Ärkasime täna kell 7, sest Albert vaatab Terevisiooni multikat (seal sumisevad putukad ja näitab suvist aasa), aga mina tahtsin koos Sverikuga välja minna ja siis poleks kass kordust näinud. Eile vaatasime Artest laululindude saadet, aga see oli tema jaoks pisut pikavõitu, umbes 10-15 minuti pärast tüdis ja jätkas oma kassiasjadega (põhiliselt karvamisega).

Sver läks tööle, mina oma uute tangide, lehtvõtmekomplekti ja kruvikeerajatega Vabrikusse (kõlab, nagu ma käiks ka tööl, eksole). Lammutasin (korralikult, kruvikeerajaga) ja lõhkusin (tekitasin elutoa imeliku eraldustara jupist kangi, kangutamiseks), eesmärgiga vaadata asjade alla ja taha.

Elutoa põranda all on ka laudpõrand (laudade laius 14 cm, keda huvitab), juhhei! Köögi välisseina oli rikastatud veidra vineertahveldusega, prooviks eemaldasin ka sealt jupikese- all ei midagi huvitavat, lihtsalt sein, kohati sõrmejämedused augud sees. Ise küll pigem pahteldaks kui tahveldaks selliseid auke.

Keerasin ka tellingute mutrid-poldid üle, kokku olime need pannud vaid näppe kasutades. Ilusad punased küll, aga värv oli mõned augud väiksemaks teinud. Tunnistasin lõunal Sverikule üles, et kasutasin poltide aukuajamiseks vägivalda, aga hästi ettevaatlikult. Sverik vaatas mind seepeale üsna etteheitva pilguga. Keermed jäid terveks, ausõna!

Jõudsin elutoa laest veerandi üle nühkida, mustast laest sai hall, laiguti isegi valkjashall. Sveri seisukoht on, et tuleks tahm koos kõige värviga eemaldada (selle traatharja abiga siis mida trelli otsa saab panna või?), ma siiski enne peseks natuke. Olin seal täna neli tundi, eriti ei tolmutanud, ja isegi näomask oli enamasti ees, aga praegu on ikka hingetorus pisut umbne tunne. Ilmselt suren kopsuvähki.

Umbes kell kümme õhtul said need eelpoolmainitud liharullid siis lõpuks valmis. Kui salat ka rebitud sai, kartulid enam väga rõhked ei olnud ja toit taldrikusse oli jõudnud, avastasime, et meil valitseb siidri karjuv puudujääk. Needsime ennast, sai ju Eedenis käidud, tegime veel nalja, et võtame kogu kindlustusraha ulatuses siidrit. Ja siis tulime sealt ära ühegi pudelita! Täiesti rumalad, tulevikule üldse mõelda ei suuda. Toit jahtub taldrikus, meie seisame laua ääres, olukord tundub lootusetu. Siis aga tuli meelde ja aitas hädast välja Maarja vanaisa tikrivein, erakordselt selge ja hea. Pääsesime napilt!

Sama päeva lõunaajal võtsime aga oma esimese eine oma uues korteris. Ikka korralik eesti lõuna, sealiha ja külm tume jook, mullid sees. Mis siis, et siga tuli hiina söögikohast, oli kaetud magusa kastmega ja seisis kõrvuti nuudlitega, ning klaaspudelitest kallati kurku kokakoolat. Tunne oli küll, nagu sööks kitsastes oludes ja veidi jahedas rehetares, meeleolu aitas luua põlenud korteri köögi aknalaual istumine, tuul akna vahelt sisse puhumas.

Käisime esmakordselt kahekesi ehituspoes. Tundus, et mulle meeldis seal rohkem. Sverik oli jälle toidupoe kassas õnnelikuma moega ja teeb praegu liharulle, kops-kops, harjutab haamerdamist.

Uskumatu, kui palju suuri asju on võimalik toppida ühte vanaldasse Nissan Micrasse. Korraliku redeli ja tellingud näiteks- viimased küll kokkupakitud olekus.

Kodus mõõtsime lagede kõrguse uue ametliku rekordi (elutoas, vasakus välimises nurgas): 3,36 meetrit. Ilmselt on keskmised poola töömehed üle 170 sentimeetri, kuna kikivarvul redeli otsas seistes küündisin vaid näpuotstega lage puutuma. Ei ole just mugav tööasend, see-eest areneb tasakaalutunnetus ja ehk kasvan ka natuke pikemaks.

