Vajuta pildil, näed teksti ka lugeda. Ma ei saa aru, kust tulevad need jutud, et teaduse tegemiseks ei ole resurssi või et teadus tegeleb ebaoluliste uurimustega. Jaak kahtlustas, et selle tööga on instituut juba kõvasti loorbereid lõiganud ja suuremates summades grante saanud, meile pole küll kopikatki tilkunud, nüüd siis vähemalt mingigi tunnustus.

Tegime pühapäeval peaaegu-üllatuskülastuse maale. Mulle lihtsalt tundus, et ükskõik kui armas on oma kodu, ei tuleks mulle seal seda õiget riigi sünnipäeva tunnet kätte. Peaaegu üllatus oli koduskäik seetõttu, et vanaema sai me tulekust vaid paar tundi enne teada ja nii ei jõudnud ta end köögis oimetuks võimelda.

Laual suurepärane ahjukartul ja meie viidud sinimustvalged Werneri koogikesed ja Põltsamaa õunavein ning pärast mõnus õhtu teleka ees papsi repliikidega: “no küll … on alles paksuks läinud/vanaks jäänud!” (viimast muidugi tunduvalt vähem, sest noh, eks ta isegi ju!)

Istud siis seal soemüüri ääres keras ja mõtled vaikselt oma riigist ja kodust ja paratamatult ka toidust, sellest kõige kodusemast.
On küll söödud siin ja seal, aga ikka on mingid road mis maitsevad õigesti ainult vanaema või ema tehtutena. Kodu maitse? Ja veel on teised toidud, mis meenutavad mingeid kindlaid aegu ja kalleid inimesi.

Ahjukartul.
Ükspuha kas veel oma kasvatatud kartulitest või nüüdsemal ajal juba külast ostetutest, ikka on nad Abajal parimad maailmas. Mis küll on vanaema kartulite nipp, et nad nii ahjus kui praeahjus ühtviisi head tulevad?

Vürtsikilu.
Kas ainult mulle tundub, et kiluretsept on muutunud? Ma otsin kilukarbist alati ühte erilist lapsepõlve maitset. See on kaheksakümnendate natuke tahkunud põrandaleiva kooriku ja kiluvedeliku koosmõju. Tundub näljaaja retseptina, aga on hoopis hell mälestus taadist, kes leivaviilul kooriku maha lõikas, mida mina siis “silgupissi” sees solgutasin.

Aniisikommid.
Meenutavad vanavanaema, kes istus Vainu talus suures pimedas toas voodiserval akna all, tegi väikesele minule pai ja pakkus kommi. Olid sellised suhkrust kuulikesed, vist rohekad, köharohumaitselised. Seniajani on see minu jaoks selle toa maitse, ja aniis seostub alati paksude kiviseintega.

Kartulipuder (tuntud ka kui kardulapudru).
Väidetavalt minu esimene “päris” toit ja lemmik läbi elu. Kahjuks ei mäleta ise seda, kuidas titena pudrulusika kallal sai matsutatud. On kogu nimekirjas üks vähestest, millega ma ka ise niimoodi hakkama saan, et sellega enam-vähem rahule jään.

Soolapekk.
Meil olid maal sead! Ja hundikoer, kelle lemmiktegevus oli istuda seasulu kõrval ja armunud näoga sigu vaadata. Peale seatappu oli meie koer lihast nii küllastunud, et kui vanaisal kukkus üsna hea tükk raiumisel maha ja ta selle koerale viskas, siis pani Roi pea lihatüki peale ja põõnas edasi. Riideaidas oli anum soolapekiga, mis oli hea isegi niisama õhukese viiluna leivale lõigata. Rääkimata siis koos ahjukartulitega…

Part.
Teine toiduga seonduv mälestus sellest ajast, kui me natuke loomi ja linde pidasime, on muskuspart. Meil oli neid pisike kari, enamus kirjud, üks valge ja endameelest sellevõrra peenem. Käis end talli ees sirutamas ja imetlemas. Üldse olid pardikarjas huvitavad omavahelised suhted. Kui ma maale tagasi lähen, peaksin lambaid ehk lammid (kes mul küll selles koduses mõttes söögiga ei seostu, arad villapuntrad taadiaegsest lapsepõlvest) ja parte. Haudepotis tagumises ahjus, koos porganditega, tõeline pühademekk!

