Jõgi on vett täis.

Paremal servas Tigutorn, pühendusega Kadrile.

Kolmapäevast voolab köögis vesi sellistes torudes:

Kõik, mis on hea, on tavaliselt kas keelatud, amoraalne või teeb paksuks. Suitsusõbrad lisaksid siia juurde kindlasti “või tekitab vähki”.

Täna hommikul, kui kirjatöö ei sujunud, tuli mõte lõpuks ometi ära proovida veel kasutamata nipp magamistoa laejama eemaldamiseks. Meenutan: savikrohviga lagi, pahtel, kahtlane pruun ja kõva kiht leppenimega “oksool”, mitu kihti värvi ja nende otsas põlengutahm. Kõik üksteise küljes rohkem või vähem kinni, minu eesmärgiks saada pahteldamiskõlbulik lagi. Seni proovitud: trelli otsa käiv traatharjake (tulemus 0), pahtlilabidas (tulemus 3-), parimad eesti vägisõnad (enesetunne paranes, tulemus 0), ehitusföön ja pahtlilabidas (käed väsivad, tulemus 3+), nüüd siis keemia.

Sveriku ema ja teisedki olid rääkinud imelisest sültjast massist, mis värvi eemaldab. Prantslaste tehtud, 145 krooni liiter, nimi “Super Rapide” (meenub kuis Homer Simpson võttis endale uueks nimeks Max Power). Peal ilus hoiatus, et vägavägamürgine ja põhjusab vähki, mitte süüa ja sisse hingata. Kästi paksu kihina peale kanda 2 korda 15 minutise vahega, seejärel ära kraapida. Sellise kohtlemise peale andis lagi vaid tükati järele, sarnase tulemuse olin saavutanud ka pahtlilabida ja vandumisega. Väikese laeala (nii pool ruutu) peale kulus mul juba pool potti ja tulemus oli keskpärane. Rahast ja tervisest kahju. Proovisin ka aknapõsel ja uksepiidal, seal töötas paremini, eemaldades värvi ilusti kiht kihi haaval. Haisu talusin, see aitas ka asja mürgisust meeles hoida (muidu mulle keemiahaisud meeldivad). Hinnang: tuule käes nikerdamiseks sobiv, tubasteks koristustöödeks enam ei kasutaks (laega tulemus 3, teistel pindadel 5-)

Muide, eestikeelne juhend käskis poti avamisel ettevaatlik olla, aga sulgemisest ei sõnagi. Kui teist korda kaane kallale läksin, kargas see suure kolmemeetrise kaarega pealt. Prantslasele (ja kõrval ka hollandlastele) oli lisatud selgitus, et alul asetada kaas õrnalt purgile ja alles 5 minuti pärast kinni vajutada, et gaasid ei koguneks. Vot siuke pomm. Siinkohal kasutan võimalust ja tänan oma prantsuse keele õpetajat, kelle nimi mul on kahjuks meelest läinud, hr. Leesi raamatust pähe tuubitud muinasjuttudest ja šansoonidest on müstilisel kombel kasu olnud.

Lõpetuseks pilt laest, nagu ta praeguseks on ja lähivaade mürgise möginaga töödeldud alast:

Korterisse õnnestus kohale meelitada juba teine töömees, kui aknategijaid mitte arvestada. Esimene oli elektrik, kes käis, vaatas, ütles, et väga vinge ja lasi siis jalga sõnadega, et tal ei ole seal veel niipea midagi teha. Tundus igati mõnus mees olevat, nii et küllap helistame ja kutsume ta varsti jälle tagasi. Eelmine nädal käis aga torumees, uurisime ja mõtlesime, mida ja kuidas teha. WC-s pole erilist küsimust, mingiks torude vahetamiseks ei lähe. Ja kraanikaussi sinna ka ei tule, isegi mitte külma veega, sest äravoolu tekitamine oleks kole tüütu ja kallis, kuna potil on allajooks ja uue äravoolutee tekitamiseks tuleks põrandaga üsna vägivaldselt ringi käia. Palju põnevam lugu on köögiga, sest nii vee- kui kanalisatsioonitorud on naabri korteris, meieni jõuavad nad läbi seina. Käisime koos torumehega naabrite ukse taga. Kodus oli ainult veidi tõreda olemisega venelanna, kes teatas, et meest ei ole kodus ja torud on seina taga peidus. Mina kuulasin pealt ja tegin (või vähemalt üritasin teha) tarka nägu, kui naaber ja torumees omavahel vene keeles rääkisid.

