Arhiiv, mai 2007

Soovid, soovid, soovid…

Kolmapäev, 23. mai 2007

Järgnev postitus tekkis seoses üha sagenevate päringutega teemal: mida ma sünnipäevaks tahan.
See on üks igavene tusk ja piin tegelikult. Aina hämaramaks muutub, miks peaks mulle midagi kingitama ainult seepärast, et ma vananen. Asju on nii palju ja uute asjade omamine tekitab ainult ökoloogilisi süümepiinu. Oskan vaid tahta, et te leiaksite hetke minuga koos murul istuda ja natuke õnnelik olla.

Muidugi on mul soove, aga neid juba paberisse ei keera. Näiteks tahaksin ma kanda päikeseprille, sest päike on talumatult valus, aga samal ajal tahaks teravalt näha ka, mitte ainult pruunikates toonides hägu. Aga ma kardan operatsioone ja läätsede silmapanek tekitab ka kerget õudu. Tahan, et mu lähedased oleksid terved. Ja veel isiklikke ja salajasi unistusi. Siis tahaksin ma, et mu lõputöö oleks esmaspäevaks valmis (mida ta aga ei ole). Ja et mõistetaks rohkem ja vihataks vähem. Vabriku tänaval oleks kena elada, aga sinna veel niipea ei saa. Tore töö võiks olla. Ja siis ma tahaksin endale veel Citroën DS-i ka.

Aga “Taevas ja Perse” mul juba on ja see on ilus.

Haridusminister tembutab jälle

Teisipäev, 22. mai 2007

Valimiste aegu mõtles Sverik huvitavate kampaanianippide peale. Teate, Lukas ei luusi meie valimisjaoskonna kõrval mitte ainult valimiste ajal, vaid ka vahepeal. Kui me eile läksime vanni kangutama, siis enne koju jõudmist tekkis väike mõttemäng, et millega võiks meie korteri puhul müügikuulutuses peibutada. Ei, me ei plaani müüa, me lihtsalt mängime. Lisaks igasugusele infrastruktuurile torkas mulle Iuridicumist möödudes pähe, et “naabruses valimisjaoskond” võiks mõnele meelitav tunduda. Ja vaevalt selle välja öelnud, kuulsin selja taga telekast tuttavat häält- sealt ta tuligi, valla hõlmu telefoni lobisedes. Tundub, et tal on sealkandis pesa.

Lugu sellest, kuidas me oma vana malmvanni maale vanaisa juurde saatsime

Teisipäev, 22. mai 2007

Tänane suuroperatsioon sai alguse juba eile, kui me Maarjaga vaatama läksime, kuidas see vann ikka meie kööki kinnitatud on. Jalad olid tal pikendatud, pikendused ise kruvidega põranda külge keeratud. Lisaks oli tal küljes äravoolutoru, millele eriti ligi ei pääsenud. Nuputasime ja mõistatasime, üritasime torutangidega läheneda kohtadele, mis keeratavad paistsid, mingi edu meid aga ei saatnud. Mina olin kindel, et seda suurt mutrit, mis otse äravoolu all on ma lahti keerata ei jõua, sest mul ei puudus toetuspind vähimagi jõu rakendamiseks. Maarja arvas, et no peab ikka saama, mis seal siis on, proovigu ma ainult veel. Ma olin kindel, et see ei õnnestu ja mutter andiski järele. Ummistunud torud on pehmelt öeldes rõvedad, aga see selleks.

Jalgu maas hoidvatest kruvidest ühe sain lahti, teisega olid lood kahtlasemad. Tagumiste jalgade kohta otsustasime, et need ei ole kinni kruvitud. Lammutasime ja laamendasime siis veidi aega niisama, müürsepa haamer seina ja vanni vahele ning kanguta aga. Vann loksus veidi ja läks siis oma esialgsesse kohta tagasi. Ei saanudki aru, mis teda veel peale selle ühe eespoolse kruvi kinni hoiab. Arvasin, et selle lahtisaamine on lootusetu, sest kruvi pea oli omadega üsna läbi. Otsustasime jalad vanni küljest lahti keerata.