Kodukohupiim ja sõir.
Jälle midagi loomapidamise päevilt, tehti harva. Aeg-ajalt leian poest, ostan ja pettun, sest koduse sõira maitse oli kuidagi eriti puhas. Meie lehm oli ka muidugi eriti puhas, sõi puhast ristikut, mida vanaisa oma lemmikloomale niitis (küülik oleks hoopis ökonoomsem lemmikloom olnud) ja vanaisa kummikud olid eriti puhtad, kui ta lehma lüpsis.

Praekartulid.
Oleme emaga viimasel ajal meenutanud, kuidas kunagi keerulistel üheksakümnendatel oli praekartul me põhitoit, tuli maalt peaaegu tasuta (toomise ja õliraha) ja tegi kõhu täis. Enam nagu ei taha eriti, aga vahel harva on ikka tore. Eriti kui oleks veel selline malmpann, mida meie pisut jahedavõitu Pirita-Kose köögis sai tollal pea iga päev naerma pandud.

Vanaisa pannkoogid.
Vanaema oli ilmselt vanadekodus pikemalt tööl ja vanaisa tegi mulle Koeru korteris pannkooke. Kuidagi jube erilised tundusid, ilmselt seetõttu, et muidu paps eriti süüa ei tee. Pannkoogid on alati Sveriku teha, mul ei õnnestu absoluutselt, sama pann, sama tainas, ja tulemuseks on käkk.

Vanaema sai.
Ta pole seda kahjuks enam ammu teinud, sellist suurt ja natuke soolakat, hirmus lihtsat ja koos vanaisa poolt veetuks tambitud ja soolvee all hoitud võiga lihtsalt parimat.

Kodune ühepajatoit.
Õudus sööklas, õndsus kodus. Mismoodi küll?!

Kloostri Aida küüslauguleivad.
Eh, keskkooliaeg. Ere mu sinna viis, ükskord talvel, sestpeale sai seal ära joodud hektoliitreid teed ja kõrvale söödud küüslauguleibu. Stadnikov istus alati ukse kõrval ja vend Johanson nurgas. Ema sai juba lõhnast aru, kus ma oma pealekooli-tunnid olin mööda saatnud. Viimati sai neid õigeid Aida leibu kohatud mõned aastad tagasi Viljandi Folgil, ilmselt selsamal aastal kui vana ait kinni läks.

Lõunad Crepis ja öised eined Zavoodis.
Minu tartuelu tartune maitse, kord sagedamini, kord harvemini. Ehkki olevik, on tunne, et neid ma jään mäletama: Zavoodi öiseid friikartuleid ja kapsaid ning Crepi hiidsalateid ja pannkooke.

See nimekiri täieneks vast lõputult, aga need on need esimesed asjad, mis mulle lihtsatest erilistest toitudest mõeldes pähe tulevad.

Sai väheke Viisitamme ilustatud, Ekspressi üleskutsel. Tasus ära, saunalina on soolas. Minge ja imetlege.

Käisin eile teatris. Saukase-Karusoo “Võlg” Betti Alverist ja Heiti Talvikust. Kui ma ei eksi, siis Kuressaare Linnateater, või oli see nüüd R.a.a.a.m. või mõlemad korraga, täitsa tubli teater.

Oli tunda tõelist lugu. Aga siis segati sinna Eesti ajaloo stambid, mis varjutasid inimesi ja iga kõrghetke kõrvale lajatati Urmas Lattikase suu läbi väikese printsiga. Ma tõesti üritasin neil hetkil aju korraks seisma panna. Sest pole midagi hirmsamat väikesest printsist.

