Tänane suuroperatsioon sai alguse juba eile, kui me Maarjaga vaatama läksime, kuidas see vann ikka meie kööki kinnitatud on. Jalad olid tal pikendatud, pikendused ise kruvidega põranda külge keeratud. Lisaks oli tal küljes äravoolutoru, millele eriti ligi ei pääsenud. Nuputasime ja mõistatasime, üritasime torutangidega läheneda kohtadele, mis keeratavad paistsid, mingi edu meid aga ei saatnud. Mina olin kindel, et seda suurt mutrit, mis otse äravoolu all on ma lahti keerata ei jõua, sest mul ei puudus toetuspind vähimagi jõu rakendamiseks. Maarja arvas, et no peab ikka saama, mis seal siis on, proovigu ma ainult veel. Ma olin kindel, et see ei õnnestu ja mutter andiski järele. Ummistunud torud on pehmelt öeldes rõvedad, aga see selleks.
Jalgu maas hoidvatest kruvidest ühe sain lahti, teisega olid lood kahtlasemad. Tagumiste jalgade kohta otsustasime, et need ei ole kinni kruvitud. Lammutasime ja laamendasime siis veidi aega niisama, müürsepa haamer seina ja vanni vahele ning kanguta aga. Vann loksus veidi ja läks siis oma esialgsesse kohta tagasi. Ei saanudki aru, mis teda veel peale selle ühe eespoolse kruvi kinni hoiab. Arvasin, et selle lahtisaamine on lootusetu, sest kruvi pea oli omadega üsna läbi. Otsustasime jalad vanni küljest lahti keerata.
Kinni hoidsid jalgu mingid poldid, mille mõlemas otsas olid mutrid, mille lahti keeramine oli käkitegu, aga ega sellest need poldid veel kuskile ei läinud. Vanni kergitades ja haamriga kolkides oli võimalik lisaks kõvale lärmile saavutada ka seda, et poldid oma aukudes veidi nihkusid, kuid päris välja neid ei saanud. Tõmmata neid ka kuidagi võimalik polnud, lisaks muutus see malmvanniga mässamine juba veidi ohtlikuks, sest üks jalg oli maast lahti keeratud ja polt, mis teda vanni küljes kinni hoidis, oleks võinud ka iga hetk vähemalt teoreetiliselt sealt välja tulla. Maarja arvas, et võiks veel proovida teise jala põranda küljest vabastamist, mina olin kindel, et see ei õnnestu, eriti, kuna meie kruvikeeraja pea käib otsas ringi ja kruvide keeramiseks tuleb näpitstangidega pöördejõudu avaldada. Koostöös õnnestus kruvi oma veerandi pöörde jagu liigutada. Säärane suurepärane tulemus andis optimismi juurde, võtsime kogu oma jõu ja osavuse mängu ning keerasime teisegi jala maa küljest lahti. Olukord läks üha põnevamaks.
Kuigipalju targemaks me sellest siiski ei saanud, vanni kangutamine ei andnud endiselt mingeid tulemusi. Proovisime nalja pärast veel korra noid polte kätte saada – mina tõstsin vanni ja Maarja andis haamriga. Vann asub nurgas, seina nurgast diagonaalis oleva jala kinnituspolt lendas rõõmsa kaarega oma pesast välja. Nüüd siis oli meil vann, mille esijalad maast lahti olid ja üks ka enam vanni küljes ei olnud. Selle viimase jala pihta andsin veel korra haamriga ja jalg tuligi alt. Kolmejalgne vann tundus üsna ohtlik, sellest hoolimata ei tahtnud ta endiselt kuigi palju liikuda ning olgem ausad, väga ei julenud kangutada ka. Veel vähem julgesin ma teise jala ja selle kinnituspoldi juurde minna. Õnneks ei ole me veel jõudnud kõiki ahjupotte ära vedada, nendest õnnestus nüüd vanni jala asemele väike toetuspind ehitada.
Nüüd ma enam ei mäleta, mis järjekorras asi edasi läks, kas enne asusime hullumeelselt kangutama, saime vanni lahti ja siis võtsime teise esimese jala alt ära, või õnnestus enne jalg ära võtta ja siis kangutama hakata. Vist juhtus see esimene variant. Nüüd selgus ka, et tõepoolest olid ka tagumised jalad põranda külge kinnitatud olnud, ma ei kujuta ette, kuidas sellega hakkama saadi. Kuidas me siis vanni lahti saime? Lihtne, tagumised jalad lihtsalt murdusid. Nüüd kõõlus vann eriti kahtlaselt selle ahjupoti hunniku otsas, oli selge, et nii see jääda ei saa, seepärast lükkasimegi ta sealt suure kõmaka saatel alla ja mõistatasime, et huvitav, kas alumiste naabrite laest ka väga palju krohvi kukkus. Keegi õnneks kaebama pole tulnud, veel. Igatahes olime peale suuri pingutusi soovitud olukorras, kus vann oli ometi põranda küljest lahti. Sellega oli esimene faas lõppenud.
Sama päeva hommikul olin ma moosinud Martinit, et too tuleks ja aitaks vanni trepist alla liigutada, sain moositud kah. Järgmisel päeval ehk täna kella 11 paiku liikusimegi Vabriku tänavale. Mõningasi süümepiinu tekitas meis see, et äsja oli ta teada saanud, et tal on lõputöö esitamiseks aega mitte poolteist nädalat vaid 24 tundi. Lohutasime teda ja võib-olla rohkemgi ennast, et peale töölt tulekut ongi vaja väike väljalülitus teha, et saaks selgema peaga kirjatöö kallale asuda, mida ta peale meie operatsiooni ka tegi.
Aga asja kallale. Lohistasime vanni köögist trepikotta, sellega probleeme polnud. Seal sidusime vanni esi- ja taguotsa külge rihmad, Maarja vanaisa haaras tagumisest rihmast ja kõndis vanni taga, Martin esimesest ja kõndis vanni kõrval ning mina hoidsin kätega esiotsast kinni ja hoolitsesin selle eest, et kui teistel peaks rihmad käest libisema, ei sõida vann mitte otse vastu alumiste naabrite ust vaid võtab minu löögipehmendajana kaasa. Noh, eks ma ikka hoidsin teda ka muidu tagasi. Nii me siis läksime kaks tiiru keerdtrepist alla, vann kolks-kolks-kolks vastu astmeid käimas. Nagu Maarja ütles, talle meenutas see seda, kuidas karupoeg Puhhi pea tümps-tümps mööda trepiastmeid sõitis. Igatahes jõudsime alla, ja üllatavalt kiiresti ja valutult. Ainult üks veidi suurem kild õnnestus niigi hambulisest trepist lahti lüüa.
Tänasime Martinit nii sõnade kui siidripudelitega, ise läksin tagasi tööle ootama telefonikõnet Maarjalt, mis ütleks, et vanni vedav auto on saabunud. Olingi varsti jälle Vabrikus, tõstsime vanni peale nagu naksti ja soovisime juhile ja vanaisale head teed, maha saavad nad selle vanni vast maal ise tõstetud. Nüüd võiks köögi kallal juba asjalikumaks asjaks minna, takistuseks on sinna jäänud ainult hunnik krohvi- ja tellisepuru ning veidi muud sodi.
