Nagu arvata võite, jõudsime oma Makratäie tuleroaga õnnelikult kohale. Kahju ainult, et ilm nii kuiv oli, et põlema me seda soomepapi- ja lauahunnikut pista ei saanudki. Ega me sellest väga nukrad ei olnud kah, väike leek praksus grillpajas ja jaanirõõmu oli rohkem kui rubla eest. Pildil näha muuhulgas papist jaanitort.

Kuid ega jaanipidustused sellega piirdunud. Mäletate ehk veel meie malmvanni, mille maale vanaisale saatsime? Vann on liigagi puhtaks küüritud ning koha on ta leidnud endale vaarikate ja kasvuhoone vahel. Iga korralik eestlane käib jaani ajal kümblemas, nii ka meie Veikoga. Tema näost peegeldub nauding, kas pole? Aga eks ta ole seda näitlemisevärki õppind kah.

Ilm oleks võinud soojem olla, päike oli juba madalale jäänud ja ei põletanud enam keskpäevase kangusega. Sellest hoolimata oli tegemist igati kirgastava kogemusega. Tuleks ainult veidike mõelda, mismoodi seda vett pisutki soojemaks saada. Nipp “katame vee musta kilega” mõjus, kuid ainult vee kõige pealmisele kihile, mis ise läks küll ootamatult palavaks, kuid selle segamisel külma põhjaveega kadus soe vesi nii nagu poleks teda kunagi olnudki. Äkki oleks pidanud need jaanituleks mõeldud lauad hoopis vanni alla panema ja seal neile tikku näitama?

Ei, tegelikult ei olnud asi üldse nii kole. Järves öeldaks sellise vee kohta “supp”. Vannis öeldakse sellise vee kohta lihtsalt “appi”.

Kui te täna õhtupoolikul Postimees onlainist loete, et Tartu-Tallinn maantee n-indal kilomeetril lõikas tagaistmelt liikuma hakanud soome papp äkkpidurdanud juhi ja tema kaassõitja pead maha, siis jah, need olime meie. Korter jääb Albertile, teda päästab turvapuur.

Eile hilisõhtuni paugutasime põrandalt soome pappi üles (see teeb katki painutades päris häid pauke). Seda vaatamata Sveriku Mamma soovitustele kui hea ja hügieeniline materjal see papp ikka on. Mis teha, meile meeldib selle all olnud kulunud laudpõrand rohkem. Ladusime terve Nissan Makra tagaotsa pappi ja korterit risustanud puumaterjali täis, et seda siis maal uhkelt põletada. Mis sest, et puudega metsa ei minda, aga Vabriku tänavas jaanitule tegemine lõppeks ilmselt sanktsioonidega.

Ja väike rahvusluserubriik ka siia lõppu: lisaks Jaanidele, mõelge ka kõigile Jüridele, Martidele, Gustavitele, Oskaritele ja teistele, kes 1919. aasta juunis Võnnus võitsid Landeswehri (sakslaste) vägesid. Olgu üldistus “700-aastane orjaöö” kui jama tahes, see võit oli suure psühholoogilise tähendusega. Ja üldse: mõnikord, härdamatel hetkedel, tundub ühe väikeriigi võimalikuks saamine ikka paras sõnajalaõis küll.

Kassist polegi kaua juttu olnud. Vahepeal käis Albert maal, rippus õunapuu otsas, korjas maja alt vurrudesse ämblikuvõrke ja umbusaldas maakassidega vastastikku. Sealt suundus Tallinna, sest ema toapalmi ei olnud kaua aega saetud ja tema diivan püsis ka veel ühes tükis.

Täna tulime rongiga tagasi. Uskuge või mitte, aga veel aasta eest ei võetud Edelaraudteel kasside vedamise eest tasu, hõõrugu nad siis viiekopkasega vurre või mitte. Koerale tuli osta pilet, aga kassidel, kuldkaladel ja kirpudel oli priiküüt. Õnneks oli mul täna natuke rohkem raha ühes ja ei pidanudki Alpsi Tapal Falcki patrullile üle andma. Kassipilet Tartusse on 18 krooni, ja nad nimetavad teda sellel pagasiks.

Paras koorem on ta küll, nii et rongile tassisime teda emaga kahekesi. Punase tänava bussipeatuses avaldasid kaks päevavarga moega meest Alpsi puuris nähes arvamust “царский, ценный!” Mille peale ema muidugi kiirelt vastas “обычный”, sest mine tea, äkki panevad muidu kõutsiga putket. Kuigi: kaheksakilose sangpommiga vist kaugele ei jookse?

