Veiko leidis, et “Sügisball” ei lähe hinge. Mulle eile läks ja kraabib seal siiani. Need tühermaad ja karjäärid, tuulised hoovid ja Priisle turg- just seal suures koolis ja sõprade korrusmajakorterites möödus minu lapsepõlv ja poisi-iga (noorus tuli juba kesklinnasäras).

Pole sinna enam aastaid sattunud. Üllatasid näiteks tänavalaternad ja kõnniteed tühermaal (elegantne vabaplaneering- vaadati enne, kuhu rahvas rajad tallab). Ka “Miraaž” oli minu ajal viimati kõrts “Palõtši juures”. Uh-jah. Kui ma tollal elasin tegelikult sealsamas kõrval aedlinnamiljöös, linna ja maa piiril ning Lasnamäe halluses käisin koolis ja külas, siis nüüd viimased kuus aastat Annelinna on andnud ka sisulise karbiselamise ja linliku võõrandumise tunde. Lasnamäe kanalist olen ma alati tahtnud filmi teha.

Lisaks ohjeldamatule äratundmisele ja kohakultusele oli omamoodi rõõmu ka tundes, et mina olengi see õrna hinge ja nõrga maksaga mees aluspükstes. Aga jah, peategelast nagu polnudki, mis pani kõigiga samastuma. Üleskeeratav ahv ehk väljaarvatud, või siiski…

Sveriku mõttekatkeid

Avastasin end juba praegu tundelt, et tahaks seda kõike uuesti näha.

Räägitakse üleloomulikult ilusatest kaadritest (mõiste “fotofilm” võiks uue tähenduse saada?). Midagi üleloomulikku mina ei näinud, lihtsalt kenad pildid. Küll meeldis mulle nende piltide järjestus, mis vahepeal lausa džigavertovlik tundus. Maarja pani enamuse sellest muusika arvele, aga minu meelest oli ikkagi pildikeel tasemel. Olen seda muusikat igasugustes situatsioonides kuulanud, aga sellist tunnet pole tekkinud nagu siis, kui nägin tühja Tallinna liinibussi sõitmas ja tulesid süütamas.

Ei saa ma mööda katsest võita odavat populaarsust, rääkides jälle kord eesti näitlejatest ja nende nimedest. On selge, et ma nimede kategoorias eriti mõelda ei oska. Avastuseni, et Aleksandril ja Taavil on üks ja sama perekonnanimi jõudsin ma alles siis, kui olin näinud Taavi näos Aleksandri jooni.

Maarja Jakobsoni mängitud tegelases oli minu jaoks mingi ebameeldiv pinge, nii ebameeldiv, et hakka või nutma. Eriti pani toolil nihelema pilt köögist, kus Maarja oma tütrele leiba lõikas. Nad mõlemad tundusid nii sügavalt nukrad.

Mulle räägiti, et film põhjustab depressiooni (tahtsin seda sõna miskipärast suure tähega kirjutada). Mina sellega ei nõustuks, kuigi mõtlema ja inimestest aru saama paneb ta tõesti.

Veidi naljakas tundus hulga vaatajate ohkimine kohas, kus neile näidati, et Raivo E. tegelasel, kes väitis oma kodu haldjata olevat on naine ja laps. Ei, ma ei oodanud seda, aga ma ei saa ka öelda, et see mulle üllatav oleks olnud. Inimesed, ärge mõistke teisi hukka vaid kolme lause ja ühe pildi põhjal!

Täna viis lahke saatus mind kaks korda Nurga baari. Varem olen seal käinud vaid korra, segastel asjaoludel öise disko ajal. Täna päevavalges sinna lõunale minnes tervitas sisenejaid silt:

Oma joogidega kohvikus viibimine keelatud.

Et olime läinud sinna einestamise ja mitte joogatreeningu eesmärgil, astusime julgelt sisse, isekeskis vaikselt muheledes. Õhtul enne kinu otsustasin seal veel ühe väikese kohvi teha, ja sain järgmise rabanduse: silt uksel oli asendunud uuega, mis keelas oma jookidega kohvikus viibimise.

Hea kõrvakuulmine sel Nurga baari rahval.