Ilusad punased tellingud väänasime ka kokku, väheütleva juhendi kiuste juppe üle ei jäänud. Samas õnnestus paberilt välja lugeda, et töötasapinda tohib panna vaid neljandale tasemele kuuest, ülejäänud siis vist ilu pärast. Meil aga oleks laeni ulatumiseks vaja just sinna viiendale toetuda. Ilmselt riskime, mõeldes samal ajal kergetest asjadest, nagu õhupallid ja udusuled. Elektrit ei õnnestunud täna sisse ühendada, kontakt sai juhtmete külge, aga voolu sealt veel ei tulnud.

Ja meie akna all õues on kassikuut! Jah! Kuut hoovikassidele, väga väikese avaga (no mõni šiuaua või toiterjer ehk läheks läbi). Vabriku tänava kassitädidele on meist järelkasvu loota.

Õhtul sünnipäevalt tulles jäime unistama ja katsusime ka plaane paberile panna. Tahaks tõesti Sveriku pähe näha, et mis seal sees on, pidevalt on tunne, et me ei kasuta ehitusest rääkides ühist sõnavara. Sverik unistas elust keset suurt elektrikontakti ja wireless vooluühendusest. Tema paneks igaks juhuks igasse seina 5 kontakti, et kui peaks tulema soov mööblit liigutada. Mina jälle arvan, et tuleb nii mõnusasti sisse seada, et mööblit liigutada poleks vaja. Üldse ei saa ma aru, kas tal on mingi plaan mulle alati vastu vaielda, et diskussioonist sünniks tõde, või norib niisama tüli.

Praeguseks on selge, et:

• esikupõrand tuleb suurte ja väikeste ruutudega mustvalge nagu 21. kooli fuajee (Gogoli reljeefi seinale ei tule), ja Sverik ei luba esikusse panna midagi, isegi mitte väikest kapikest käekottide jaoks (selles ma veenan ta veel ümber!)
• vann jääb kööki ja saab natuke suurem kui praegune, eraldub köögist vajadusel sirmiga. Kas vann on käppadega, eraldiseisev ja kallim, mis nõuab ta alla eriliselt veetihedat põrandajuppi või seina küljes kinni ja tavaline, on veel selgumata. Eriliselt ilutseda pole vist mõtet, kui ta kohal laiutab täiesti mittejuugend-bolier? (sarnane dilemma on ka vetsus, et kas tavaline ja odav pott, või hirmus uhke, kallis ja seinal asuva loputuskastiga)
• köögi põrand saab ilmselt plaadid, aga põrandakütet ei tule (öko-šmöko), hakake villaseid sokke kuduma, head külastajad!
• muud põrandad on loodetavasti needsamad lauad, mis ma sealt papi alt leidsin.
• magamistuba on valkjaks värvitud ja sinna tuleb Mackintoshi roosidega (Charles Rennie, mitte õunaarvuti) ja okaru poest läikiva värviga triibukestega riba ümberringi.
• esik ja elutuba tulevad tapeediga, üks neist kindlasti taimeornamengiga (küll kuskilt ikka leiab, Laura Ashley võib oma kallid tapeedid sinnasamusesse pista, mul on kass!). Või paljastub esikus äkki vana maalitud muster, ma natuke koukisin ja miskit sealt paistis.
• köögisein on vist heledaks värvitud ja natuke plaaditud ka ja põhirõhk on seinal asuvatel kappidel, et laua äärde istuma ka mahuks.
• köögiaken paistab suht pees olevat.

Miks ma seda siin kirjutan? Prokrastineerimine (tänasidatoimetusi kaugemasse tulevikku) puhtal kujul.

Eile lõuna ajal registreerisime endid Sverikuga ära (põhjuseks lähenevad valimised). Heade mõtete linna registriosakonnas mängis lauluke: Our house, in the middle of our street… Ilmselgelt meie jaoks. Kui keegi läheb oma koera kirja panema on taustaks kindlasti “who let the dogs out, Wuff-Wuff!”

Sai siis lõpuks mõned pildid ka tehtud. Kaege perra, milline see must lagi siis praegu ikkagi välja näeb.

Tahm tuleb värvitud pindadelt maha küll, kui harja ja rohelise seebiga nühkida. Tagumises toas ja elutoas, ka vist esikus on õnneks pestav tapeet, mis tähendab seda, et tapeet on kogu ebameeldiva kraami enda külge püüdnud ja midagi läbi pole lasknud, mis omakorda tähendab seda, et tapeet maha ja sein on puhas. Laega tuleb muidugi midagi tõsisemat ette võtta, sinna nad miskipärast tapeeti kleepinud polnud.