Kassiteema lõpetuseks õnne Rutsile-Mardile pere juurdekasvu puhul, mis miisukesele nimeks sai?

Korter on vahepeal kõvasti ilmet võtnud. Tagumise ja keskmise toa seinad, lagi ja aknapõsed on värvi- või tapeediootel. Meie oleme ennast kogu selle asja juures liigutanud näiteks nii, et tõime uue vanni Maarjaga kahekesi üles oma kolmandale korrusele. See oli käkitegu! Võrreldes malmvanni allaviimisega, ja võrreldes veel sellega, et tassisime alla kahe Cleanaway Big Bag koti jagu (á 1 m³) tellise-, krohvi- ja muud sodi. Lõpuks ometi saime sellele pikalt peavalu tekitanud prahiprobleemile leevendust! Jah, ja eriline käkitegu oli see uue vanni tassimine võrreldes põrandaplaatide ülestassimisega. Seitse pakki plaate, ühes pakis 15 plaati, iga plaat 30×30 suur. Tassisin ühe paki kaupa, loomulikult. Peale iga treppi puhkasin viis minutit enne, kui järgmise trepi kallale läksin. Igatahes on ebavajalikku kraami kõvasti alla viidud ja vajalikku jälle üles tassitud ning ma pean ütlema, et ei kadesta üldse töömehi, kes tassisid keerdtrepist üles kolmemeetriseid kipsplaate ja segukotte. Aga hea küll, mis ma siin ikka seletan, vahtige parem pilte.

Endine must lagi ja põlenud nurk, ploogi vader. Pruun püstine kast on vann. Pole pakendit veel avanud, ei tea, kas on ikka õigel pool see esipaneel, mille pärast vanni saabumine muudkui venis ja venis ja venis ja venis… Tagumise toa aken, pahteldatud seinad ja valged aknapõsed. See tuli meile meeldiva üllatusena, et nad ka põsed üle tegid, juttu sellest otseselt polnud. Ukseauk esiku ja keskmise toa vahel, uksed ise ootavad tagumises toas, et keegi nendega midagi teeks. Ja vaat’, umbes sinna, kus on valge osa tuleb värv ja sinna, kus hall tuleb tapeet. Keskmine tuba, tema aknad ja endiselt veidi tahmased veetorud. Selle kipsplaadi asemel oli enne soemüür, redel seisab endise pliidi kohal. Redeli ülemise otsa juures seinal võib näha valget ruutjat laiku, see on lõõr/ventilatsioon, mille liiga agarad ehitusmehed on kinni krohvinud. Küllap said nad julgustust sellest, et liiga agar vanaisa oli selle augu kenasti tellistega sulgenud. Sellist pilti võib näha köögi laes, enne katsid seda kaunidust vineertahvlid. Huvitav kohe endalgi, et mida küll peale hakata sellise asjaga. Ilmselt kuulen esmaspäeval ehitusmeeste ideid. Ma loodan, et ideid, mitte nuttu ja hala. Lõpetuseks vaade meie tänasesse kööki Annelinnas.

Ploogi nime vist ei viitsi muutma hakata? Kirjeldagu ta siis edaspidi meie aega, mitte tuba.

Viimasel minutil viimase bussi peale joostes ei tee rõõmu tühi tänav (bussi ei ole) ja säärane pilt Astri peatuses:

Siiski, peale mõningast ootamist buss tuli ja viis meid sinna kuhu vaja.

