Ootasin, muidu eelarvamustevabalt, aga midagi ju ikka ootad, sellist läbirappivat vaatemängu. Aga etendusejärgset tunnet iseloomustab kõige paremini vanapaber. Iseendast uuestitekkinud, selline pehme ja pruunikasmäärdunud, aga ideelt puhas.

Tükk ise muidugi ei olnud ümbertöödeldud vana, vaid kostüümid ja mõned mõtted olid taaskasutuses (ja muidugi see, et Kolditsal on smaili-õhupallide, suitsumasina ja vanamammidega mingi värk). Isiksuse lahustumise teema taustal oli ütlemata kena, et publikut ei olnud “ära lavastatud” (eks selle ümber ju tants käiski) ja etendusega kaasarokkimise kõrval jäi jõudu eneses sonkida.

Kui pärast näed rehe kõrval tünni, mille peale keegi on maalinud “TÜNN!”, siis mõtled kaks korda, kas see ikka on tünn, või oled jälle tünni saanud.

Vanaema saialilled ja põlluohakad, mis kodus veel Mihklile mõeldud- ta ehk ei pahanda- said hoopis lavastajale. Sest see tundus ainus võimalus need kogu Proffetile anda.

Sverik lisab siia juurde, et talle meeldisid eriti need korduvad sündmustsüklid, mis nii hästi kogu seda meie elu siin kirjeldavad. Selle tõestuseks arenes kojusõidu ajal autos välja järgmine dialoog.
Sverik (roolis): “Mulle meeldisid Proffetis eriti need…” (Jääb mõtlikuks, lause jääb lõpetamata.)
Maarja (suu leiba täis): “Mida?”
Sverik: “Mulle meeldisid Proffetis eriti need…” (sama)
Maarja: “Mida?”
…

Minge aga, kel tahtmist enda seest otsida. Ja ärge minge suuri maanteid mööda, Järvamaa vanad külateed on ilusad.

Veel kõrvalisi tähelepanekuid: kui kunagi peaks tehtama mägironijast Alar Sikust film, siis Märt Avandi oleks jube hea valik, grimmis vaid üks väike tuustakas kulmu peale kleepida ja läheb!

Nägin jälle unes, et viibin Tallinna 21. Kooli vanal staadionil. Peale minu oli seal veel hulgaliselt kooriinimesi, aga mingit konkreetset kooriüritust justkui ei toimunud. Ja siis oli seal ka mingi tüdruk, kes oleks võinud olla üks Vanilla Ninjadest, aga kuna ma neid nägupidi väga ei tunne, siis ei oska ma ka öelda, kas ta ikka oli ja kui oli siis milline nendest. Ilmselt oli see seos antud bändiga inspireeritud nädalavahetusest Roostal, kus nad 45ks minutiks üles astusid, fonolt lugusid mängisid, kitarre käes hoidsid ja küsisid, et kuidas meil suvepäevad lähevad. Unes üritas keegi sellele tüdrukule selgeks teha, et ta ei tohiks enam mingisuguse inimesega kohtuda, mispeale mina tüdrukule tõsiselt ja vähemalt enda meelest veenvalt laususin: “Sa ei tohi ennast maha müüa! Veel vähem ei tohi sa teistel lasta ennast maha müüa!” Tema ei tahtnud mind väga kuulata, aga küsis jutu jätkuks siiski: “Aga kui väga vaja on? Kas siis ka natukenegi ei või, kui see mulle väga kasulik on?” Seepeale vastasin mina: “Kui sa ennast maha müüd, ei ole sul enam kedagi, kellele see kasulik oleks.” Tüdruku reaktsiooniks oli minna veidi eemale ja öelda: “Sa oled hull.” Veidikese mõtlemise järel tundus talle, et see oli liiga karm väljend ning ta püüdis öeldut leevendada: “Positiivses mõttes.”

Veiko arvas, et võiksin ka meie eilsest päevast kirjutada.

Kohtusime hilises lõunalauas, mille tulemuseks oli tõdemus, et itaalia söök täidab hästi- ägamist jätkus õhtusöögini. Edasi tegime tavapärase õumaigaad-tuuri Vabriku tänavale; et ta aga majaga juba varem tuttav oli, ei tulnud erilist üllatusmomenti (pigem vaikiv rahulolu?).

Järgnes igavikupikkune osturetk Tartu virukeskuses, kus mu silmad nägid uskumatus koguses digividinaid ja kõrvad kuulsid Veiko ohked ning di-, tri-, tetra- ja-nii-edasi-lemmasid teemal: mida oma suveraha eest osta. Kannatasin kõik vapralt ära, erinevalt Veikost, kes seepeale, kui ma ühe kinga hetkeks riiulilt tõstsin, kohe lähedalasunud pingile vajus. Ta ise ostleb alati põhjalikult, olgu selleks siis kaltsuvaibad, ekraanipuhastuslapid või fotoaparaat. Eile said kõik kaubamaja tehnikapoed vähemalt 2 korda läbi käidud! Sinna sekka ka mõni väike vaikne hetk Vilde terrassil, Mattieseni raamatuäris ning kaubamaja rõdul.