Mul ei ole iseenesest midagi “Väikese printsi” vastu. Aga ma ei loe seda õhtuti kamina ees, nagu paljud prominendid väidavad end tegevat. Kunagi sai loetud ja aitab küll, ilus ja hea raamat just selleks ajaks kui elu mõte on Elu Mõte ja vastuseid on kiiresti vaja.

Küll aga kohtab väikest printsi liiga sageli presidendiprouade kõnedes, maakondlike sädeinimeste (juba see sõna toob mulle kananaha) suus, Zavoodis hetk enne õlleklaasi uppumist, autosalongi avamisel ja see nimekiri pole kaugeltki ammendav.
Ma üritan pealelõunal ka oma kirjanduslikult haritud töökaaslaste (meil oli kollektiivkülastus) seas väikese küsitluse teha, siiani on selles osas ainult hämming.

Ja mis puudutab ajalugu – see peaks sellistes lavastustes tulema inimestest, nende loost, nüüd aga jäi tunne, et luuletajate elud liideti juba enne küpsenud ajaloopildi juurde. Teate ju küll neid õpikutõdesid ja rahvuslikku narratiivi.

Millegipärast oli eelinfost mulje, et tegemist on Alveri etendusega, aga minu jaoks tegi (ja päästis eelnenu kiuste) lavastuse siiski Trassi Talvik. Ma pole teda väga kaua aega nii valatult sobivas rollis näinud. Nii et ära läksin ikka hea tundega.

Ja veel. Miks hakatakse plaksutama, kui näitleja on viimase repliigi vaevu lõpetada jõudnud? Kartusest, et muidu ta läheb enne aplausi ära koju? Või on omal kiire? Ma tahaks kahte sekundit, veel parem muidugi viit, et hingata ja tunda seda hetke kus teater läheb ja elu tagasi tuleb ning õhus on nii palju seda “midagi”.

In spe: Tõnisega plaanis külastada vanabaskiniteatri naljamängu “Armuke kapis”.

Nagu arvata võiski, olid kadunud ja tagaotsitavad elektrividinad vannilae peal. Enda meelest ma juba vaatasin sinna korra, ju jäid kahe silma vahele. Enne viimaste lülitite katete seina panemist tahtsin kontrollida, mis jama on esiku lülititega. Peaks olema nii, et ükskõik, kummas esiku otsas lülitit vajutad, olukord muutub. St kui tuli põleb ja vajutad lülitit, siis tuli kustub. Ja kui ei põle ja vajutad, siis läheb põlema. Ja nii mõlema lülitiga. Oli aga nii, et põles ainult siis, kui kumbki lüliti oli ühes kindlas asendis. Mis sisuliselt tähendas seda, et põlema tuli panna sealt, kust viimati ära kustutasid. Mind see häiris, eriti selle pärast, et elutoas töötasid lülitid korralikult.

Lõikasin liigse tapeedi lülitite pealt ära, asusin testriga uurima. Jah, enne keerasin ikka kilbist valguse välja. Üks lüliti tundus korras, teine tundus imelik. Kiskusin selle teise välja, ühendasin lahti. Kontrollisin, tundus katki olevat, samas piisavalt terve, et ta tavalise lülitina töötaks. Nii võtsin ka vetsu lüliti seinast välja. Kontrollisin nad uuesti üle, nüüd töötasid jälle mõlemad… Ega midagi, kiskusin ka selle esimese esikuvalguse lüliti välja, mis korras tundus olevat. Lülitisse läks üks hall ja kaks pruuni juhet, hakkasin juba aimama, mis on valesti. Mõtlesin skeemi peas läbi ja vahetasin need kaks pruuni juhet omavahel ära. Panin teise lüliti ka tagasi, lootsin kõige paremat ja lülitasin kilbist valguse sisse. Kõige parem juhtuski, lülitid hakkasid nii tööle nagu nad töötama pidid. Nüüd on kõik lülitid ja pistikupesad katte peale saanud, enam ei pea elektrilöögi kartuses näppude liikumist hoolega planeerima. Ainsad rohkem või vähem lahtised juhtmeotsad on veel elutoas, kuhu me endiselt sobivaid lampe leidnud pole.

