Kuna selgus, et “ise” tehes ei jõua mitte kuskile, tuli ikkagi leida sellised tegijad, kes teavad, mida nad teevad. Tuleb tunnistada, tutvuse kaudu. Mitte, et muidu poleks leidnud, ei tea, ei proovinudki. Lihtsalt, kui sugulastel temaga enne kogemusi on olnud, miks siis mitte?

Kõigepealt läksime talle külla, oli vist laupäevane päev. Istusime õues, ilm oli ilus, ja rääkisime vahelduva eduga remondist ja muust. Mis tal üle jäi, kui öelda, et olgu, tuleb vaatab üle.

Tehtav, nagu kõik asjad. Vanni alla fibo (sest vann peab olema kõrgemal, sest muidu ei voola vesi ära) ja endise soemüüri asemele metallkarkassil kipsplaat. Lihtne! Ja lakke, eriti sinna musta lakke võiks ka kipsi panna. Sest et krohvi sisse tulevad kohe praod ja lagi on kõver ja üldse ja üldse. Lubas mõne päeva pärast tulla ja asjad üle mõõta.

Nende mõne päeva jooksul õnnestus meil ennast koguda ja otsustada, et kipsi kogus jäägu miinimumi. See tähendab, ainult augus soemüüri asemel ja vannitaguses seinas, kuhu plaadid lähevad. Noh, ja lisaks ilmselt ka põrandale plaatide alla.

Mõõtma tuldi kolmekesi. Ehitusmees Tõnu on igati asjalik, pea töötab kiiresti ja suu veel kiiremini. Tema kahest kaaslasest üks nägi välja nagu iga teine töömees, teine nägi välja nagu, noh, nagu üks siilipeaga keskeale lähenev nahktagis mees välja näeb. Viimane hoidis remonditolmuste näppude vahel ruudulist kaustikut, kuhu ta võib-olla liigagi hoolikalt meie korterit joonistas ja mõõte märkis. Aeg-ajalt käskis Tõnu teda: “Pane kirja!”, kui olin näiteks öelnud, et magamistoa seinad lähevad heleda värvi alla, elutuppa tuleb aga tapeet. Mees vastas “mhmh” ja kirjutas püüdlikult üles. Lugejale võib jääda mulje, et Tõnu ja kompanii ka värvivad ja tapeedivad, kuid ei, selle töö lubasin, et teeme ikka ise. Saab siis imet näha, väiksed lapsed ikka ütlevad, et “ise” ja “ise!” Mul vist õnnestus neile meie kipsplaadi miinimumprogramm selgeks teha, ütlesin, et meie lagi olgu pigem kõver kui kipsist. Lõpuks arvas Tõnu, et küllap saab ka lakke krohviarmeeringut panna, vast siis äkki isegi ei tule pragusid. Igatahes tundus, et meie korter pakkus neile lõbu (kõik see vann – köögis – või – pliit – vannitoas – ei – tea – kumb – aga – üks – isevärki – asi – igatahes), lubasid kalkueerida ja pühapäeval emailitsi hinnapakkumise teha. Ootame huviga.

Ja siis veel see asi, et lõpuks ometi helistas mulle FEB ja ütles, et minu vann on valmis. Modul 17, kõige lihtsam variant, ilma igasuguste vidinate ja jubinateta. Teadjamad teavad, mitteteadjamad vaatavad Balteco lehelt, kui tahavad. Esimesel korral ei saanud ma telefonile vastata, kui siis teist korda helistati, oli toru otsas kuidagi solvunud hääl, kes teatas, et ma võiks oma vannile järele minna. Sõitsin siis kohale, viisteist minutit enne poe sulgemist astusin uksest sisse. Teatasin müüjale oma nime, tema vastas: “Ah teie oletegi see õnnelik Petermann!” Ahaa, nojah. Mida ta sellega öelda tahtis? Et tunneb minu perekonda ja mina olen see õnnelik, the lucky one, nagu inglise keeles võiks öelda? Ei, kindlasti mitte. Selgus, et vann on odavamaks läinud, sest see seisis neil mingis kohas, mida nad vabastada tahtsid, ilmselt oli ta vaatamiseks välja pandud. Tol hetkel ei näinud ma seal midagi imelikku, aga hiljem Maarja küsis mu käest, ja mina jäin vastuse võlgu, et miks nad siis kohe ei helistanud, kui see neile ette jäi, või juba varem? Sellest on vist juba poolteist kuud mööda läinud, kui kohal käisime ja vanni ära tellisime, siis lubati, et kolme nädala pärast on valmis ja võtavad ühendust. Ma ei teagi, misasja nad sellega tegid või kas nad lihtsalt unustasid meid ära. Esmaspäeval lubasin neile helistada ja transpordi osas täpsemalt kokku leppida.