Kalamajast reformvälivoodi juurest viimase nr 7 trolli peale minek Balti Jaama oli tunduvalt ebameeldivam. Hea küll, et kohale läksime ainult aimdusega, mis kell võiks viimane troll väljuda. Peatuses selgus, et umbes kümne minuti pärast, tol hetkel oli kõik veel kontrolli all ja meie positiivselt meelestatud. Ootasime need minutid ära, trolli ei kusagil. Seisime seal raudtee poolses peatuses, teisele poole oleks õige numbriga troll justkui saabunud, aga trammipeatuse juures tagasipööret tehes haihtus ta ilmselt õhku. Lihtsalt ei midagi, ka 15 minutit peale väljumisaega ei midagi. Trolle läks küll, aga need olid kõik kirjaga “Depoosse”. Ma ei taha uskuda, et peatuses on kirjas, et kell see-ja-see väljub troll nr 7, mis tegelikkuses ennast aga depoo sildi taha varjab ja seitsmendat liini üldse ei sõidagi. Mis meil üle jäi, sõitsime siis depoo juurde, sinna Lille peatusesse. Mõtlesime, et äkki leiab sealt rohkem võimalusi Õismäele sõitmiseks. Või vähemalt on taksohind odavam. Mingeid üllatusvõimalusi peatus ei pakkunud, üllatas hoopis see, et kell pool üks öösel ei olnud ühelgi meile teadaoleval Tallinna taksofirmal meile autosid pakkuda. Vastus taksopalumisele ei olnud mitte, et praegu ei ole, aga poole või terve tunni pärast saaks, vaid lihtsalt, et neil ei ole autosid. Ei ole. Umbes nii, et kust me üldse selle numbri saime ja miks me neid tüütame. Muud ei jäänudki lõpuks üle, kui helistada veidi unisele emataksole ja ta vastu kutsuda. Suured tänud ja lõppematud ovatsioonid siinkohal.

Öises Raeplatsis eneseupitamine hakkab juba harjumuseks saama. Sedapuhku siis üksi. Pange tähele helendavaid sarvekesi peas ja arvake ära, kust ma nendega tulen ;)

Eile oli muidu selline päev, kus ma olin varahommikust hilisõhtuni kade. Kadedus on vastik, aga see eilne oli korralikult uhkuse ja imetlusega läbi segatud. Hip-hip-hurraa, minu inimesed, kes te oma lõputöid kaitsesite! Täna katsun kadedust töökuseks konverteerida, see on üldiselt samasugune protsess nagu Jaan Tatikal paekivist sealiha tegemine.

Läksin mina ükspäev rõdule oma pükse tolmust puhtaks kloppima, mind ehmatas tuvi, kes rõdult lendu tõusis. Neid on viimasel ajal seal väga tihti näha olnud, veel hiljuti panime rõdule seemneid, et linnud Albertile teatrit teeksid. Seemnete otsalõppemine siiski tuvide külastusi ei vähendanud. Varem me selle üle pead ei murdnud, aga nüüd hakkas huvitama, et mida paganat nad seal ikkagi teevad. Kiikasin siia, kiikasin sinna ning jalgrataste ja ühe “suure lätaka” tagant rõdu põrandalt leidsin tuvipesa koos kahe munaga. Selge pilt siis. Huvitav ainult, mismoodi tuvilapsed lendama õpivad, neil on vaja lendamiseks ju kuskilt alla hüpata, kuidas nad siis rõduservale saavad, kui nad veel lennata ei oska? Äkki üritavad mõnest rõdupraost ennast välja pressida. Siiski, niimoodi võivad nad ju kukkudes kogemata vastu majaseina põrgata. Ei tea, vast tuleks nad õigel hetkel käekõrval lennukolledžisse viia?

Huvitav, kas varsti tulevad teised tuvid järele ja rajavad meie rõdule järjekordse kipsiküla?

Enne kui ma 30 saan, kirjutan veel mõned tänusõnad eelnenud juubeli kohta. Mind valdab sügav häämeel ja härdus, et mu veerandsajale nii aktiivselt kaasa tunti. Tõesti-tõesti, mul vist ei ole varem õnnestunud nii organiseeritult oma sünnipäeva pidada, ja ega pole ka suuremat põhjust olnud. Väga mõnus oli, et teid nii palju oli ja samas paha ka, kõigiga ei jõudnud niipalju rääkida, kui oleks tahtnud. Hea oli, et ma ei pidanud 3 korda Vaole bussi vastu jalutama, samas lasi isiklik transport teil liiga kiiresti lahkuda. Ja öö oli liiga lühike. Mitte et ma südatalvist sünnipäeva pilkases pimeduses igatseks, aga uus hommik tuli liiga kiiresti. Nii kiiresti, et ei jõudnudki kõigile austust ja armastust avaldama hakata.

Oma kingitusega te lihtsalt rabasite. Ma teinekord olen ettevaatlikum, mis teemal ma soiguma hakkan. Prillid on tellitud: hiljemalt kolme nädala pärast ei tunne te mind enam tänaval ära, aga mina teid küll!

Vaadake pilte kah:

• Elvise kaamerast
• meie kaamerast