Põrandal, soome papi all, tuli välja, on lauad! Ehtsad põrandalauad. See on väga hea uudis, sest kui laudu poleks välja tulnud, oleksime me need ise sinna pidanud panema. Küsimus on muidugi, mis olukorras nad on, aga loodame parimat.

Ja siis need aknad. Ei oskagi praegu arvata, kas läheb vahetamiseks või mitte. Midagi nendega ette tuleb võtta, sest köögis on raamid üsna läbi ja aken ei taha eriti kinnigi minna. Samas, lengid tunduvad enam-vähem, ja elutoas saab ilmselt ka raamid alles jätta, tuleb neid vaid veidi kõpitseda. Aga eks see selgub lähema uurimise käigus, mida ühe või teise aknaga ette võtta.

Imetlege siis pilte ja kadestage!

Ekspressil on jõud. Lugesin seltskonnakroonikast, kuidas virtuaalmaailmas Second Life pandi püsti Markus Kasemaa näitus, pildid avamisest juures. Mind hakkas kohe huvitama, tirisin Second Life’i alla (olemas ka Linuxi klient, imeline!) ja läksin sisse. Vaatasin pildid üle, täitsa toredad. Käisin seal veel paar korda, alguses ei näinud seal kedagi teist, aga ühel hetkel ilmus kohale ka autor ise. Jäime kohe pikalt juttu vestma, täitsa lõbus!

Peale võtmete kättesaamist oli ärevus sees. Ärevus oli nii suur, et unustasin maja eest ära sõites tuled sisse lülitada. Tänavavalgustus on korralik, ei saanud aru, et midagi valesti on. Ühel ristmikul sõitsime politseiauto nina eest läbi, tahavaatepeeglisse vaadates nägin, et punased vilkurid põlevad. Jäin seisma, kerisin akna alla ja ootasin. Siis märkasin ise, et tuled võiks ka tegelikult põlema panna, tegin seda ruttu. Politseinik saabuski, mina ütleksin, et alustas juttu ääri-veeri. See tähendab, küsis dokumente (mina kohmitsesin, andsin dokumendid koos kaantega ja kokkumurtult, politseinik tahtis neid ilma kaanteta ja lahtimurtult). Lasi torusse puhuda, millega ma ka kohe hakkama ei saanud. Lõpuks siis küsis, et miks ma tuledeta sõidan. Vastasin, et sain just oma uue korteri võtmed kätte ja olen ärevuses, unustasin. Politseinik soovitas mul teinekord mitte unustada ja soovis head õhtut. Tore, et nad ikka hoolitsevad liikluse eest.

Palju nalja valmistas kogu see juhtum aga Maarjale, sest politseiniku telefon helises kõik see aeg kõige hullemat tilu-lilu-helinat, mida ette suudad kujutada, politseinik ise oli aga väga tõsise ja karmi olemisega (trahvi ta ju teha ei plaaninud, pidi lihtsalt ranget korrakaitsjat mängima, et ma ikka aru saaksin, et ma käitusin pahasti). Terve õhtu lõbustas Maarja end sellega, et ütles: “Konstaabel Andrejev [Nimi ja amet muudetud, vist, ei mäleta. Toim.]. Tiu-tiu-ti-ti-ti-ti-tiu-tiu-ti-ti-tiu…” ja hakkas naerma.

Käisin kohtumas ka ühistu raamatupidaja ja esimehega (“esinaine” kõlab imelikult, aga äkki peaks ikka kasutama?). Väga toredad inimesed. Raamatupidaja on elurõõmus ja jutukas. Esimees tundus negatiivne ja vähejutukas, võib-olla veidi pessimistlikki, aga seda kõike väga heas mõttes. Rääkisid, et inimesed, kes seal majas elavad on kõik üht- või teistmoodi kummalised või veidrad. Tore, meile sobib. Veel rääkis esimees, et tema lasi oma neli akent ära vahetada ja see läks maksma 50 tuhat krooni, nii et ärgu me parem mõelgugi akende vahetamisele. Ja üldse, vanad aknad hingavad hästi, hingamine on aga vanale majale lihtsalt eluliselt vajalik. No selge siis, puhastame lihtsalt tahmast, kõpitseme veidi ja värvime üle.