Hea küll, läksime oma kööki tagasi ja uurisime edasi. Veetoru teeb kööki saabudes kummalise jõnksu ja praegu paistavad seinal üsna koledad torud, kraan ja veemõõtja, need kõik saaks, vähemalt torumehe sõnade järgi, viia ilusti seina sisse nii, et peakraan ja veemõõtja jääksid valamukappi, praegu siis sinna, kuhu eeldatavasti mingil hetkel see kapp tekib. Kui torudele teiselt poolt ehk naabri korterist ligi ei pääse, tuleb seina sisse torude kõrvale paras auk lammutada, nii 10 cm kõrge ja 30 cm pikk.

Laupäeval käisime Maarjaga jälle naabritel külas, sedakorda oli mees ka kodus. Volodja, oli vist nii tema nimi, oli palju rõõmsama ja sõbralikuma olemisega kui tema endiselt veidi tõre naine. Kutsus meid sisse ja näitas kõik torud ja seinad ette. Rääkis veel igasugust juttu, aga mina ju aru ei saanud. Maarja tõi muidugi põhilised punktid mulle hiljem välja, ega seal muud ei olnudki, kui et ligipääsu väga pole ja et neis vanades majades on need süsteemid ikka väga kummalised. Igatahes, kui Volodja oli meile torudest juba üsna pikalt seletanud, näitas veel naine näpuga lakke veeplekile ja rääkis mulle… midagi. Tegin jälle seda tarka ja murelikku nägu ning noogutasin. Õnneks oli Volodja selleks ajaks vait jäänud ja Maarja sai aega ka naist kuulata ja temaga vestelda, tuli välja, et veepleki põhjustab ülemiste naabrite dušš. Kahtlane lugu.

Ega siis midagi, tuligi seina see auk teha. Õnnestus õigel ajal pidama saada ja naabrite köök veel vastu ei tulnud. Nojah, siis oli ju veel see köögi äravool, mis on üleloomulikult kõrgel. Torumees vaatas, et kui kõvasti vaeva näha, saaks vast 5 cm allapoole seda tuua, aga mingit erilist võitu sellest poleks, sest vanni tuleb nii või naa kõrgemalt tõsta. Ütlesin, et oleme sellega juba arvestanud ka, plaanisime mingist kivist aluse talle laduda. Torumees noogutas ja ütles, et siis tuleb sinna veel mingi aste ka teha. Nüüd noogutasin mina ja ütlesin, et jah, oli nii mõeldud. Ühesõnaga, tundus, et saime sellest vanni ideest üsna ühtemoodi aru. Mis on julgustav, sest asja tundev inimene vast ikka tunneb asja, ja kui tema ütleb, et niiviisi kivist laotud aluse ja astmega saab kena ja kõrgus häirima ei jää, siis ju võib uskuda. Läksime lahku ja lubasin välja uurida, kuidas torudes vett kinni keerata.

Ühistu esinaine rääkis mulle telefonis pikalt neist vanade majade torudest ja soovitas helistada Ennule. Tema orienteeruvat neis kraanides ja oskavat näidata. Telefonikõne toimus neljapäeval, torumees pidi tulema esmaspäeval (ehk täna) ja pühapäeva õhtuks ei olnud ma suutnud veel Ennu tabada. Kahel korral olin rääkinud tema naisega, kelle jutust ma aru sain, et kinni tuleb keerata siiski terve maja vesi, mitte ainult meie trepikoja oma, nagu ma enne olin naiivselt arvanud. Siinkohal ütleks nüüd minu loogika, et kui kogu maja vesi kinni tuleb keerata, siis ei ole ju mingit erilist orienteerumist vaja, tuleb ainult üks kraan kinni keerata, mille leidimine ju väga palju peamurdmist ei tohiks pakkuda. Noh, et kui ainult üks kraan on, siis pole ju vaja valikuid teha, milline kraan võtta või milline jätta. Ilmselgelt siin aga minu loogika ei tööta, sest miskipärast on selle vee kinnikeeramise juures siiski Ennu vaja. Võib-olla on siis asi nii, et on küll terve rida erinevaid kraane, ja mis ka kõik keeravad erinevaid torusid kinni, aga kuna keegi ei tea, milline kraan millist toru keerab, tuleb, ja seda juba kindlasti koos Ennuga, üles otsida kõik võimalikud kraanid ja need viimseni kinni keerata. Veel keerulisem on aga Ennu tabada, sest nagu ma ta naise jutust aru sain, on nüüd kevad ja Ennu käimised veel segasemaks muutunud. Tundub üsna nipernaadilik tegelane. Võib-olla see “Enn” ongi tulnud nimest “Nipernaadi”, alguses kutsuti teda “Toomas Nipernaadiks”, siis “Toomas N.”-iks ehk “Toomas enniks”, millest jäigi alles ainult “Enn”. Naine lubas mulle lõpuks, et esmaspäeval kell 10 on ta kohal ja keerab kraane. Torumees oli kutsutud 9-ks, aga hüva, vast pole hullu.

