Šotlased eeskujuks, tundis Elvis vajadust Abaja mainet kujundada ja ootab nüüd Koeru vallavalitsuselt selle eest raha:
Hämmastav, kui täpselt ta sellega kodu-uurimuslike trükiste tüüpkujundust ja -koloriiti on tabanud.
Korter annab lootust, soolaleivaoode sai edukalt peetud. Sisuliselt pika laua pidu, pika laua osa etendas põrandal olev kogemismatt. Lisaks söömisele ja joomisele vaatasime projektoriga valgelt seinalt musta lae pilte (neid kõige mustemaid ma üles ei leidnudki enne, kui hea hulk külalisi juba jalga oli lasnud) ning tegelesime enda määrimisega vastu tolmust pahtliseina. Ürituse võib vist siiski kordaläinuks lugeda, meie rahulikud külalised ei jõudnudki midagi ära lõhkuda.
Lisaks esimesele peole proovisime esimest korda ära ka Vabrikus ööbimise. Pole midagi öelda, sai täitsa ööbitud. Und ei näinud, aga selle paneks väsimuse arvele. Ma loodan, et sealsed ööd ikka ei jää “pimedaks”. Ööbimise juures on kõige suuremaks küsimuseks ärkamine ja hommikused toimetused. Kohvi või teed saab juua, veekann on olemas. Võileiba saab vajadusel soojendada, mikrolaineahi on olemas. Nüüdseks oleme kohale vedanud ühe pisut peetud elektripliidi, nii et oleks veel mõni pott ka sinna kolitud, saaks hommikul putru keeta. Ainus pisut ebameeldiv asi hommiku juures on see, et kraanidest tuleb ainult külm vesi. Ma olen nõus, et külm vesi on täiesti elatav asi, aga soe oleks mõnusam. Eriti vastik on vaadata seda sooja vee kraani; kui teaks, et ei peagi kunagi sooja vett tulema hakkama, siis ilmselt ei olekski nii külm. Esimese ööbimise juures oli minu jaoks tegelikult kõige pettumustvalmistavam see, et ma pidin kohe hommikul Virumaale kontsertreisile sõitma ja ei saanud koos teiste alles jäänud külalistega korteris ringi tukkuda.
Miks on alati nii, et film, mida sa Pöffil vaatata tahad, linastub just siis Tartus, kui sa oled plaaninud Tallinnas olla? Kehtib ka vastupidine seos.
nii kõrge, et ei mahtunud kaadrissegi
vuugitud (tegelikult niisama pläkerdatud) vetsu põrand, kuhu täna peaks kinnituma pott
seinale sai loputuskasti tagune tapeet ära pandud
tapeet lähivaates
Kui sa tahad välja näha sama hea kui mina, toimi alljärgnevalt:
- Maga vähe.
- Muretse lakkamatult.
- Vihasta alati kui selleks võimalus avaneb.
- Tee iga päev käenaha pehmendamiseks ja küünte tugevdamiseks pahtlimähiseid.
- Puuderda end tsemenditolmuga, annab kauni hallika jume.
- Samuti puuderda tolmuga juukseid, see muudab nad eriti raskesti kammitavaks, kammimisest loobumine annab aga viltja tekstuuri ja vilt on moes.
- Katsu võimalikult kaua olla ebamugavas asendis (näiteks põlvili keraamiliste plaatide hunnikus või kolmejalgsel taburetil hoides üht kätt pahtlilabidaga üleval) ja tunne, kuidas su lihased ja närvid saavad valutamiseks vajaliku koormust.
- Säilita pessimism. Kui selgub, et see mis eile tundus perses olevat, täna seal enam ei ole, siis otsi kiirelt uus objekt mille halva tulemuse üle jaurata.