Esiku tapeetimine läheb rahulikult. Kaks päeva oleme tapeetinud ja valmis pole endiselt, üle ühe õhtu ei tohiks enam minna kah. Alguses oli plaan, et ei panegi pilte üles, tahtsime külalisi šokeerida, aga siis leidsime, et on ka inimesi, kes loevad ploogi kuid meile kunagi külla ei jõua, ei tahtnud neid kogemusest ilma jätta. Ja küll leiame ka inimesi, kes ploogi lugemata ja pilte vaatamata külla tulevad, šokeerime siis neid. Ei tegelt pole asi üldse nii hull, täitsa ilus tapeet jälle saanud. Imekombel oleme siiani väga rahul kõigi värvide ja tapeetide ja plaatidega. Lampidest rääkimata. Piltidelt ei ole võib-olla näha, aga esik on päris hästi valgustatud.

Elektriasjade kott on jäljetult kadunud, seepärast ei saanud lülititele ja pistikupesadele katteid panna. Lootus pole veel kadunud, äkki veel tuleb kuskilt välja.

Kui jah, siis:

Online petition – Allkirjad Genialistide Klubi toetuseks!

Tegelikult mulle meeldivad teatrinukud ja nukuteater ka, aga sellist teatrit-kontserti-kino-pidu mujal ei saa!

ETV äsjane Pereelu saade, nii uskumatu kui see ka ei tundu, tekitas minus praegu soovi surmani üksi elada, kujutades nii oma kui vastassugupoolt uskumatlult eemaletõukavana. Ärge nüüd kohkuge, meil siin vaksali lähistel on kõik hästi, aga edaspidi kavatsen ma meie suhet nimetada osaühinguks või milleks iganes, aga sellist “TV-st tuntud” kujul defineeritud pereelu ma endale ei taha. Mehed on Marsilt, naised on Veenuselt, mina olen Pluutolt.
Coming up next: Maire Aunaste ja indigolapsed. Jään põnevusega kanalile.

Pool päevakest jukerdatud ja kaks lampi laes, üks veel seinas kah. Mis seal siis jukerdamist oli? Ikea lamp oli küll viie pirniga, aga eraldi neid lülitada ei saanud. Tubli elektrik oli seina pannud kahese lüliti, kahju oli jätta ühte lülitit mõttetuks. Nii tuligi hankida lambile uus kolme soonega juhe. Leidsime grammi võrra jämedama kui vaja, aga kui isolatsiooni õhemaks tegin, mahtus aukudest läbi. Ärge kartke, teda jäi sinna veel piisavalt. Teine juhtmenüsimine oli vetsulambiga, originaalis oli tal küljes pistik ja lüliti, need tuli ära võtta ja ühendada ta otse seinast tulevate juhtmete külge. Hea, et ikka kümnese klemmliistu ostsin, nüüd oli, kust ühendusklemme võtta. Köögilambiga polnud miskit jamamist, ainult ketil tuli mõned lülid vahelt võtta, nagu Ikea lambilgi.

Konksud, mis köögis ja magamistoas lampe üleval hoiavad, tundusid mulle küll võib-olla veidi lühikese vindiga, aga neid lakke keerates tundsin ikka tugevat vastupanu ja sõrmega nende küljes rippudes ei andnud nad ka sugugi järele, nii et vast ikka peavad. Vähem loba, rohkem pilte.

Magamistuba:

Köök:

Vetsulamp unus pildistamata, teinekord. Äkki sel teisel korral tulevad mõned üldisemad interjööripildid ka.