Päeva kultuurinoosiks olid Tubina viisistatud mõttetud lausekatked ja õhtune käik uude ilusasse Athena kinno, kus oli päris hea Norra film “Tüütu mees”. Veikole see aga hea ei tundunud ja Sverikule vist ka mitte. Jätkasime Ülikooli kohvikus, kus Sverik tellis uue moejoogi- jäätisekokteili tomatimahlaga (mille leiutas Timo, kannustatuna kuskil sildist „jäätisekokteil iga mahlaga“), hämmeldades sellega ettekandjat, kes teda jupp aega ümber katsus veenda ja lõpuks vastutusest loobus. Sverik jäi joogiga rahule. Ühise õhtu lõpetas uus liigsöömine Crepis, kus mina õnneks natuke kergemalt pääsesin kui poisid. Pärast kodus vaatasime veel kino: Von Krahli “Tabamata imesid”, mis oli minu saak Tubina osturetkelt. Plaaditäis lühikesi filme filmist ja kunstist ja nende tagamaadest, kaanel loomulikult Jaan Ruus, kelle nägu on Eesti filmiilmas nagu Méliès kuu kinoajaloos.

Laupäeval sattusime Koeru, viisime vanaema-vanaisa poodlema. Kultuurimaja kõrval ja taga oli lahti löödud laat, üles oli seadnud end umbes kolmkümmend kauplejat. Laata lähemalt uudistades tabas meid pettumus, kuna “midagi toredat” oli müügis ainult üksikutel. Toredad asjad olid: mesi (2 müüjat), õngitsemisvahendid (1 müüja), sink ja vorst (1), Saaremaa leib (1), täitsa kobedad suvelilled (1) ja paar lambanahka(1). Mõned Läti sokid paistsid ka, aga miks pidid need just Läti sokid olema, mitte Eesti omad? Lätlased saavad, aga meie ei saa!

Domineeriv ülejäänu, ehk see, mis määras laada üldilme, oli kaug-ida päritolu kahtlase kvaliteediga riidekaup. Kujutage vaid, ei ühtegi seapõrsast! Mis laat see on, kus seapõrssaid ei müüda? Isegi mullust kardulast ei müüdud, ammugi siis sellekevadist. Räägitakse, et häid laatu võib Eestimaal siiski veel kohata, meelde tuleb televiisorist nähtud Lindora laat, toimub igal aastal 28. oktoobril. Isegi seapõrssad on seal olemas.

Et meil plastmassist jalanõude ja sünteetilise sitsi-satsi järele vajadust polnud, jäi meie ainsaks ostuks pütt Hiiumaa päritolu kanarbikumett ja karp kärjemett, mmmm…, ja müüja-poiss nautis müümist ja meie temalt mee ostmist.

Aga veel räägitakse, et ka Järvamaal on toredaid laatasid. Näiteks samal päeval Seidla mõisas toimunud vanavaralaadal olla olnud meie unistuste metallvoodeid. Sel aastal me sinna ei jõunud, vast jõuame järgmisel. Huvitav muidugi, kus me siis niikaua magame.

Aga no mis sa magad või oled, kui suur mure on südames, et maarahvas on sunnitud oma raha eest ainult jama ostma. Ja juust on kah Koeru Konsumis surmkallis, ja köögiviljad koledamad kui kusagil mujal, rääkimata nende hingehinnast. Sellist ändiruunilikku juttu võiks veel palju ajada, praguseks vast piisab.

Roisin Murphylt hakkab jälle uusi lugusid tulema. Ootan plaati.

Tuleks hakata kiiresti sebima end kas laulukoori või rahvatantsurühma. Või siis vähemalt minna rahvariiete valmistamise kursusele. Et kahe aasta pärast ei oleks jälle samas olukorras, kus emotsioon on pea-peaaegu laes, aga midagi jääb natuke puudu. Mulle VÄGA meeldis tegelikult, aga see eriline elevus…
Ehk oleks piisanud ka sellest, kui “Palve” ajal oleksin julgenud kõrvalseisjail käest haarata, aga tõrjutusehirm pimestas ja nii ma seal siis üksi sügelesin.
Muidugi, minu lastekooripäevilt on meeles, et ega lauljad ise liiga palju kontserti ei kuule. Ja ega tantsijadki etendust näe. Et ma laulda enam ei oska, ja minu tuljakutõsteks läheks üpris jõulist meesterahvast vaja, siis peab vist piirduma meeldetuletusega 2009. aastaks, et Koeru rahvarõivas on vaja valmis teha. Ja veel kirjutada samasse kohta märge, et oma piknikukorv tuleks kaasa pakkida, sest sabas saab ka mujal kui laulupeol seista.

PS. Kui ma rongkäigus Järvamaale “elagu!” hüüdsin, siis hüüdis maavanem vastu, et tule koju tagasi. Võttis kohe tummaks.