Täna, laupäeval plaanisin laenata hommikul kella 12 ajal kaamera, sellega Vabriku tänavale sõita ja seal käesolevast olukorrast pilti teha. See plaan läks aga luhta, sest fotoka laenamine läks sujuvalt üle Linuxi konfigureerimiseks (Fedora Core 6, GeForce 8800, üldised ohjad (vesa ja nv) tegid ekraani täiesti mustaks. Kui see sai korda siis oli muidugi vaja veel Compizi ja värisevaid aknaid, ja nii ta läks, üks tund teise järel…) ja kui see lõpuks enam-vähem tehtud sai (aga mitte lõpuni tehtud, sest Linux ei saa kunagi lõpuni valmis, sest kui saaks, tuleks Vanake ja tõmbaks kõigele vee peale), oli juba nii pime, et meie elektrita korteris ei oleks ühtegi normaalset pilti saanud. Njah, kui nüüd mõelda, siis võiks seal vabalt peerutuld teha, kõik on niikuinii ära tahmanud. Nii et piltide tegemine jääb siis homse peale. Loodame, et homme paremini õnnestub.

Läheme praegu võtmeid ja korterit üle võtma. Kõhus on imelik, ja mitte nädalavahetuse kõhutõvest, või mine sa tea. Ilmselt on see värin hoopis teistsugune, kui olnuks korterit ostuseisukorras kätte saades. Et nüüd siis tulebki tegema hakata. Just nii, nagu unistad ja vähemaga ei lepi. Muidu koliks lihtsalt sisse ja kohanduks. Kus on Mati Tilba oma värina-vastaste tablettidega?

Toimetaja kommentaar: Mõne sõnaga ka sellest, kust me tuleme ehk kus me praegu veel elame, küüsi närime ja ootame, millal ometi kolima saaks hakata. Veiko oli lahkelt nõus teile ülevaadet andma.

Tagasihoidlikult vaatab punakaspruuni nahaga drapeeritud ukselt vastu sinine plastmassnumbrite jada. Üks ja kaks ja seitse. Kellakõlina peale avab mõisaproua isiklikult ja juhatab teed oma impeisikesse esik-buduaari, mille seinad on beežrohelised, valged õied peal ning kerge idamaa. Rõivastun lahti ja asun lahkete majaomanike loal uurima ruume.

Köök

Köök on pärit kaheksakümnendatest. Viinajoomine seal tekitab teise meeleolu ning laseb fantaasial lennata. Jutt on kaootilisem ja ambivalentsem kui mujal, aga pisidetaile on palju ning veidrust ja jaburdust. Janu kustutatakse kraanist või teekannust. Külmkapp meenutab ka 80ndate Moskva äärelinnakohvikut ning puudub vaid jäätisekokteili masin. Laes on lastetoa kassilamp ning seinad on hailgaselt helerohelised. Tõenäoliselt asub laua all palati nr 127 pidev patsient Eduart Friedrich Mallörberch. Kriibib taldu. Ja sööb kassitoitu. Jääkamber miinus viis. Aastaid seisis külmkapil kohvikumenüü, mis kiievi kotlette lubas.

Vannituba

Vannituba on ehitud ehtsas barokkstiilis. Seinu kaunistab tume ja helepunane plastmassplaadi ruudustik, mis tekitab sügava, kergpsühholoogiliselt veidra ja nihkes olemuse. Päevinäinud vanni saab kinni katta läbipaistva duššikardinaga. Intiimkehaosi varjavad plastmassist gerberad. Punane plastmass valitseb ajastut. Habmaharja topsina on end ääre alla peitnud jogurtitops ja settest on saanud antiikne kulumine. Vannis on soe vesi ja kilekotiga tihendet vannikork. Orgasmiline tunne, vedeled vannis, vaatad tumepunast plastmassi ja tunned end veidi viltuses 18. sajandi bordellis. Ilus ja maagiline tunne. Sees pressib napakat antiiki.

Elutuba/Lounge/Buduaar

Seal on suur lahtitõmmatav voodi, külalistevoodi, tugitool, arvutilaud, riidekapp ja üks ruutmeeter astumisruumi. Avaneb vaade Annelinnale. Nagu film. Kõrghoonete tausta valgustab kasvuhoonete valgus. Nagu pikaks venitet ja äraruudustet öine pealinna Kalamaja absurdi võtmes. Naudingut lisab suitsetamine rõdul ja põrand täis tuvisitta. Elutoast saab moodustada minutitega kas palatituba, lounge’i, kinosaali, peoruumi või trendipubi.

Lisaks mõõdukalt raamatuid, keeleviivad õhtusöögid ja igakuised ballid, mis mõisahäärberis toimuvad.

Lehvitan viisakalt majarahvale ja sulgen draperiiga ukse. Trepikoda haiseb kassikuse järele ja peas kajab kume pillavus, mis selja taha sai jäetud. Dekadentlik rabarber. Magus 80’s. Konservatiivne buduaar. Teised jaburad lausungid (lõugamid).

Paberile pannud maailmakodanik Veiko Tubin, mitmeaastase põhjaliku uurimise tänul.