Veetsin suurema osa mööduvast nädalast Riias. Selle linna õhus on midagi, mis mind õnnelikuks teeb. Ükskõik, mis ilm parajasti ka on. Riia kostitas vananaistesuvega, mis lõpuks pööras maailma parimaks linnavihmaks, soojaks ja äikeseliseks, mis õhtused tuled eriliselt särama lööb. Sellises vihmas tahaks tõesti keerelda Gene Kelly kombel ümber laternapostide, eriti kui kaugemalt kostuvat jazzi mängivad terrassil kaks vahvat vanameest.

Juugend- sellest ei saa seal ümber, isegi siis kui su hotellituba on õilistatud kõigi kaasaegsete kolematerjalidega, leiad sealt aknahinge, mis on salvestanud sajandivahetuse ilu.
Järgnev pilt on mu eelmisest Riias-käigust, Elvise tehtud, aga ka seekord avanes mu toast samasugune vaade, küll pisut teise nurga alt.

Kõrtsisoovituseks on kuskil Liivlaste väljaku lähedal asuv kitsuke Belle Epoque kelder, kus õlu on hea ja odav, inimesed ilusad, muusika teeb tuju veel paremaks ja turvamehe vööl olev püstol on plastmassist. Ja sealne baarmän, kellel on ka päris töökoht, käib seal lihtsalt laheda seltskonna pärast õhtuti õlut valamas, jagades sinna juurde ka armsaid moosivarga-naeratusi.

Tänahommikune Tartu oli vaikne ja tühi, kirikukellad kajasid, kojameeste luuad veeretasid kastanimune ja vahtrad!!!
Sügis teeb mu õrnaks, ma tean. Aga see on nii mõnus.

Justnimelt, viiest laest kolm (esik, elutuba, tagumine tuba) on nüüd kahe valge värvikihi all. Lagi tähendab muidugi ka seina ülemist osa, elutoas on see riba umbes nii kõrge:

Tundus, et värvirull otsustas endast märke maha jätta väikeste ebemete näol, aga kuna lagi nii kõrgel on (meenutuseks: 3,36), ei ole seda põrandal seistes märgata. Köögi lae jaoks sai uus rull ostetud, sest sinna läheb niikuinii üks teine värv, mis on väheke veekindlam, tegemist ikkagi köök-vannitoaga.

Ülaltoodud pildil näha olev punane “töötasapind” on umbes seitse korda mugavam ja turvalisem kui redel. Esikus on kitsas, seepärast tegi Maarja seal ühe kihi siiski redelilt:

Ma ei saa aru, kuidas ta sellest eluga pääses. Mina, kui ma teist kihti värvisin tirisin peale paari esimest rullitõmmet selle tellingu ikka esikusse ja kasutasin redelit ainult tellingu otsa saamiseks ja sealt alla tulemiseks, sest redeli otsast värvides oli mul tunne, et esimesel võimalusel ja võib-olla varemgi läheb see ümber. Ettevaatlik tuleb muidugi alati olla, Maarja rääkis, kuidas tal õnnestus kogeda tellingul seistes selle kõige olulisema poldi lahtitulekut. Ülemisel pildil on näha üks Andrease rist, mis koosneb neljast vardast. Nende nelja kohtumispunktis see kõige olulisem polt ongi. Kui see ära kaob, ei ole tellingu püstised redeli moodi toed enam nõus põrandaga risti olema ja lähendavad endal seisjat kiiresti maale. Maarjal õnnestus redelile hüpata ja end hukkuvalt tellingult päästa. Tema sellest muidugi ei heitunud, keeras aga poldi tagasi ja jätkas. Ei heitunud ka mina, keerasin vaid poldid kõvemini kinni ja tundsin end turvaliselt.

Siin aga võite näha põlenud nurka:

Tähendab siis muidugi endist põlenud nurka. Ja see kõige mustem lagi koos oma ülikunstilise lühtriga (mille pilt kogu aeg lehe ülal paremal nurgas on rippunud) on nüüd igavalt valge. Oleks võinud ikka selliseks mustaks jätta nagu ta oli, mustana oli tal kõvasti rohkem iseloomu.

Noh, ja lisaks sellele on meie seinadesse ilmunud hulgi elektriklõbinaid, lisaks veel ajutised pirnid siia-sinna. Vool sees ja puha. Saimegi need mida tahtsime, kas pole kenad? Kõik on heledad, sest me ei suutnud otsustada, kus peaks tumedad ja kus heledad olema. Ma arvan, et nad võivad ilma igasuguste probleemideta igal pool heledad olla.