Kinni hoidsid jalgu mingid poldid, mille mõlemas otsas olid mutrid, mille lahti keeramine oli käkitegu, aga ega sellest need poldid veel kuskile ei läinud. Vanni kergitades ja haamriga kolkides oli võimalik lisaks kõvale lärmile saavutada ka seda, et poldid oma aukudes veidi nihkusid, kuid päris välja neid ei saanud. Tõmmata neid ka kuidagi võimalik polnud, lisaks muutus see malmvanniga mässamine juba veidi ohtlikuks, sest üks jalg oli maast lahti keeratud ja polt, mis teda vanni küljes kinni hoidis, oleks võinud ka iga hetk vähemalt teoreetiliselt sealt välja tulla. Maarja arvas, et võiks veel proovida teise jala põranda küljest vabastamist, mina olin kindel, et see ei õnnestu, eriti, kuna meie kruvikeeraja pea käib otsas ringi ja kruvide keeramiseks tuleb näpitstangidega pöördejõudu avaldada. Koostöös õnnestus kruvi oma veerandi pöörde jagu liigutada. Säärane suurepärane tulemus andis optimismi juurde, võtsime kogu oma jõu ja osavuse mängu ning keerasime teisegi jala maa küljest lahti. Olukord läks üha põnevamaks.

Kuigipalju targemaks me sellest siiski ei saanud, vanni kangutamine ei andnud endiselt mingeid tulemusi. Proovisime nalja pärast veel korra noid polte kätte saada – mina tõstsin vanni ja Maarja andis haamriga. Vann asub nurgas, seina nurgast diagonaalis oleva jala kinnituspolt lendas rõõmsa kaarega oma pesast välja. Nüüd siis oli meil vann, mille esijalad maast lahti olid ja üks ka enam vanni küljes ei olnud. Selle viimase jala pihta andsin veel korra haamriga ja jalg tuligi alt. Kolmejalgne vann tundus üsna ohtlik, sellest hoolimata ei tahtnud ta endiselt kuigi palju liikuda ning olgem ausad, väga ei julenud kangutada ka. Veel vähem julgesin ma teise jala ja selle kinnituspoldi juurde minna. Õnneks ei ole me veel jõudnud kõiki ahjupotte ära vedada, nendest õnnestus nüüd vanni jala asemele väike toetuspind ehitada.

Nüüd ma enam ei mäleta, mis järjekorras asi edasi läks, kas enne asusime hullumeelselt kangutama, saime vanni lahti ja siis võtsime teise esimese jala alt ära, või õnnestus enne jalg ära võtta ja siis kangutama hakata. Vist juhtus see esimene variant. Nüüd selgus ka, et tõepoolest olid ka tagumised jalad põranda külge kinnitatud olnud, ma ei kujuta ette, kuidas sellega hakkama saadi. Kuidas me siis vanni lahti saime? Lihtne, tagumised jalad lihtsalt murdusid. Nüüd kõõlus vann eriti kahtlaselt selle ahjupoti hunniku otsas, oli selge, et nii see jääda ei saa, seepärast lükkasimegi ta sealt suure kõmaka saatel alla ja mõistatasime, et huvitav, kas alumiste naabrite laest ka väga palju krohvi kukkus. Keegi õnneks kaebama pole tulnud, veel. Igatahes olime peale suuri pingutusi soovitud olukorras, kus vann oli ometi põranda küljest lahti. Sellega oli esimene faas lõppenud.

Sama päeva hommikul olin ma moosinud Martinit, et too tuleks ja aitaks vanni trepist alla liigutada, sain moositud kah. Järgmisel päeval ehk täna kella 11 paiku liikusimegi Vabriku tänavale. Mõningasi süümepiinu tekitas meis see, et äsja oli ta teada saanud, et tal on lõputöö esitamiseks aega mitte poolteist nädalat vaid 24 tundi. Lohutasime teda ja võib-olla rohkemgi ennast, et peale töölt tulekut ongi vaja väike väljalülitus teha, et saaks selgema peaga kirjatöö kallale asuda, mida ta peale meie operatsiooni ka tegi.

Aga asja kallale. Lohistasime vanni köögist trepikotta, sellega probleeme polnud. Seal sidusime vanni esi- ja taguotsa külge rihmad, Maarja vanaisa haaras tagumisest rihmast ja kõndis vanni taga, Martin esimesest ja kõndis vanni kõrval ning mina hoidsin kätega esiotsast kinni ja hoolitsesin selle eest, et kui teistel peaks rihmad käest libisema, ei sõida vann mitte otse vastu alumiste naabrite ust vaid võtab minu löögipehmendajana kaasa. Noh, eks ma ikka hoidsin teda ka muidu tagasi. Nii me siis läksime kaks tiiru keerdtrepist alla, vann kolks-kolks-kolks vastu astmeid käimas. Nagu Maarja ütles, talle meenutas see seda, kuidas karupoeg Puhhi pea tümps-tümps mööda trepiastmeid sõitis. Igatahes jõudsime alla, ja üllatavalt kiiresti ja valutult. Ainult üks veidi suurem kild õnnestus niigi hambulisest trepist lahti lüüa.

