Kui midagi autol küljest ära kukub, ja auto tõrgeteta edasi sõidab, siis järelikult polnud see jupp oluline.
Seda ütlesid mulle täna Malle ja mehaanik, senini tundub, et neil oli õigus.

Täna hommikul sõidutasin Sveriku Toomele laulma, oli külm ja ilus. Südames ja käpikukirjas lehvis üks väike sinumustvalge lipp. Kohal oli väga vanu inimesi ja keskealisi valimisreklaam-salle, teklitega noored, mõned hanges müttavad lapsukesedki ja üks Giustino vist ka (kelle ploog pakub meeldivat kainet ja pisut kõrvalt vaatavat vaheldust Eesti Asja™ asjus). Sveriku jaoks jätkub laul õhtuni: praegu on proovid Vanemuises ja siis kella kuue kandis vaatate te ju kõik ETVd ja kui õnneks läheb ja see mees, kes alati kooris ta ees seisab, ennast natuke nihutab, siis näete teda ehk telekast kah.

Üks õhtu, kui Jaak ja Sverik arvutis mängisid, sodisin mina köögis valmis korteri plaani. Vanakooli vahenditega: käärid, liim, pliiats ja kustukas. No ei jaksa ära oodata, et tõmmataks eiteakust mingi programm (mida ei tõmmata, sest mängitakse arvutimängu). Viisnurkne ruum on köök, selle ukse taga on ja saab ka edaspidi olema vann. Kõige suurem on elutuba ja selle taga magamistuba. Ja köögi ja elutoa vahel olev katkendjoon on endine soemüüri koht, praegune ajutine auk. Kui on ruumide osas häid mõtteid, jagatagu!

Hinged 19.-20. sajandi vahetusest, ostetud 21. sajandi algul Kalamajast Majatohtri poest, unustatud Tallinnasse, külastanud Pärnut, jõudsid lõpuks Tartusse ja on toimetatud meistrimeeste kätte, saavad peagi oma uude koju Toometaguse-Vaksali piirkonnas.
Uksel on tänasest lukk ka ees.

Mina lööksin hetkel Cargobusile, ja kohe kõvasti. Läksin sinna täna hingede järele, mis pidid jõudma juba kella 10ks. Kell 11 neid kohal polnud ja lahke vaikselt pobisev vanatädi soovitas kella ühe ajal taas vaatama tulla. See kõlab nagu ma oleksin Mort, Surma õpipoiss, aga kargotädil polnud värisemiseks põhjust- ootasin Tallinnast aknahingi ja õhuaknavidinaid, mis me laupäeval Majatohtrist ostsime ja ma ema poole maha unustasin.

Sisustasin vahepeal aega vanas kaubamajas, kus töötab tore lukuvana. Teine tore lukuvana oli vanasti seal kaubamaja augu kandis oma mikrominibussiga, kuhu ta vaevu koos oma võtmetega sisse mahtus. Aga vanakaubamaja lukuäri oli enne Raeplatsis ja kui ma veel TIK-is töötasin, siis sai sealt ikka võtmeid tellitud ning lukuvana õlitas me kinnikiilunud lukke ja nii see usaldus tekkiski. Nii pooljuhuslikult korraldasingi ära meie välisukse lukustamise, kuigi alles eile olin selle omaarust hästi osavalt Sverikule delegeerinud.

Hinged, nõudmiseni. Kell pool kaks vaadati lausa kõik riiulid läbi, minu pakikest eikuskil. Lubati uurida ja helistada.
Siis kasutas ema võimalust Tallinna Cargoga pahandada ja sealsed letinaised tunnistasid, et mehed saatsid mu kallid hinged Pärnusse. Hea on vastassugupoolt kõiges süüdistada. Ja need väikesed linnad on Tallinnast vaadates kõik nii ühesugused, eksole.

Järgmine osa sarjast “Maarja/Mort läheb hingedele järele” juba homme, olge liinil.

Tallinnas sai veel Ropsi näitusel käidud. Varsti on juba häbi Kumusse minna – kord sai mindud sinna täiesti juhuslikult mingite tudengite sügis- või kevadpäevade aegu, näitus tudengitele tasuta. Teinekord olid jälle panga poolt kinni makstud piletid, jälle ei olnud vaja rahakotti välja võtta. Laupäeval oli aga Kumu sünnipäev ja pilet maksis ainult kakskümmend viis krooni. Kuidagi imelik juba kõigi nende muuseumis veedetud tundide eest ainult kakskümmend viis krooni maksta. Ostsime siis enesetunde parandamiseks ja tasakaalu taastamiseks muuseumipoest jõhvikaküünla ja postkaardi.