Praegu igatahes töö juba käib ja mine tea, ehk on juba lõppenudki. Mina lubasin majarahvale suure suuga, et veekatkestusi esineb kl 9-11, saab siis näha, kas nad meid veel teretavad ka.

Vaatasin just tagasi, see oli 5. ja 6. veebruar, kui paps meil pliitat lammutamas käis. Tänaseni seisis hunnikustatud pliit ikka sama koha peal. No natuke (ehk nii kuuendiku) viisime ükskord Sverikuga Turu tänavale vangla kõrvale, kus selliseid kõvemaid ehitusjäätmeid pinnasetäiteks vastu võetakse (põllumaad niimoodi ilmselt ei saa, küllap tehakse mõni maja). Makra sai seepeale pisut kannatada (üks aukudega jupp tuli alt ära) ja ega ta ei jaksanud neid kiva eriti kanda kah.

Täna olid suuremad kivitassimistalgud. Hommikul läksid Sverik ja Jaak Jaagu konksuga autoga tooma käru, mida mina ja mu ema pidime täitma, et siis Tõnis saaks lõunal oma konksuga autoga täis käru ära vedada. Mulle väga meeldivad keerulised skeemid, kus vaatamata skeemimeistri püüdlustele otsustavad asja ikkagi täringud.

Jaagu autol, selgus, siiski polegi konksu (sellised väikesed detailid kipuvad ikka kahe silma vahele jääma). Tõnis oli jäänud angiini. Ja mulle ja mu emale organiseerus appi Sveriku õde Kristel oma väikse tütrega. Sverik muidugi ei teatanud mulle ühe konksu kadumisest, delegeeris salaja kärutoomise Jaagu vanaisale. Ja siis tassisime ja tassisime ja tassisime, vahepeal tahmase minu poolt haledad katsed lõbustada viieaastast tüdrukut jutuga ehitusprintsessidest. Ei vaimustanud, samas teenisin ära tema foto (enamasti, olgu öeldud, hakkavad lapsed mu sõbraliku lähenemise peale nutma). Tassisime veel. Tõnis tuli vaatamata angiinile kividele järele ja sõitsime vangla juurde.

Läinud korral, kui seal käisime, oli tore talv ja kogu see plats oli üsna kõva. Sedapuhku oli tegemist suurte mudaväljadega. Väga tore tüdruk, kes seal raha võtab, ütles, et tee pidada ikka kandma. Suutsin selle sõnumi ilmselt üsna veenvalt Tõnisele edastada, sest ta nõustus ikkagi sinna mutta sõitma oma nädalavanuse autoga. Järgnevast: kärud (eriti rasked) on uskumatult halvasti manööverdatavad. Muda (eeskätt veealune) ei haardu ikka üldse. Kokkuvõtteks: naised (iseäranis mina) on jube jultunud oma abipalvetega.

Kunagi kui see korter valmis saab, tuleb teha mälestusplaadike, kuhu saavad kõigi käed külge pannute nimed (käegalööjate nimed ei tule). Ja et Jaagu vanaisa nimi on ka Jaak, siis peaks vist tema nimi lausa kaks korda seal olema…

Aga nüüd lõputööööööööööööö…

Kas mäletate sellist ameerika teležurnaali nagu “60 minutit”? Tiitmade veel konfereeris, tehes samas viipekeelseid väidetavalt ebatsensuurseid žeste (meediamälu on ikka hämmastav). Seal virises saate lõpus vanamees Andy Rooney, enamasti teemadel, et küll vanasti oli rohi ikka rohelisem, miks on leivakotis rohkem viile kui vorstipakis jne.