Tänasime Martinit nii sõnade kui siidripudelitega, ise läksin tagasi tööle ootama telefonikõnet Maarjalt, mis ütleks, et vanni vedav auto on saabunud. Olingi varsti jälle Vabrikus, tõstsime vanni peale nagu naksti ja soovisime juhile ja vanaisale head teed, maha saavad nad selle vanni vast maal ise tõstetud. Nüüd võiks köögi kallal juba asjalikumaks asjaks minna, takistuseks on sinna jäänud ainult hunnik krohvi- ja tellisepuru ning veidi muud sodi.

Leide öisest Tartust

Laupäev, 19. mai 2007

Öiselt raeplatsilt võib leida nii mõndagi huvitavat. Näiteks vene keelt kõneleva noormehe, kes kurdab, kuidas tänapäeval on väga raske leida tüdrukut, kellega lihtsalt asjadest juttu rääkida, sest kõik tahavad kohe korterisse minna. Ja mobiilirakenduse turismiinfo aknalt, mis teeb pilti ja saadab selle su meilile. Seda, palju see lust maksis, masinavärk meile ei öelnud.
Tõsi, pilt ei hiilga erilise kvaliteediga, samuti taustal olev maja ei hüüa just kõigile Chalice häälega: see on Tartu!

varjud öös

Aga paljuke siis Zavoodist tulevate inimeste lõbustamiseks ikka vaja on!

Kassid näevad tulevikku. Fakt.

Laupäev, 12. mai 2007

Enamasti õnnestub mul gaseeritud jookide pudeleid avada nii, et gaas pääseb rahulikult välja ja lähiümbrus jääb kuivaks. Sai ükspäev veidi mulliga vett ostetud, olime kõik köögis, mainitud pudel laual seismas. Võtsin pudeli enda kätte ja panin käe korgile, Albert taganes, hoidis selga minu poole ja kiikas ettevaatlikult üle õla, justkui teades, mis kohe juhtuma hakkab. Mina olin juba jõudnud korki veidi keerata ja kuulsin, kuidas väljuv gaas korraks “ššššš…” tegi ja siis vait jäi. Arvasin, et Albert kuulis veepudeli susinas kassikeelset põrgussesaatmist, mis teda ka taganema pani. Pudelit ma ise enam ei vaadanud, sest ma olin kindel, et üleliigne gaas oli juba väljas, seepärast keerasingi korgi julgelt lõpuni lahti ja kastsin end selle käigus korralikult märjaks. Ettenägelik Albert oli köögist juba põgenenud.

Järgnev ei ole nüüd pealkirjaga kuidagi seotud, lihtsalt üks killuke elust. Pikemat aega on mul kama isu, viimasest kama söömisest mäletan aga seda, et keefiri hapukas maitse mulle enam ei istunud ja seepärast tundus, et kama ei saa ma enam kunagi süüa. Lugejale siis teadmiseks, et kunagi päris ammu jõin ma piima ja keefiri ilma igasuguste probleemideta, piima joomise lõpetasin üsna varakult, keefiri sõin aga edasi. Kama + keefir + suhkur = hea. Mingil hetkel hakkas mind aga keefiri ja ka näiteks hapupiima hapusus väga häirima, mis lõpetas minu jaoks nii keefiri joomise kui ka kama söömise. Täna siis lõpuks tulin selle peale, et kasutada keefiri asemel maitsestamata jogurtit. Tulemus oli just selline, nagu ma ootasin: kama + jogurt + suhkur = hea. Lisaks jõudsin ma arusaamisele, et selline roog pole midagi muud kui külm puder. Nojah, olgu mis on, kama on jälle minu toidulistis.

Kellelgi harjuskil on kole hästi läinud

Laupäev, 5. mai 2007

Tänapäeval võib poodidest leida kõiksugust kraami. Ilusamat ja koledamat, kallimat ja odavamat. Avasin meie remondiraamatupidamise, et uued kulutused sisse kanda (uus redel, sest vanalt korralikult laeni ei ulatunud, pluss esimene raha elektrikule). Lasin silmadega üle eelmiste ostude, pilk jäi pidama viimasel kandel. Nüüd siis on selge, kuhu meie remondiraha on kadunud, ikka mõttetute ostude peale, nagu arvata võiski. Mulle vaatas vastu järgmine kirje: Vanniharjake – 5850,-.

Pöörane, pöörane.


.pri.ee priiks!