Näitus ise haris aga mitmest küljest, tänu hästi valitud poolituskohale õppisime uue väljendi: “karika-turist”. Soovitaks kasutada seal, kus “vodkaturist” ei kõlba; sõna sobib hästi tähistama veinisõpra, kes sõidab Prantsusmaale peaasjalikult selleks, et kohaliku veinitoodanguga tutvuda. Näitus suutis veel Maarja tuju parandada. Nimelt teeb teda õnnelikuks see, et hoolimata teatud asjaoludest, mis keelavad tal meeskooris laulmise, saab ta olla roimade ja inimliku meeleheite seeme. Eks vaadake ise, kuidas see täpselt käib.

Natuke tuleks rääkida ka päevapoliitikast, eksole? Meie postkasti oli jõudnud järjekordne valimisreklaam. Poliitika, see on madalalaubalise keskklassi ebaintelligentne meelelahutus. Keskklass on üldse nõme. Sülitame keskklassi peale. Nõme keskklass ostab kortereid, käib autoga supermarketis ja kasutab kilekotte. Keskklass on vastik, keskklassi naised ei käi tööl ja on kodused. Keskklassi nõmedad mehed töötavad nõmedas ja inimvaenulikus suurkorporatsioonis. Nõme keskklass peab kassi ja arvab, et see kompenseerib midagigi nende nõmedas elus. Sülitame veelkord, ja kõik korraga. 1-2-3-ja-ptuhhh! Oksendame kah, kõik see tahab välja pääseda: pöäääk.

Rõhk sõna tagumisel poolel, sedapuhku.
Veel eile tundsin end ülihästi. Mõnus kultuurikeskne nädalalõpp, toredad kohtumised, neljatunnine bussisõit lauluhullude Täiesti Asjalike Meestega (või mida see TAM ka tähendab) Tallinnast Tartusse tundus üks kiiremaid. Oleks mees ja oskaks laulda, astuks kohe liikmeks.

Kontrastid aga tapavad: täna on kõik jälle Ps. Kallid inimesed on segi, ise olen segi; midagi peaks tegema, aga must auk on jälle tagasi.
Kõige krooniks ununesid Majatohtrist ostetud aknajubinad ka Tallinnasse (ema lubas cargoga ära saata).
Nii, kraan avatud, hakkas kergem. Huia juhh!

Lubasin näidata üllatusi. Olgem nüüd ausad, tegelikult ei olnud need mingid üllatused. See on ju täiesti loomulik, et tapeedi- ja värvikihi alt tuleb välja lõpuks muster, mis on sinna maalitud sajandi alguses. Samuti nagu on loomulik, et ahju seest tuleb välja linnu skelett. Kui keegi peaks olema huvitatud, siis on tal võimalus neid linnu jäänuseid vaadata.

Mustrid on aga palju huvitavamad, kõigepealt vaadake üldpilti. Seal on neid mustreid päris mitu, ülaserva roheline, mingi keskmine ja selgelt sinine. Erilist huvi pakub aga see allpool nähtav, või noh, pea-aegu üldse mitte nähtav pruunikas punane kaar koos mõne ruuduga. Eks vaadake lähemalt. Ehtne juugend! Siin-seal on seda veel näha, olge lahked, vaadake siia ja vaadake sinna. Näete? Hinna sees. Ei oskagi kohe öelda, mis sellest saab. Kas õnnestub midagi veel välja puhastada? Kas saab selgust, milline see muster tegelikult on? Ilmselt ei hakka me teda sinna uuesti joonistama, praegu ei tundu, et saaksime piisavalt selge pildi, et mustrit kopeerida nii, et endal ka pärast hea tunne oleks. Aga mine tea, äkki hoopis puhastame selle rea välja, konserveerime kuidagi ja jätame need originaalijäänused näha? Ei, ma ei usu seda eriti. Eks aeg näitab, ja kaamera.

Usaldasin täna meie ilusad (vaataja silmades) ja suured aknad eelmainitud töömeeste kätte. Esialgu sisemised raamid, välimisi sai topitud-teibitud, et tuul toas tolmu üles ei keerutaks. Toredad mehed olid, punastes tunkedes (ei olevat sõbrapäeva-eri). Vahepeal nägelesid, nagu natuke liiga kaua teineteise närve närinud abielupaar. Aga vanade asjade väärtus paistis neil selge olema.

Pärast kratsisin veel lage, edasiminek on, aga natuke liiga aeglane mu kärsitu meele jaoks. Tellingutel kõõludes kujutasin ette, kuidas ma kunagi selle lae all voodis laman (lagi siis sile ja valge, muidugi) ja mu käed paljast lakke vaatamisest ära surevad ja tolmulõhn ninna tungib. Nüüdseks on me korteris selline üldine remonditolmu hõng juba tahmalõhna matmas. Muidugi, tuleks kogu aeg maski kanda, ja kaitseprille ja üleüldse ei tohiks ma tellinguid sihipäraselt kasutades laeni ulatudagi. Aga see hingamismask on jube, sama hästi võiks pea kilekotti toppida ja prillid lähevad higiseks, nii et midagi ei näe. Ja kui midagi ei näe, siis ma võin ju alla kukkuda?! Sverik on kuri.