Hommikuses pudrulauas tabas mind äratundmine, et suureks saades saabki minust just selline papi (jah, ma olen kogu elu tahtnud saada vanameheks, oma praeguse kestaga samas üpris rahul, tänan küsimast). Nimelt segab mind hullupööra, et poes on üleöö muutunud kõik taluvõid taluvõieteks! Sisu on (ilmselt) sama, aga mingi direktiiv dirigeerib, et see, mida ma siiani olen söönud või pähe, on nüüdsest võie! Üks saare- ja teine põltsamaine kannavad veel või ausat nime. Kujutate talumeest pidamas kase vilus söömapausi, haukamas võidega leiba? Või perenaist sahvrist võidekirnu toomas? See sõna toob judinad selga ja minust jääb taluvõie küll poeriiulile.

Just vastasin MSNis küsimusele, kuidas mul siis korteri kõrvalt lõputöö edeneb, et vaevaliselt, aga loodan eitusspetsialistina tööd saada. Sest ehitusspetsialisti must ka ei ole, nii jääbki üks suur eitus.

Meie eitus, meie jaatus
liugleb tuules nagu leht.
See, mis saadab, ongi saatus,
ikka õiglane ja eht.

Jõuaks ma vaid kaugemale…

Olukord köögis praegu: soome papp, seal all õõtsuv-nagisev laudpõrand.
Eesmärk: plaaditud põrand.
Kuidas sinnani jõuda, ei tea. Peaks tekitama mingi uue stabiilse aluse plaatide jaoks. Kas see käib mingite laagidele asetatavate plaatidega, või tuleb valada? Laudade-laagide all on liiv (ja liiva all on küllap veel midagi, alumise naabri lagi?), kas see värk valamist kannatab? Ja selle kupatuse ühte nurka peaks tulema miskistest kergetest kividest väike aste vanni jaoks, sest meie kanalisatsiooni äravool on praegusest põrandast mingi 10-15 cm kõrgemal ja vesi ei taha ülesmäge eriti voolata.
Appi, ma saan küll aru, et ma olen praegu jube loll, lollolemine ongi mu põhihobi viimasel ajal, aga ma niiväga tahaks aru saada, kuidas need asjad käima peavad, et siis asi jälle mingiski suunas liikuma saada.

alati teie
Maarja, loll

Kodu uks on taas terve, aknad paranevad ka. Eile sain sisemise kihi akendest kätte, teine läks tegemisele. Näeb hea välja küll, eriti õhuakna metallvidinad. Kremoonid on nagu on, äkki kunagi hangib paremad. Aga need mehed, kes seda asja teevad, tunduvad ikka pisut kobavad, ilmselt on tegemist nende esimeste akendega. Aga see-eest põhjalikud. Kui aknaid ette passitati kraapisin mina lage. Ikka ja jälle. Laefännidele võin öelda, et nüüd on juba puhas üks ligikolmandik, pahtlilabidas kulunud ümmarguseks, minu meeleheide on lahkunud ja lõpusirge paistab. Efektiivseks põlendlae kraapimiseks on vaja lisaks pahtlilabidale ja tellingutele väikest viha, ja mitte jõuetut, vaid sellist jõulisemat sorti.

Ja tegelikult need aknad niimoodi pulkadega ette ei jää, ootavad lihtsalt lengide renoveerimist, et siis õigesse kohta kinnitatud saada.

P.S. Heliseb telefon, aknategija, võtan vastu. Kas tõesti selleks, et naistepäeva soovida, eile nagu soovis juba? Soovibki. Ja on halbu uudiseid. Et välised raamid on nii pees omadega, et seal pole midagi teha. Ma olen mädand puitu oma elus näinud küll. Ja kui ma neid raame oma asjatundmatu pilguga eile takseerisin ja koputasin, tundus asi pehmevõitu. Küsisin ka venelasest aknamehelt, et nu kak, savsjem ploohha? siis ta kobises miskit, et ta pole selliseid enne näinud ja et nendega pole vist sada aastat midagi tehtud. Inimesed, hoolitsege oma puitakende eest! Aknaid värvitakse ja kititakse ja poputatakse. Siis pole vaja uusi (hoidku jumal et mitte plast-) aknaid tellida. Et läheb siis kallimaks. Nojah. Elu ongi kallis.

Olete teretulnud meie elamisse, kus loodetavasti saab olema elekter, kraanist tuleb kindlasti külma vett, mis ehk ka ära voolab, aga see-eest on tiptop aknad. Oh, juhhuia küll!