Küsitakse, et miks me viimasel ajal nii vähe kirjutame. Viimasel ajal oleme enam-vähem kõik oma vabad hetked pühendanud remondile, päevad käivad skeemi “töö-remont-õhtusöök-voodi” järgi, tööl ei jaksa kirjutada ja kodus peale remondiõhtut ammugi mitte. Kiireks vahekokkuvõtteks võib öelda, et magamistoa põrand on õlitatud ja vetsu seinad-laed pahteldatud ja põrand plaaditud.
Siin näha siis praegune ja ajutine köögikraanikauss. Loodame, et jääb ajutiseks ja me ei ela selle kausiga koos ka 50 aasta pärast.
Problemaatiline vanni alaserv, millest eelmises postituses räägiti.
Paar pilti vannist. Kutsuv, kas pole?
Ja kraan, mmm…
Eile siis juhtus selline tore asi, et lõpuks ometi leidis torumees aega meie torudega tegelemiseks. Helistas hommikul paar minutit peale üheksat, just siis, kui olin veel autos aga juba pea-aegu tööle jõudnud. Tundus, et kui praegu ei lähe, siis tuleb jälle mitu nädalat oodata, et ta tulla saaks, nii helistasingi tööle ja ütlesin, et jõuan poole üheteistkümneks ja sõitsin Vabrikusse. Tegelikkuses jõudsin alles kell 12 tööle. Millega santehnik siis aega sisustas?
Jõudis kohale ja vaatas asjad üle, tööde nimekirjas oli: vannikraani paigaldus, vanni paigaldus, ajutise köögikraanikausi ja -kraani paigaldus, vana vetsupoti eemaldus. Leidis, et mõned olulised jupid on puudu, nimelt toru pikendused vannikraani paigalduseks, voolik köögikraani ühendamiseks ja kraanikausi äravoolutoru. Alguses plaanis ise poodi minna, aga siis leidsime, et mõttekam on, kui mina lähen poodi, siis saab tema samal ajal juba torudega tegutsema hakata. Kirjutas mulle ostunimekirja ja soovitas Vaksali tänava otsas olevasse Sanesto poodi minna, läksingi. Hea lähedal. Poemüüja vaatas mind alguses sellise näoga, et mida sina siit otsid, sul pole torudest halli aimugi. Õigus tal muidugi oli. Toru pikendused ei ole väga keerulised asjad, need sain kohe kätte. Voolik oli väikse trikiga, mina kuulsin, et mulle oli öeldud mingi “sisse-välja” voolik, misiganes see ka ei oleks. Kas mitte kõik voolikud ei ole sellised, et ühest otsast läheb vesi sisse ja teisest otsast tuleb välja? Poemüüja küsis, et kas mõlemast otsast mutriga, mina ütlesin, et vist jah. Kui ta siis voolikuga kohale tuli, küsisin igaks juhuks, et kas see on ikka sisse-välja variant. Müüja oli segaduses ja küsis, et kas ei ole siis mõlemast otsast mutriga vaja? Mõmisesin ja ütlesin, et ei tea. Müüja tõi igaks juhuks teise veel, sellise, kus ühes otsas oli mutter ja teises vindiga voolik, küsis, et kas äkki sise-välis voolikut oli vaja? Otsustasin, et jah, seda mul vaja ongi. Lõpetuseks ütlesin, et veel läheb tarvis köögi kraanikausi sifooni. Müüja taipas küsida, et kas torumees mulle veel midagi ütles? Ütles küll, ütles, et peab hall olema. Vajalik info oli veel, et kraanikauss on roostevabast terasest ja olemas on ainult kauss ilma ühegi jupita. Sain oma kraami kätte, esialgne veidi kuri ja üleolev pilk müüja silmis oli ka leebunud.
Korterisse tagasi jõudes selgus, et poeskäik oli läinud edukalt, kõik jupid olid sellised nagu vaja. Ainult sifooni olin saanud kallima variandi, sellise, mille küljes on ka augud nõudepesumasina äravoolu jaoks, mis hinnas tähendas umbes 30 krooni. Küsisin küll, aga ei saanudki aru, kas see auk võib tulevikus kasulik olla ka pesumasina jaoks. Igatahes saab seda sifooni tulevikus meie statsionaarse kraanikausi juures ka ära kasutada ja see on hea.
