäänud bussinaljad ei kannata võrguvaske.

Pilte tegin muidugi ka, minge ja vaadake!

Meil on päikselisel päeval toas üsna palav. Hoiame siis tuulutamiseks sisemist õhuakentki lahti, et kass õue ei hüppaks.
Täna liugles Albert mu silme all imelise kergusega täpselt aknaauku ja pressis end kahe raami vahele. Ümberpööramiseks seal ruumi pole ja selleks ajaks, kui ma fotoka jõudsin haarata, oli ta end juba tagasi tagurdanud.

Istus seal jupp aega ja passis uutest kõrgustest nii tuppa kui õue. Pärast tegi Sverikule kah kassiakvaariumi-demonstratsiooni. Pole parata, tuleb Vanemõe soovitatud kassivõrgu meisterdamne tõsiselt käsile võtta. See peab õige tugev olema, et seitsmekilost kassipõrakat kinni pidada.

Ehk kuidas endale pseudonüüme tekitada. Leidsin Daki juurest.

1. My rock star name (first pet and current car)

Ami Nissan (mhmm, mingi jaapani harajuku-tsikk vist?)

2. My gangsta name (ice cream flavor plus cookie, or biscuit)

Toffee Oatmeal (Booyakasha!)

3. My fly girl name (first letter of first name, first three letters of last name)

MSav

4. My detective name (favorite colour, favorite animal)

Orange Cat (detektiiv Garfiled)

5. My soap opera name (middle name, city of birth)

Erik Tallinn (et omal ei ole, panin Sveriku nime, võiks isegi Vaprates ja Ilusates olla ju selline kõrvaltegelane)

6. My Star Wars name (first three letters of your last name, first two of your first name)

Sav Ma

7. My superhero name (second favorite colour, favorite drink, add “the”)

The Black Milk (lihtsalt pidin siia piim panema)

8. My Nascar name (first two names of my two grandfathers)

Heino August (teist ma tegelikult ei teagi, sestap panin vanavanaisa nime), aga tegelikult on ikkagi parim rallinimi Magus Murakas.

9. My stripper name (favorite perfume, favorite sweet)

Au Masculin Chocolate (ilmselt olen musklis must meesstrippar)

10. My witness protection name (mother’s and father’s middle names)

polegi selliseid, vist alles vanavanaemadel oli 2 eesnime, seega ilmun ma oma uuel kujul Alviine Wilhelminena

11. My weather anchor name (fifth grade teacher’s name, a city beginning with the same letter)

Lea Loksa

12. My spy name (favourite season/flower)

Autumn Tulip

13. Cartoon name (favourite fruit plus garment you’re wearing, with an “ie” or “y” added)

Mango Jeansie

14. Hippie name (what you ate for breakfast plus favorite tree)

Omelet Birch (hahaa, ommm…)

15. Your rockstar tour name (favourite hobby plus weather element, with “the”)

The Culture Storm Tour

Peatselt kultuurimajades üle Eesti: Ami Nissan with the Culture Storm Tour!

Näiteid elust:

See, et Sveriku buss Norras tossama läks ja nad täna õhtusele laevale ei jõua, ei kurvastagi väga. Ehkki ma juba mitu päeva ootan. Aga oodata on ka hea.

Radioheadi kuulates ei hakkagi valus.
But I’m a creep, I’m a weirdo. What the hell am I doing here? I don’t belong here.
Lihtsalt ilus.

Mitte selga mahtuvad riided jätavad täiesti ükskõikseks. Sest varsti saab ju peaaegu eimillessegi riietuda. Niikuinii loeb ju see, mis on sees.

Akna taha kase otsa oli tekkinud kollakas vine, mis õige pea rohekaks tõmbub ja lehtedeks muutub. Ning suvel tuules lehvib, siis alla langeb, auto kojamehed ummistab ja lõpuks kõduneb. Imeilus.

Micra-makra sai täna suvekummid (lisaks kummidele tuli ka igakordne loeng rehvivahetajalt, et kummid on apteegis ja autol on rehvid) ja ma sõidan peale tööd linna lähedale maale kevadõhku ahmima.

Käisin eile tööasjus Riias. Muid asju ei olnudki: kohutav bussisõit – töö – kohutav bussisõit. Hommikuse Ecolinesi bussijuht küsis möödakäijatelt Valgas 2 korda teed bussijaama ja ei pääsenud kuidagi Valkasse (piiri ju enam pole, varem sai selle järgi orienteeruda) ning eksles ka Valmieras. Kaotatud aja tasa tegemiseks muidugi hullunud sõidustiil. Ja õhtune Eurolineski sõitis, nagu oleks saatan ise kannul, surmahirmust hoidsin silmi kinni ja oksendamishirmust suud. Põhjustajaks lisaks järskudele manöövritele ka põhiliselt aukudest ja lappidest koosnev teekate. Põnevust lisas iga käiguvahetusega põranda alt kostnud ragin, kolin ja bussi ohe (vt. A. Adamsoni skulptuur “Autobussi viimne ohe”). Varsti pidada lätlaste rong Valgasse käima hakkama, oh tuleks siis ka mingi kiirem ja sujuvam otseühendus Tartust Riiga.