Tartu kohvik Truffe õpetas meile halva kombe. Nimelt, keeta endale šokolaadist ja piimast kokku kuum šokolaadijook, pista sinna sisse vahukommid, lasta neil parjalt sulada ja siis kogu see kraam endale sisse süüa. Truffe’is on selle nimi vist “Truffe’i kuum šokolaad”, või miskit sellist. Õnneks ei jaksa seda väga palju korraga juua, tavaliselt kipun šokolaadiga üle pingutama, mille tagajärjel saab juba ühest kruusist sellise laksu kätte, et mitu päeva enam ei taha. Nojah, aga siis nende mitme päeva pärast tahad jälle…

Oleme ennast juba Vabriku tänavale elama registreerinud, nii et valimas käisime Õigusteaduskonna majas. Maja ees oli Tõnis Lukas perega, seisid seal niisama ja ei teinud justkui midagi. Oma salli otsad oli ta ka korralikult ära peitnud, et teda reklaamis süüdistada ei saaks. Valisime ära, tulime majast välja ja mis me nägime? Tõnis seisis endiselt maja ees, valimisjaoskonna uksest veidi eemal, aga siiski maja juures. Tanksaapad jalas ja puha. Ega seal polegi midagi imelikku, inimesed võivad seista kus nad tahavad ja kellega tahavad, ja nii kaua kui tahavad. Võib-olla oli lastel seal väga huvitav seista, võib-olla ootasid nad kedagi. Tõnisele ei ütle ma ühtegi paha sõna, juhtum pani lihtsalt mõtlema. Reklaam on küll valimiste päeval keelatud, aga kas miski keelaks kandidaati jaoskonna fuajees lihtsalt istumast? Oleks seal, vaataks sisenejaile otsa, ei lausuks sõnagi. Ei agiteeriks, ei lehvitaks loosungeid ega lippe, isegi partei värve poleks näha. Kas selline käitumine oleks juriidiliselt või moraalselt vale? Ja, kas selline käitumine üldse tooks sellele inimesele hääli juurde?

* * *

Kaubanduskeskustes näeb huvitavaid inimesi. Noh, ilmselt näeks mujalgi, aga seal on tavaliselt nende kogunemiskoht. Ehituspoes, kust ostsime sae, näpitsad ja kaks jäätist seisis kassasabas meie ees naine, kelle juuksekrunni hoidis koos, või vähemalt pidi hoidma punane ja pikalt kasutuses olnud vanakooli hambahari. Miks ka mitte? Toidupoes nägime aga käbedat vanatädi, kes ostis päris suure hulga saiakesi ja ühe plastpudelis õlle. Kui inimene juba nii vanaks elanud on, siis ei ole tal eriti mõtet enam tuleviku jaoks tervist hoida, nii ta siis ostabki täpselt seda mis talle meeldib, ja talle meeldivad just saiakesed ja õlu. Nii et tegelikult ei ole seal midagi imelikku.

* * *

Lõpetuseks tahaks veel siia lehele välja elada meie lõppematut norimist džiipide ehk moodsas keeles maasturite kallal. Iga kord, kui oma Nissan Makra mõnele platsile pargime, näitame näpuga noile suurtele autodele, naerame ja teeme sarkastilisi märkusi nafta, kompenseerimise ja maal elamise teemal. Täna tekkis mul küsimus, et kas Citroën ei toodagi džiipe? Ei tulnud pähe ühtegi. Või äkki siis Peugeot, või Renault? Ei, ei. Ei tea selliseid. Hakkasime juba vaikselt rõõmustama, et näe, on vast ikka normaalsed inimesed need prantslased – mõttetute autode asemel teevad hoopis head siidrit. Igaks juhuks plaanisime muidugi kodus järele uurida. Ka Wikipedia ei osanud meile selliseid autosid nimetada, samuti ei olnud mainitud firmade džiipe ühegi Eesti esinduse lehel. Lõpuks tegime Google’i otsingu “french suv”, vastuseks tuli motoring.iafrica.com lehekülg, mis rääkis sellest, et 2007. aasta veebruaris toovad ka prantslased oma džiibid turule. Ka nemad, Brutused. Oskab keegi veel nimetada praegu veidigi tuntud autofirmasid, kes ei tooda selliseid “linnamaastureid”?