Vaikseks on siin jäänud. Reaalses elus on toimetamist olnud sellejagu rohkem.

Köök-vannituba sai plaaditud. Siinkohal võiks kuulutada välja selle ruumi nimekonkursi, ma iga kord mõtlen et kuidas seda siis nüüd nimetada. Auhinnaks näiteks vanniskäik vaatega praeahjus küpsevatele piparkookidele.

Köögiseinad said värvitud, pildil puhkab Sverik peale esimest kihti. Värvid on vähemalt minu ekraanil pisut moondunud, tegelikult ei ole sirelililla, on helesinine.

Põrandad on peaaegu lihvitud, hetkel parandab vanaisa tuletõrjujatest ja soemüürist jäänud auke, et meil õnnestuks elutoale nurgalihvijaga viimane lihv anda. Iseäranis nurkadesse on mehemoodi hirmsat pahtlit laotud, mis isegi nr 16 lihvpaberile alluda ei taha ja tuleb teist kuumaga peletada.

Aga tulemus on ju päris kena. Sverikut ehmatas üks õlitamisõpetus, mis lubas, et alles õli toob lihvimise tegeliku kvaliteedi esile. Tema põhjalikkuse juures ei näe ma muretsemiseks põhjust, ja seinaäärtesse, kus mina lihvisin, saab ju mööbli tõsta.

Kõlakas, et me selle nädala lõpus oma Anne tänava residentsi maha jätame, vastab täielikult tõele. Hindasime natuke üle, noh! Välja- ja sissekolimise vahepealse aja veedame Kurepalu mändide all. Katus on siiski pea kohal, kui me head lapsed oleme.
Aga Alberti sünnipäev on endiselt kehtiv eesmärk. Hr. Albert on kolimisperioodil Tallinnas komandeeringus, laseb emal endale räimefileed sööta ja sasib tema toalilli.

Optimistid ja kogemusi jagavad inimesed arvasid, et nädalavahetusega saab kaks põrandat Hummeliga lihvitud, kokku 35 ruutu. Sai aga ainult ühe, mis on umbes 12 ruutu. Vast oleks mõlemad, nii tagumise kui keskmise toa põrandad saanudki, kui …

… eelmine õhtu ei oleks Zavoodis lõppenud. Tõsi, väga palju raha ei kulutanud (loe: alkoholi sisse ei kallanud), aga väsitavam ikkagi kui kodus plooge lugeda ja mõistlikul ajal magama minna. Seekord siis kaks tähelepanekut, esiteks oli seltskond väga noor ja korralikke vanu zavoodijoodikuid vähe näha. Teiseks käitus järjekordne uus seltskond personali üsna ootamatult. Vanasti võisid oma laua tühje klaase täis juua ja imetleda tehtud tööd. Nüüd oli vaevalt jõudnud klaas tühjaks saada, kui juba ilmusid kuskilt vilkad näpud, mis selle ära viisid. Näiteks istusin mina oma rummkoola klaasi taga, kust rumm ja koola olid küll otsa saanud, aga mille põhjas olevat sidruniviilu ma suus oleva kõrrega torkisin. Äkitselt leidsin enda klaasi ümbert kellegi käe, mis kannatamatult ootas, et ma kõrre hammaste vahelt valla päästaksin. Üllatusest vajus suu lahti ja viuhti! oli klaas läinud. Teine ootamatus tuli siis, kui Ruudu pea lauale toetas ja veidi puhkas. Klaase koristama tulnud inimene vaatas teda veidi, raputas siis õlast ja ütles: “Ärge siin eriti magage!” (Sisuliselt: “Siin ei magata!”) Ennekuulmatu, tekkis tunne, et personal on Zavoodis vähem käinud kui meie. Zavoodis magatakse nii et vähe ei ole. Protestiks heitis Ruudu toolile pikali ja magas nii et vähe ei olnud. Rohkem teda keegi ei tülitanud.