Kõigepealt kuulasin, kuidas Margus Saal räägib universumist ja selle uurimisest. Kuidas me ise eksperimente väga teha ei saa, peame piirduma selle vaatlemisega, mida meile näidatakse. Seejärel vaatasin televiisorist, kuidas hr Veber tegi trikke ja inimesed jäid ainult lolli näoga järele vaatama, mõni arvas, et Jürgenil on üleloomulikud võimed.

Liidame need kaks kokku ja saame järgmise mõtte. Mõelda vaid, kui keegi teebki kõigi nende supernoovade ja galaktikaparvedega, ja samas ka kvarkide ja mesonitega samasuguseid trikke nagu hr Veber kaartidega, või munaga. Teadlased siis vahivad, ohivad ja teevad tarka nägu, justkui nad saaksid trikkidest aru. Tegelikult aga on nad sama targad nagu need, kes arvavad, et hr Trikimeistril on üleloomulikud võimed.

Pange tähele nende kahe eelmise lõigu lõppe, kas pole hämmastav? Ma arvan, et ka minul on üleloomulikud võimed.

Vabaduse väljaku parklas uuristasid libaarheoloogid

Libaarheoloogid vandaalitsesid Tartus

Oleks nagu sama uudis, aga lahutab 186 km. Jah, väikeriik, vahemaal pole tähtsust, globaalne küla jne.

Avastasin praegu, et alustan alati pirni söömist varre poolt. Keskkoolis sai koos Sveriku ja Veikoga jõutud järeldusele, et nii on maitsvam. Enesele teadvustamata teen seda siiamaani.

Säärase pealkirja all on sobiv alustada sellest, kuidas ma laupäeval Karlovas ühes toredas, ja mis hetkel eriti oluline, rahulikus puumajas teed jõin ja pannkooki sõin. Tundmatu, ei, tundmatu ei sobi seda korterit kirjeldama. Tundub, et ei sobi ka “uus”, “ebaharjumuspärane”, ka mitte “võõras”. Ma ei olnud seal varem käinud, samuti ei olnud ma tema elanikku varem silmast silma näinud, kuid sellele vaatamata oli mul tunne, et külastan oma vana tuttavat. Küll see ploogimaailm on ikka pärismaailma kummaliselt väänanud! (Ei taha karjuda, grammatika vist nõuab seda hüüumärki siin.)

Mul ei ole kunagi varem pleierit olnud, käesoleva aasta algusest on mul aga telefon, kuhu mahub 4-5 Ööülikooli loengut korraga sisse. Nii ma siis astusin Karlovast Annelinna poole ja kuulasin, kuidas Marek Strandberg räägib muuhulgas sellest, et inimesed tekitavad elamise käigus enda ümber suuremal hulgal müra. Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis silmas pidas ta kõike üleliigset, elamise kõrvalprodukte. Üle jäänud soojus, üle jäänud prügi.

Müraga vastu vahtimist sain õhtul teatris, seal oli tegemist juba päris otsese kisaga. Kollasesse trikoosse riietatud suur hulk inimesi huilgas ja tagus käsi kokku. Hulk oli piisavalt suur, et muutuda massiks. See mõjus. Näidend meeldis ka muidu, Koldits on hea ja Tommingas niisamuti. Kui näidendi lõpuks oli vaataja suutnud juba toimuvale enam-vähem järele jõuda ja etenduse rütmi tabada, siis lõpp ise raputas ootamatult ja korralikult. Maarja jaoks muutis see pisut hullumeelne ning julialik finaal kogu eelneva filosoofia mõttetuks. Mina jäin juurdlema, kas vaataja peaks lõpuks kaasa tundma Tommingale või Kaljujärvele. Siiski, Vanemuises on head asja ikka hea näha.