Siinkohal tänusõnad meie elektrividinate müüjale Effexile, kes pikema jututa ostis meie käest tagasi neli üleliigset pistikupesa.

Et aga jutt liiga valgeks ja heledaks ei läheks, lisan siia lõppu ühe mõnusalt musta pildi. Tõsi, tunneli lõpus paistab valgus.

Eelmisel kolmapäeval, 5. septembril olin ma täiesti kodus. Nii kodus nagu ma kaua aega pole olnud- käisin ainult all posti vaatamas, et ega mulle pole tähtkirja teadet jäetud. Ootasin nimelt järgmiseks päevaks teatripileteid. Teadet kirjast ei olnud ja ukse taga ka keegi ei kolistanud. Muidugi on õhkõrn võimalus, et supersprinterist postiljon lippas minust treppidel mööda ja oli mu ukse taga just siis, kui mina postkasti kallal käisin. Aga sildi oleks ta ju ikka pidanud jätma!

Üleeile siis teade tuli, korduv, mõistagi. Sain täna oma nüüdseks mõttetu kirjakese kätte, mille taha on kirjutatud M. Savan, Anne **-***, ei olnud kodus 5.09.07. No kurat küll! Hakka või ise kirjakandjaks. Istud muudkui tugitoolis ja kannad mõttes kirju laiali inimestele, kes eeldatavalt ei ole kodus ja ei taha oma kirju kätte saada. Üldiselt ma ei virise igal võimalusel, aga postiteenus on minu jaoks üks ühiskonna tugiposte. Lubasid helistada, ilmselt saan nädala pärast postkasti teate, et mulle helistati, aga andis kinnist tooni.

Aga teatris sain ikka käidud, teatavate ainult Draamafestivali ajal võimalike ümberkehastumiste abiga, esinejannana ;)

Nii väitis Eurostat Postimehe vahendusel. Mina olen ka pea-aegu üheksas eestlane, kaheksakomaviies, kui täpne olla. Tööl täna ei käinud, tegelesin hobiga, milleks hetkel on lagede värvimine.

Mul on imelik sellest siinse pealkirja all kirjutada, aga kaks meie kõige mustemat lage (magamis- ja elutuba) on nüüd lumivalged! Nii ilus on, isegi veel ilusam! Ja ma tunnen omal nahal, kuidas vanaisal autolagede tegemisest kaelaradikuliit tuli, õnneks on kõigest 2 väikest tuba (köök ja esik) veel.

Oi, vetsu unustasin. Sellega on kehvasti- vesi ei lähe alla. Ehitusmehed, mis te sinna valanud olete? Kardetavasti tsementi. Ma nii tahaks homseks nohu saada, siis ma julgeksin seda vetsu natukene uurida. Muidu läheks süda pahaks ja mida sa selle paha südamega teed, kui pott on umbes! Praegu teesklen, et wc uks ei avanegi. Terve remondipäeva veetmine Vabriku tänaval on sellega seoses keerukas, tahab täpset ajastamist ja vähest vedelikutarbimist.

Igasugused lemmad (di-, tri-, tetra- ja polülemmad): kutsuda santehnik, kes võib-olla ummistuse avaks; osta uus pott ja kutsuda tehnik seda paigaldama; valada keemiat torusse (sellesse ma hästi ei usu, ummistus tundus liiga jäle ja kangekaelne); hankida mingi asi millega ise potti surkida (rõverõverõve); jätkata wc ignoreerimist?

Plaatija on endiselt kadunud ja plaatimise seis täpselt selline, nagu sellel pildil. Mis oli õige ammu. Lisaks pea-aegu plaaditud, vuukimata põrandale on ta meile jätnud ka oma päris pika ja korraliku loodi ja segukammi. Kas tuleks otsida uus plaatija? Või oodata ja helistada jälle ta naisele, kuna ta enda telefon enam ei vasta?

Ei olnudki kaua kodu käekäigust kirjutanud. Sellised vastandlikud teemad siis sedakorda: lumivalged laed ja umbes peldik.

Sain paksu ümbriku, millest paiskus õhku meeldiv aroom ja hooletu avamise tõttu ka natuke rohelist puru.

Ilmselt mu elu parim postkaart.

Ärge sellele postitusele mitte mingisugust tähelepanu pöörake. booPAUcHcR