… poleks puudust tulnud seina- ja põrandaplaatidest, mida ma peale lihvija rentimist ja Vabrikusse toimetamist lootusvaeselt Eisenbergi plaadiärist otsima läksin, et plaatija nina nokkima ei peaks. Vaeselt selle pärast, et plaatide müüja oli meile öelnud, et kahe kuu pärast lähevad need tootmisest maha. Plaadiärisse kohale jõudes selgus, et terve plaadiäri oli tootmisest maha läinud või nii mulle vähemalt tundus, teda lihtsalt enam ei olnud. Seal, kus enne oli hunnikute viisi plaate ja laminaati laiutas nüüd üks nukker diivan. Küsisin samas ruumis asuva mööbliäri müüja käest, et kuhu plaadipood kadus. Oli näha, et seda on juba korduvalt küsimas käidud, väga kiirelt tuli vastus: “Teguri 45″. Ma ei orienteeru eriti Tartu tänavatel, Maarja arvas, et see võiks olla kuskil E Kaubamaja juures ja Tähe tänavaga risti. Kuidagimoodi leidsin õige tänava üles, õigest majast sõitsin esimese raksuga mööda. Ootasin seal hea jupp aega kuni müüja laos vaatamas käis, kui palju neil neid plaate parajasti käes on. Mõned olid, ülejäänute osas andsin tellimuse sisse. Lubasid nädalaga selle täita.

… meil oleks varem tulnud pähe hankida tolmuimeja, millega plaatija saaks vuugivahed puhtaks teha enne vuukima asumist. Tolmuimeja valdajaga lõpuks kontakti saavutanuna sõitsin jälle Annelinna tagasi, et see imeja kätte saada. Kasu tast vast oli, plaatija undas temaga jupp aega köögis ja ütles lõpuks, et sinna ei tasu enne vuukide panemist minna ja prahti sisse tassida. Lisaks arvas ta, et teeb ülejäänud töö ehk puuduolevate plaatide paigalduse ja vuukimise siis, kui selleks kõik vajalik olemas on. Ehk siis plaadid ise ja lõikur, mis veetorude jaoks glasuurplaatidesse ümmargusi auke teeb. Täiesti mõislik mõte, ainult et me ei saa nüüd jupp aega köögist vett võtta. Aga see selleks.

… meid poleks alt vedanud meie pikendusjuhe. Tegelikult ei saa öelda, et juhe alt vedas, ise olime lollid, et ei tulnud selle peale, et 2,2 kW masinat ei tasu iga suvalise juhtme otsa ühendada. Peale Hummeli laenutamist olime sõitnud veel Espakist läbi, et veidi trääni osta ja uurida, kuidas neil nende plaatidega on, millest meil põrandal ja seinas väike puudujääk tuli. Seal vaatasime ka võimsaid ja mugavaid pikendusjuhtmeid, kujutasin ette, kui ebamugav on meie olemasolevat nelja augu ja trummeliga pikendusjuhet seal lihvija küljes kõlkumas hoida; need mugavad juhtmed maksid aga 200 krooni ja rohkem, ei raatsinud kohe sellist raha välja käia ja mõtlesime alguses olemasoleva pikendusega läbi ajada (lollid!). Kui mina olin plaadi- ja tolmuimejajahile läinud helistas mulle Maarja, kes teatas, et lihvija ei võta tuure üles. Käima justkui läheb, aga teeb imelikku häält. Ja kaitsmed lendavad ka välja. Ma ei osanud kohe midagi soovitada, helistasin meie elektrikule ja küsisin, et milles võib viga olla. Sain teada, et keskmises toas (hmm, kuidas saab kahetoalises korteris olla keskmine tuba?) on 16 A kaitse, mis peaks 2,2 kW masina ilma igasuguste probleemideta vastu pidama. Pikendusjuhtmeni me oma jutuga ei jõudnud, nii et kuigi palju targemana mul Maarjale tagasi helistada ei õnnestunud. Selgus, et samal ajal oli tema rääkinud masina laenutaja Cramoga, kes oli piisavalt tark olnud, et jämedamat juhet soovitada. Nii siis saingi tolmuimeja ja plaatide leidmisele lisaks ülesande soetada asjalikum pikendusjuhe. Ei mäleta, miks, aga kõne toimumise hetkel olin parajasti ehituspoes. Haarasin siis selle kahesajase juhtme kaenlasse (peale oli kirjutatud 16A, kontrollisin) ja jätkasin oma retke.