Pühapäeval tuli korduvalt tõdeda, et koos kevadega saabub meie metsadesse ja tänavatele rohkelt müratekitajaid. Tõsi, päev algas rahulikult. Istusime koos oma siis veel tulevase ehitusmehega õues pingil ja katsusime teda ära rääkida. Vist õnnestus. Mürakogemus saabus hiljem järve ääres metsas, kus võis näha, aga ennekõike kuulda, kuidas inimesed olid tulnud midagi nautima. Ma ei tea, mida sest linnulaulu ja metsavaikust nad igatahes ei nautinud. Võib-olla nautisid nad seda, et saavad oma automaki kord ometi põhja keerata ilma, et väga paljud inimesed neile kurjalt otsa vaataks. Küllap on nad halba kasvatust saanud, öeldi ju vanasti ja võib-olla öeldakse ka praegu lastele, et ära karju, ega sa metsas ole. Nii siis ongi neile jäänud mulje, et mets on see koht, kus võib nii kõva lärmi teha kui iganes jaksad. Ja kui ise ei jaksa, võta masinad appi.

Ja tänavad? Tänavatel teevad lärmi eelkõige lume alt välja sulanud mootorrattad, samuti võisime linnatänaval näha ringi sõitmas ATVsid. Kas neile ei kehti mingid mürapiirangud? On vist inimesi, kes meelega enda sõiduriista võimalikult lärmakaks ehitavad, mul on just mõte, et eriti vinge oleks üritada ehitada mootorratas selliseks, et ta võimalikult vähe häält teeb. Minu meelest oleks see tõeline väljakutse.

Kaldusin nüüd müra teemast veidi kõrvale ja rääkisin põhiliselt lärmist, aga loodan, et lugeja andestab.

Kui kõik keeled, mille kõla ma kuulnud olen, meeldivuse järjekorda panna, siis on itaalia üks neid tagumisemaid. Täna hommikul ootas mind kirjakastis selline kiri:
Leidsin Teie CV TÜ karjääritalituses. Soovime pakkuda Teile tõlketööd inglise-itaalia suunal.

Pidin neile kurbusega teatama (oi kuis oleks tahtnud “jah” öelda!), et lisaks sellele, et ma itaalia keelt ei oska, puudub mul ka mainitud cv.
Aga pealkiri on lause, mis mul turismitööst alates alati itaallastega seostub, sinna juurde lisati nõudlikult: on town hall-a square-a!
Jään pikisilmi ootama, millal mulle pakutakse tööd geenitehnoloogi või astrofüüsikuna.

Jätkame pühademeeleolus, Sveriku telefon ja selle imeline fotoaparaat aitab igati kaasa. Häid jänespühi!

Kallid lugejad! Vastavalt teie veendumustele soovime teile häid ülestòusmis-, lihavòtte-, munade- vòi kevadpühi. Ise pühitseme maal järjekordseid söömispühi, siinkandis ollakse ennekòike toidu-usku. Albert tunneb maaòhust mònu ja puhkab linnamelust, siin on tal ka ruumi ennast korralikult välja sirutada. Meie, muuseas, sirutame ennast koos välja juba seitsmendat aastat.

PS. Ärge pange tähele, kui postituses kahtlased kirjavead sees, kogu jutt on sisse toksitud mobiiltelefonil (kasutades Opera Mini brauserit).

Mis lahti, ah? Miks käiakse teiste päevikutes ülbamas? Kui muud ei oska, rippuge virukeskustes ja õiendage ostuhullude kallal, maivõi. Kurb, kui inimesed, kelle mõtteid juba mõnda aega mõnuga loetud, peavad tõekuulutajate survel end piirama hakkama. Kui keegi mulle ei meeldi, siis ma ei loe, nii lihtne ongi. Kui jutt ei meeldi, siis ei õienda tühja, vaid lähen ära. See on ju igaühe oma asi, mis ta ploogis või päriselus teeb (mina teen remonti ja koolitöid).