Ajutise kraanikausi küljes oli üks vana kraan, torumees ühendas kraani ära ja avastas siis, et kraani enda tihend ei ole kuigi korras. Täpsemalt siis see kraani toru tihend, nupp ehk ventiil (või kuidas teda kutsutaksegi?) remonti ei vajanud. Torumees keeras kraani toru küljest, õngitses tihendi välja ja hakkas seda oma õigele kohale tagasi panema. Vana toru oli aga otsast terav ja nii veristaski ta oma parema käe nimetissõrme. Plaastrit ka kuskil ei olnud, autoapteegist leidsin iidvana nõukogude plaastri, torumees eelistas sellele kaasaegset maalriteipi. Hea küll, kraan sai korda, siis oli vaja aga vanni ja seina vahele silikooni tõmmata. Ikaldus, sest silikooni tõmbamise näpp oli verine ja maalriteibiga üle tõmmatud. Kasutas siis keskmist näppu, aga ütles, et eh, see pole ikka see.
Olin näinud, kuidas plaatija silikooni pani: sõrm veepange, sõrmega üle silikooni, sõrm lapiga puhtaks, sõrm veepange, sõrmega üle silikooni, sõrm lapiga puhtaks, … Torumees tegi seda sama moodi, ainult et veepange asemel pistis ta sõrme suhu. Omapärane… Vanni ja seina vahel oli mõnelpool nii suur vahe, et sinna tuleb veel silikooni lasta, et vesi seinalt ikka vanni voolaks, mitte ei jääks silikoonile seisma. Ilmselt katsun seda ise teha ja suu asemel eelistaksin siiski veepange, ei ole eriti huvitatud silikooni söömisest.
Igatahes said kõik need nimetatud tööd tehtud, lisaks tekkis üks küsimus seoses vanni alumise serva, põranda ja plaatidega. Nimelt jäi vanni esipaneel tahapoole ja veidi kõrgemale kui vanni aluse küljel olevad plaadid, nüüd on seal selline mitte väga väike vahe, mis tuleks ära katta ja selle arvestusega, et vajaduse korral saaks esipaneeli siiski kiirelt eemaldada. Katsun sellest pilti ka teha ja siis võivad lugejad lahendusi välja pakkuda.
Torude osas oleks vaja kaks olulist sammu ära teha: esiteks osta boiler ja teiseks korda teha peldiku seinad-laed-põrandad vähemalt nii kaugele, et sinna uue poti paigaldada saaks. Siis on juba väga suur samm sissekolimise poole tehtud.
Lõpuks ometi jõudsime kolimiseni. Kahjuks jäi kolimine veel poolikuks, st Annest kolisime välja, aga Vabrikusse sisse ei kolinud. Praegu elame Sveriku tädi juures, Tartust kümme kiltsa ja linna sõidame autoga. Buss käib tegelikult ka, umbes kolm korda päevas. Meenutuseks Anne tänavalt vaadake pilte, mille tegime peale väljakolimist.
Sisse saime kolitud kuus aastat tagasi nii, et tulime korra minu isa autoga Tallinnast Tartusse ja olidki asjad kolitud (peale jalgrataste), nüüd tuli neli korda tihedalt täis topitud Makraga sõita, et kõik kolitud saaks. Teatavasti võidab see, kel on surres kõige rohkem asju. Aga tõesti, see korter ilma meie asjadeta ei näe enam üldse meie kodu moodi välja, mingi hotellituba on ainult sinna jäänud. Uus üüriline lubas meid külla kutsuda peale seda, kui ta ise sisse on kolinud, ei tea, kas siis on jälle rohkem või veel vähem kodu?