… kõige jämedam saadaolev liivapaber lihvijale poleks olnud jämedusega 24, meile soovitati alustada 16-sega. Paber sai üsna ruttu põrandavärvi täis. Oleks sellega kohe arvestada osanud, oleks paberi varakult ära vahetanud ja efektiivselt tööd jätkanud, mina aga nühkisin nagu loll edasi ja mõtisklesin, et miks küll teeb lihvija põrandale triipe. järgmisel nädalavahetusel olen siis targem ja jälgin hoolsalt seda, millal oleks mõttekas paber ära vahetada ja ei kuluta asjatult aega üritades paberit lõpuni ära kasutada. See ei anna mingit tulemust. Pigem tasub peale suurema värvi eemaldamist teha kuumapuhuriga üks ring, et värv enam liivapaberisse ei satuks, tundub, et ainult puud lihvides saab tunduvalt kiiremini edasi.

… me oleks hullud remondihaid. Aga ei ole, vähemalt mina mitte. Mõnusam on ikka niisama tukkuda kui remonti teha.

… ma ei oleks selline kohutav perfektsionist. Maarja üritas mulle selgeks teha, et ei ole mõtet tervet põrandat täpselt ühekõrguseks ajada, piisab, kui ta on enam-vähem tasane. Minu ideaalne lähenemine oleks see, et võtame kõige sügavama augu põrandas ja ajame terve põranda selle auguga tasa ja natuke veel. Mul vist õnnestus ennast veidi petta, viimaste lohkude tasandamiseks ei ajanud ma lihvijaga üle terve põranda, nühkisin ainult ühte poolt ja erilise hoole ja juhuslikkusega, et kuskile nähtavaid vagusid ei jääks. Vast ma suudan end järgmisel nädalavahetusel järgmise põrandaga tegeledes takistada ja veidikenegi “üle serva” lasta.

… laupäeva õhtu ei oleks päädinud meie köögis Bashmendile minemise plaanimise tähe all. Tegelikult oli see oluline lõõgastumine, eksole, ja hommikul ei maganud me sugugi kauem kui tavaliselt. Vist. Õhtu oli ka konstruktiivne ja andis häid ideid. Näiteks joonistas Mart meile Pansot mängiva Smeljanski (kuidagi kukkus nii välja), millega me võiks kaunistada oma… Ah, las see jääda saladuseks, mida sellega kaunistada võiks.

… pühapäevane päev ei oleks meid väsitavale lõunale Itaalia Köök saatnud. Me ei olnud seal varem käinud, miskipärast oleme alati üle tänava asuvasse La Dolce Vitasse jõudnud. Itaalia Köögile tuleb öelda aga ainult kiidusõnu, nii toit, teenindus kui õhkkond olid nauditavad. Lisaks esitati meile viimase aja toredaim arve. Nimelt oli tšekiprinter katki läinud ja nii harjumuspäraseks muutunud faksipaberi asemel oli korralik tükk tubli ruudulist paberit, millele teenindaja oma käega toidud ja hinnad kirja oli pannud. Kõht sai väga täis ja mingit tahtmist ei olnud enam remontima minna. Hädavaevu saime endist võitu.

Kõige selle tulemusena saigi lihvimistööd tehtud kokku umbes ühe päeva jagu. Vähemalt on nüüd üks tuba tehtud ja mingi kogemus olemas ja loodetavasti saab teine tuba järgmisel nädalavahetusel tehtud. Seda eeldusel, et meile masinat ikka veel laenutatakse. Peale Hummeli tagastamist olime juba pea-aegu jõudnud autosse istuda, kui meie juurde jooksis masina vastu võtnud mees ja küsis, et kas meil töötas ta ilusti. Meil töötas küll ja mingeid probleeme ei olnud, neil polevat aga trummel pöörlema hakanud. Ei tea, milles asi, mees ei osanud ka muud teha kui õlgu kehitada.

Mõni sõna veel põrandast. Tehtud sai põranda keskmine osa, millele Hummeliga ligi pääses. Servad tuleb väikse nn nurgalihvijaga teha, ilmselt on seal mõttekas ka kõvasti puhuriga värvi võtta, et kiiremini saaks. Praegu tundub, et tuleks teha kõigepealt võimalikult jämeda liivapaberiga üks lihv, mis võtaks suurema jao värvi maha, seejärel võtta kuumapuhuriga viimased värvilaigud, siis lihvida veel jämeda paberiga, et saada ülejäänud põrandaga samale tasemele ning siis peenemate paberitega siledaks teha.

