Roisin võttis sõnatuks. Ootasin väga-väga head kontserti ja see oli veel parem…
Täna on mul tööl kõrvaklapipäev ja iga tuppasiseneja saab kõigepealt muusika katkestamise eest pahase pilgu. Või kostab hoidlast vaikset üminat ja see ei ole meie muuseumikummitus ;)
Eesti poodides olevad voodid ja laelambid on kallid ja koledad (jah, nii lihtsalt olukorra kokku võtta saabki), seepärast pöörasime pilgud Ikea poole. Kauba Eestisse toimetamisega tegelevad mitmed firmad, mingil põhjusel otsustasime Tinko kasuks. Nemad pidid asjad ilusti Tallinna tooma ja sealt ELSiga Tartusse saatma. Ise tahtsid transpordi eest 1000.-, kauba mõõtmeid ja kaalu vaadates tundus, et ELS üle 500.- ei küsi. Voodi ja lamp maksid kokku umbes 6700 krooni. Tinko muidu reklaamis, et maksmine toimub kauba kättesaamisel, aga meilt tahtis raha ette, põhjendades seda sellega, et me ise ju Tallinnas nende käest kaupa vastu ei võta. See tundus kahtlane, leppisime siis nii, et maksame pool raha ette ja saame nendega Tallinnas kokku, kus nad kauba ELSile edasi annavad ja seal toimub ka ülejäänud raha maksmine. Tellimuse andsime eelmise nädala keskpaigas sisse, käesoleva nädala kolmapäeval jõudis kraam Tallinna. Endil meil oli pisut keeruline keset nädalat Tallinnasse sattuda, saatsime Maarja ema raha üle andma. Võiks öelda, et hästi tehtud, sest olukord läks ootamatult hapuks. Tinko tõi küll asjad kohale ja nendega probleemi polnud, aga Eesti Post ei olnud nõus neid ilma euroalusele pakkimata edasi transportima. Kui ma õigesti aru sain, oleks see pakkimine tekitanud umbes 2000 krooni lisakulu. Nüüd tulidki mängu Maarja ema tutvused ning oskused kriisisituatsioone kiirelt lahendada. Tuttav mikrobussijuht oli nõus sama päeva õhtul bensiiniraha eest Tartus ära käima. Eesti Posti töötaja aga oli nõus meie mööblit enne õhtut oma laost mitte välja viskama.
Nii et kolmapäeva õhtul oligi voodi käes. Bussijuht, kes juhuslikult töötab mööblipaigaldajana (või siis mitte nii juhuslikult, sest tänu sellele tal kaubabuss ju võtta oligi), pakkus lahkesti, et paneme selle voodi siis juba kokku ka. Panimegi.
Täna öösel oli väga mõnus uni. Suur aitäh Maarja emale ja bussijuhile-mööblimontöörile!
Lõpuks ometi sain ametikõrgendust, kerkisin keldrist teisele korrusele. Tuba 221, vaatega saali katusele.
Uus aasta pidi tooma vinge prügimajanduse. Meile ei toonud ega viinud uus aasta prügi mõttes midagi, sest üks ladaomanik oli parkinud oma auto nii, et vanal aastal ei pääsenud prügiauto õue konteineri juurde ja uus aasta tuli koos prügihunnikuga maja hoovis. Täna hommikul murdis prügiauto siiski läbi, hunnikud on kadunud, aga konteinereid erinevat tüüpi prügi jaoks pole. Meie üritame siiski oma toas prügi sorteerida, kas või harjutamise mõttes. Ei ole see nii lihtne, asjakohast infot on minu meelest häbiväärselt vähe. Ilmselt leiaks, kui ise pingutaks, aga kesse ikka viitsib ise pingutada. Räägitakse, et järgmisel nädalal jõuab Tartus postkastidesse mingi infobuklett, ootame muidugi huviga, aga see oleks pidanud saabuma juba mitu kuud tagasi.
Veel jäätmekäitlusest, käisime aastavahetustaarat Selveri pudeliautomaati toppimas. Ilma Selveri kogenud töötajata poleks me sellega ilmselt hakkama saanud. Kord enne Säästumarketi kõrval läks libedalt, aga ei usu, et siin mingi poeketi vahe on. Pigem oli Selveri automaat kulunum ja väsinum. Igasuguseid huvitavaid veateateid näitas ta ekraanile, näiteks ütles klaaspudelite kohta, et need on mõlkis. Kogenud töötaja viskas pudelid kuidagi osavalt otse triipkoodilugeja alla, mulle tundub, et seal eespool oli mingi natuke liiga tubli andur, keda kogenud töötaja osavasti lollitas. Lõpuks said muidugi pudelid antud, aga meenutasime heldimusega Kivilinna poe kõrval olevat inimesega taaraputkat, kus ei jõudnud pudeleid nii kiiresti letile laduda kui inimene nad vastu võttis.
Muuseas, eesolev postitus on kirjutatud kasutades Edelaraudtee rongiinternetti, mõnus. Esimene klass on selles mõttes tore, ainuke jama on, et siin ei ole mitte rahulikud tudengid nagu teises klassis vaid lärmavad ja kiledahäälsed “noored ja edukad”. Tüütuvõitu. Samas näiteks hr ja pr Olesk peavad ennast väga hästi ülal, loodan, et neil ka meie suhtes pretensioone pole.
Lubasin endale, et sel aastal ei luba ma midagi.
Ilusat uut aastat kõigile! Meie uus aasta tuli… näete ise, kuidas. Sõbrad on head.