Homses kavas: kohtumine elektrikuga, pritsumeestest murtud ukse mahamonteerimine ja tislerile toimetamine (Nissan Makra, näita oma tõelist suurust!).

Jätkame, ja päris suurte sammudega meiesuguste organiseerumisvõimetute jaoks.

Tänane päev möödus üsna asjalikult. Hommikul käisime Elistvere loomapargis, vaatasime loomi ja proovisime uut kaamerat. Loomad on mõnusad, vaadake ise. Meie olime juba ammu unistanud sellest, et me ühel heal päeval metsas ilvesega kohtume. Noh, kohtusime nüüd siis Elistveres. Äkki oskame tänu sellele ka päris metsas paremini ilvest spottida. Ärge siis imestage, kui näete meid, ninad verised. Eks kõndisime metsas ringi, vahtisime ainult puude otsa, et ilvest näha, komistasime ja kukkusime ninuli.

Seejärel sõitsime Vabrikusse, näitasime inimestele korterit ja tegime paarist üllatavast leiust pilti. Ilmselt jõuavad need pildid homme ka teieni.

Päeva lõpetasime Lõunakeskuse kandis, kõigepealt ehituspoes ja siis riidepoes. Ehituspoest sai Maarja trellpuuri, riidepoest sain mina neli teesärki ja üheksa paari sokke.

Korteris olukorraga tutvumas käinud aknarenoveerijad olid kirja saatnud ja teinud hinnapakkumise, kõigi kolme akna renoveerimine võiks nende arvates maksma minna kakskümmend tuhat krooni, ilma käibemaksuta. Eks tuleb nendega veel rääkida ja küsida, mis täpselt hinna sees on, hetkel on see veidi segane. Ja paha ei teeks ka linna käest toetust küsida, sest tegemist on siiski muinsuskaitse all oleva majaga, mis seab omad kitsendused ja mille tõttu meil see aknatöö ju kallimaks läheb kui muidu, eksole? Eksole.

Eks siis paistab, kui asjalikuks homne päev kujuneb.

Olen sellest varemgi rääkinud, aga kordamine on tarkuse ema, ja pealegi tundub mulle, et olukord on hullemaks läinud. Õnneks ilmselt mitte selle pärast, et mu mälu on halvenenud, vaid selle pärast, et asju, mida meeles tuleb pidada, on kuidagi äkki väga palju tekkinud. Mis need siis on?

• Alustuseks muidugi igasugused remondiga seotud asjad, nagu arvata võite. Õnneks seda veel mäletan, mis aadressil korter asub. Siia alla läheb ka näiteks see, et Maarja räägib mulle mingist artiklist, mida ta eile mull näitas ja täna ei mäleta ma sellest enam mitte midagi.
• Siis on vaja meeles pidada päris paras ports koorilaule, mille noodid alles eelmisel nädalal kätte saime ja mis kahe nädala pärast peas peavad olema, sest, nagu Alo ütles, hr. I (nimi muudetud) ei lubavat noodist laulda. See oli väike nali, eksole, ilmselt nõuab peast laulmist siiski hr. M (nimi samuti muudetud), aga võib-olla ka hr. S (jah, jälle muudetud) või üldsegi pr. H (ei pea vist ütlemagi), kõige tõenäolisemalt on aga kõik eelpoolnimetatud ja paljud teised veel seda meelt, et noodist laulda seal ei kõlba.
• Tööl liikusin hiljuti ühe projekti pealt teisele, see uus asi on üsna keeruline ja paljude konksudega. Samas ei saa ma ka vana unustada, sest inimesed, kes minu käest selle vana üle võtsid, küsivad kogu aeg nõu. Noh ja lisaks on siis veel muud pudi-padi, millega aeg-ajalt tegelen. Teen kuskile väikse paranduse, järgmine päev küsitakse minult, milles viga seisnes ja mina enam ei mäleta.
• Inimeste nimed. Sellele punktile ei jätku minu peas enam väga palju ruumi, nimed oleks justkui kuskile tahaplaanile lükatud. Umbes pool minutit läheb selle peale, et tuletada meelde nende inimeste nimesid, kellega või kellest ma iga päev ei räägi. Ärge siis pahandage, kui ma teid kogemata vale nimega kutsun! Andrile juba ütlesin Alari ja kui minu käest küsiti, kas minuga ühes toas teeb tööd Jevgeni, siis ei tulnudki mulle enne küsija lahkumist meelde, et Jevgenit ei ole, on hoopis Dmitri.