Kui nüüd järgmisel nädalavahetusel teise toa põranda kallale minna, tekib olukord, kus meil on kaks tuba praktiliselt kasutamatud. Ei ole hea sinna mingit sodi ajada enne õlitamist. Keskmine tuba on igasugust kraami täis, vann ja uksed ja piidad ja soomepapi tükid ja kipsplaadi jupid ja törtsuke klaasvilla, lisaks igasugust muud pahna. Vast õnnestub need kööki ja esikusse ära paigutada ja hoida neid seal nii kaua kuni toad õlitatud saavad ja õli piisavalt imendub.

Vahtige uduseid telefoniga tehtud pilte kah, näha on lihvi, mis ei ole veel kõige peenema paberiga tehtud, seetõttu paistavad lihvimisjooned välja.

Lõpetuseks tahaks südamest tänada Marti, kes lahendas meie raske, umbes 75 kilogrammise ülesande liigutada lihvimismasin auto pagasiruumist keerdtreppe pidi kolmanda korruse korterisse. Mart haaras need kilogrammid maja ukse ees mängleva kergusega sülle ja enne neid maha ei pannud, kui oli meie ukse taha jõudnud. Tõeline Kalevipoeg, ja sõna otseses mõttes, nagu hiljem selgus.

Samuti tahaks tänada Ruudut, kes terve nädalavahetuse jooksul nii ustelt ja piitadelt värvi kraapis kui meid moraalselt toetas.

Maarja:

Ja eriti veel tahaks tänada Karelit Eesti Instituudi osakonnast rahvalaulud, -tantsud, -mängud ja traditsioonilised ehitusvõtted, kes meile oma kogemusi ja kasulikke näpunäiteid jagas.

Lippasime eile hommikul turult läbi, sest põhitoiduained: kartul, sibul ja küüslauk olid otsa saanud. Sibulalisi ostsime muidugi uhkete vanikutega letist. Lisaks mugulatele anti kaasa hea tuju.

Halvasti maganud mina remonditolmuste sohvrisoni alla peidetud juustega: Palun mulle kaks kilo sibulat!
Müüjanna: Aga palun, kaunitar, äsja pakkisin!
Võtan sibulad, ulatan sajakroonise.
Müüjanna: Oi, kas väiksemat ei ole, kaunitar?
Mina: Ma võtan siis küüslauku ka.
Müüjanna: Valige välja, kaunitar!
Kaalub laugud, annab raha tagasi, pöördun üsna vapustatuna minekule.
- Aga küüslaugud, kaunitar! Nüüd vast oleks nalja saanud!
(minu meelest saigi juba nalja, ja üsna ohjeldamatult)

Ma ei kujuta ette, mis siis veel saaks kui ma oma tänahommikuste vastpestud pugatšovajuustega turule läheksin.

See on küll hõise enne õhtut, aga ma ei saa vaiki olla. Täna, kui kõik hästi läheb, jätkub meie pikaleveninud plaatimisprotsess, mille taga seisab näiteks vannipaigaldus ja kindlasti miskit veel, näiteks välja tõmbamata naelad magamistoa põrandas plaadivirna all.

Ploog on ikka hea sai asi, kontrollisin: 19. juulil tegime rahuloleva fotopostituse ja sestpeale pole asi plaatidega karvavõrdki edenenud.
Ei, meie eelmine plaadipoiss ei ilmunud ootamatult välja (ma olen juba ehitanud sadu Amelie’likke stsenaariume sellest, mis temaga võis küll juhtuda). Oli selline kaarditrikimeister, ilmselt on edukas kadumistrikk järgmine samm mustkunsti omandamisel.

Aga septembri lõpus sai maal vanaema sünnipäeval käidud ja sugulastega räägitud. Ja sünnipäeva-ümarlaud ning juhuslik kohtumine kassasabas noore sugulase ja tema kaasaga viis selleni, et täna õhtul tuleb uus noor ja tugev mees ja raiub sooned… eh, täidab olemasolevad kividevahelised sooned ja paneb plaadid seinale.
Ma arvan, te saate mu lobapidamatusest aru, kui õnnelik ma selle üle olen?

Ma tõesti arvan, et Albert tähistab oma viieaastaseks saamist juba Vabriku tänaval.