Sverik on ikka veel Norras ja mina ei saa enam sugugi wordpressiga läbi, sest nagu juba Saamuel Pliuhkam nentis, ei lähe arvuti käima kui rumal inimene ligi seisab. Pilte ei saa üles laadida ja kavalust appi võttes pean neid mujalt linkima.

Need kaks pilti on seminariruumist Läti Teaduste Akadeemia 12. korruselt, tehtud läbi aknaklaasifiltri, peavalufiltri ja nigela ilma filtri. TA maja on see stalinistlik pilvelõhkuja bussijaama lähistel, välispildi unustasin tegemata, sest kiirustasin koju. Aga Riiga-reisijatele teadmiseks, et seal 15. korrusel on avatud vaateplatvorm, kuhu küll eile ei saanud.

Eelmises kodus oli meil kassikemps köögis, siin on õnneks wc-s selle jaoks piisavalt ruumi. Vähem kassiliiva toidus on tervisele kindlasti hea. Praeguseni hoidsime Alpsi jaoks ust irvakil ja ega see ilma jõulise tõmbeta hästi sulgunudki.

Nüüd tuli külla vanaisa koos tikksaega ja tikkis ukse sisse augu, kuhu pani “kassisõbra” nimelise luugi. Väidetavalt on sama firma toodangus veel ka “dog mate” ja “fish mate”. Viimane ilmselt on midagi muud kui luuk, või on olemas mingid peenemad kalad, kes tahaksid mõnikord akvaariumist ka väikese tiiru elutoas teha?

Alul ehmatas kodanik kass luugist päris ära. Ma olen ilmselt korduvalt rääkinud kasside suurest konservatiivsusest- meie kunagine punane Ärni lausa karjatas ja põgenes õue, kui temale ootamatult oli seina sisse uus uks tekkinud. Nii palju siis kasse tapvast uudishimust.
Mul tuli paraku hea mõte kass luugiga tutvumiseks vetsu kinni panna, et ta siis sealt omal jõul välja murraks- mida ta aga ei teinud. Paps oli õnneks instruktsiooni põhjalikult lugenud ja soovitas seetõttu luugi pesulõksu abil kohanemisajaks avatuks jätta. Selle peale Alps lõpuks vedu võttiski, nüüd käib sisse ja välja. Luuki veel alla lasknud pole, las saab enne päris omaks, siis on järgmine asi, millega teda ehmatada. Nüüd istus igatahes jupp aega luugi kõrval ja nühkis selle servadega põski, paistab, et sõbrunevad.

Pilt on nagu on, sest pärisfotokaga on Sverik Norras.

Lõpuks ometi on kass kohal! Terve komplekt! Ma juba nii ammu igatsesin neid öiseid päheastumisi ja painurrumisi, karvu toidus ja riietel, liivateri jala all ja pahandust otsivat pilku.

Tundub, et Albert kohaneb pärast oma Tallinna-Tartu-Abaja tuure juba uute oludega üsna kiiresti, igatahes kui ma pühapäeval peale Tallinnast tulekut end teatrisse asutasin, kõndis ta veel kergelt kühmus seljaga ringi, teatrist tulles oli juba päris peremees valmis. Samal õhtul tegi ära ka esimese triki.

Ma olin kindel, et ta aknalaualt hoogu võttes õhuaknasse ei jaksa hüpata (hüpe otse üles), ja seepärast tuulutasime üsna julgesti. Kass on pärast mitmekuulist viibimist ema väikeses korteris üsna ebasportlikus vormis. Õhtu edenedes ta muudkui seisis aknalaual püsti ja uuris ülespoole. Äkki Sverik, kes arvuti taga istus, hüüdis, ja siis juba karjatasin mina, sest tüüp täitis õhuakna, pea väljas, saba toas, esikäpad välimisel raamil, tagumised sisemisel. Ega muidugi ei tea, kas ta oleks välja vabalangemisse hüpanud, haarasin kiiresti Alpsil tagakäppadest ja sikutasin tuppa tagasi. Äkki arvas, et on maal ja võib vabalt akna kaudu õue käia. Edaspidiseks õhutamiseks peame mingi kindla pilusüsteemi tekitama.