Natuke aega oli rahu, aga jälle räägivad maailma kõige tähtsamad uudised ja ajalehtede esikaaned sellest, kuidas keegi komistas ja kolm punkti sai. Appi! Rootsi suursaadik on muidugi tore, aga ega tema kah seda saadet ei päästa.

Päris jupp aega on Tartus olnud koht nimega Ungari Köök, meie jõudsime sinna esimest korda täna. Asub ta Sõbra Selveri parklas toredas punases putkas. Väljas mõned lauad ja sees veel kolm. Leti taga seisavad mees ja naine, abielupaar, kes uustulnukate nägudest nende segaduse välja loevad, küsivad, et kas olete siin esimest korda ja seletavad lahkelt, millega nende väike köök tegeleb. Kõigepealt tehakse pärmi-kartuli taignast valmis üks latakas, küpsetatakse õlis, siis nõrutatakse, määritakse küüslauguga ja lõpuks pannakse kliendi soovi järgi sinna peale ühte või kahte erisorti katet. Kirjade ja teiste külastajate järgi lõigatakse viilud ja süüakse näpu vahelt, kuna aga lauda toodi ka nuga ja kahvel ning määrdunud näpud mulle niikuinii ei meeldi, sõimegi peenutsedes väikseid tükke lõigates ja neid kahvliga suhu toppides.

Maitses igatahes hästi. Pool langoši oli Maarjal kaetud baklažaanikreemi ja minul hakkliha-seenega, teine pool mõlemal hapukoore-juustuga. Pean nentima, et minu langoši kattev seen ei olnud eriti seenene ja kõlbas mulle, seente ebasööjale väga hästi. Samuti ei olnud minu meelest Maarja langoši kattev baklažaan eriti baklažaanine ja oleks ilmselt kah mulle kui küpsetatud köögiviljade ebasööjale kõlvanud. Ei tea, kas valges veinis hautatud kapsas koos estragonimaitselise hapukoorega on ka piisavalt vähekapsane, et mulle kõlvata… Kõlab päris müstiliselt ja peaks seda kindlasti proovima. Katetest on nimetamata veel jäänud letšo, algajale ungari köögi sõbrale lauda toodud tutvustuslehekesel räägitakse, et see olla valmistatud Mártoni ema retsepti järgi.

Huvitaval kombel ei mõjunud langoš sugugi rasvaselt. Lisaks seentele ja küpsetatud köögiviljadele ei meeldi mulle sugugi see, kui toit on rasvane või õline. Seepärast suhtusin väikese umbusuga õlis küpsetamisse, kuid umbusk sai hajutatud. Ilmselt aitas kaasa nõrutamine, küüslauk, mõnusad katted ja meega tee. Endiselt olen veidi kahtleval seisukohal magusate variantide suhtes: tuhksuhkur ja kaneel, akaatsia mesi ja kreeka pähklid või aprikoosimoos, miskipärast tundub mulle, et magusal kraamil on kergem rasvane olla kui soolasel, aga eks tulevik näitab.

Putka oli väga puhas ja korralik, menüüd kirjutatud ilusa šriftiga, atmosfäär igati meeldiv. Meie kaaskliendid olid Maarja meelest kõik enam või vähem ungarlase moodi, üks neist oli kohe nii ungarlase moodi, et oligi kohe ungarlane ja rääkis ungari keeles. Ilmselt on nüüd meilgi peale selle koha külastamist pisut rohkem ungari jooni näos.

Umbes aasta tagasi rääkis ungarlastest Tartus ja kõnealusest köögist ka Tartu Postimees.

Nii et, kui otsite Tartust meeldivat elamust ja kiiret ning maitsvat kõhutäit, minge Sõbra Selveri parklasse!

Et hoogu sattunud filmisõpradele uus kont hambu visata, küsin otse:
Kes teist, mu musta lae sõbrad, kannab taskus kastanimuna? Ja miks?

Mina kannan. Kevadeks on sügisene läikiv muna juba paras rosin. Aga miks ma seda teen- omamiskirest? Et ilus läikiv asi ja puha peremeheta. Reuma vältimine igatahes küll mõttes ei ole.
Minu ja Sveriku tänahommikune teooria on, et eestlane kannab kastanimuna seltsi mõttes. Et siis sa pole ju kunagi üksi, vaid oled sina ja su muna.