Käisime sõbra Hugo Laasi ja tema ema Mariga kassitoomel kelgutamas. Üldiselt lapsed seisid nagu sambad, vahel natuke tammusid kah, mingit oodatud jooksmist ja tagaajamist eriti ei toimunud. Kelgusõit pani Salme siiski naiselikult kilkama.

Ülemisest naabrist polnud me jupp aega midagi kuulnud. Ühel päeval, õigemini õhtul hakkas justkui ülevalt muusikat kostma. Ei saanud täpselt aru, kas allikas on otse meie kohal või lihtsalt samas trepikojas. Lisaks muusikale jõudis meieni venekeelne jõmin, see oleks justkui trepikojast tulnud. Magamistoas oli suhteliselt vaikne ja pealegi lõpetasid nad peo lärmaka osa juba kella ühe ajal ära, nii et pahaseks saada me ei jõudnud.

Ühel tööpäeva hommikupoolikul helises uksekell, hommikumantlis avasin ukse. Ukse taga oli noor vene naine, kumbki me ei mõistnud teineteise keelt. Tema paarist lausest sain aru, et ta on ülemiselt korruselt ja veega on mingi jama. Täna hommikul helises uksekell jälle, vene keelt oskav Maarja oli ka kodus. Helistajaks oligi tuttav naine ja seekord koos mehega, kes ka eesti keelt hästi rääkis. Selgus, et elavad nad tõesti meie kohal ja nende veeprobleemiks on nii väike surve, et isegi dušši ei saa võtta. Meil on survega kõik enam-vähem korras, aga olen kuulnud, et siin majas ei on teistelgi see mure. Rohkem me neid aidata ei osanud, hästi riietatud uued naabrid (mees oli ikkagi üleni valges, mütsile ja seljale punasega suurelt “RUSSIA” kirjutatud) ütlesid “nägemist” ja plaanisid oma torumehega asja edasi uurida.

Meil on nüüd lootus, et äkki ei olegi politsei uksest sisse sadamise oht enam nii suur, kui me mõnusat muusikat kuulame ja bassi päris nulli ei kruti.

Ohoh, Blogi on puhta jäässe läinud, kaks kuud juba vaikus. Alustan siis sulatamist ülestähendustega Salme arengust.

Praegu on ta aasta ja peaaegu viis kuud vana, paras lobamokk ja tüütu nõudja. Ning nii kohutavalt armas ja naljakas, et muudkui vaatan ja naeran. Füüsiline areng niiväga ei vapustagi, kõige enam vast see, et ta ise oma kiiklamba otsa oskab ronida ja seal vanemate meelehärmiks turnib. Mõnikord kõnnib kikivarvul, see teeb natuke nõutuks, kuna tal niimoodi seismisega varem probleeme oli, et aga põhiline ringiliikumine toimub ikka talla peal, siis oleme selle lihtsalt tantsuks lugenud.

Lapse sõnade arvu ei oska enam kokku lugeda. Kõik jääb hästi kiiresti meelde, kardan juba natuke seinataguste naabrite joppide ja mattide pärast, mis sealt õhtuti kostavad. Peaks kempsuukse kuidagi helikindlaks tegema…
Viimasel ajal on Salme ütlema hakanud esimesi “lauseid” ja muidu huvitavad sõnaühendeid. Enne jõule leiutas laps “mimmu-mammu”, vanematel polnud aimugi, mis see olla võiks, küll leelutati niisama, siis leiti kuskilt raamatust. Kuni koju tulid mandariinid, mille peale Salme käe püsti ajas ja “mimmu-mammu” nõudis. Nüüd on ka sõna mandariin selge, ja sellest kõigest Salmel laulgi tehtud: “la-la, mimmu-mammu, mandariin!”

Kordamise peale on ta tõesti mihkel, jõulude aegu õppis ta vanaema tüüdates esimese korraga ära küsimuse “mis on” ja nüüd aeg-ajalt pärib seda (üsna tüütu häälega ja mitu korda järjest).
Enda soovide selgeks tegemisega pole ka enam probleeme. Ükspäev vaatasime juutuubist Orelipoisi videot , mõne tunni pärast nõudis laps arvuti juures: “onu-müts!”

Viimasel nädalavahetusel Kurepalus läks lahti suurem süsteemide loomine: tädi uisutab (telekas), tädi magab (Elen oli diivanil pikali), onu räägib (telekas), onu müts peas (Robbie Williamsi video “Bodies”, kus tal kiiver peas on), tondu müts peas- oma päkapiku kohta (isa tõi soomest, nimi soome tonttust), nägu puhtaks, issi peseb jne. Üks veider sõna on põllette- põlle kohta. Käib ja kamandab: jänku-põllette, endale enne söömist- põllette, kui kõht täis, ütleb jälle- põllette. Pikim sõna on hetkel lepatriinu.

Ei saa öelda, et remondi osas midagi ei toimuks, toimub küll, aga lihtsalt väga aeglaselt. Näiteks sai juba väga ammu lastud tahatuppa suur seinakapp ehitada. Lugu jäi õigel ajal kirjutamata, praegu võib ainult meenutada, kuidas esimene ehitaja tuli ja võttis enam-vähem mõõdud ning ei hoolinud sellest, et seinad erineva kõrgusega võivad olla või lae ja põrandaga mõne muu kui täisnurga all lõikuda võtavad, iga järgnev ehitusbrigaad ainult ohkis ja üritas sirgeid kapiseinu kõverate majaseinade vahele suruda. Lõpuks veel käis viimane ja kõige vilunum nina ja kruvis kapiuksed ka käima, mitte ainult vastu lage hõõruma. Tulemus tuli praktiline, kõik riiulid, sahtlid ja kapid veel pilgeni täis pole. Väljanägemine on ka täiesti rahuldav, umbes-täpselt seina värvi.

Lisaks tuhandele sõnale võib kirjeldavalt öelda, et üleval on rida väikseid tavalisi kapiuksi peitmas riiuleid harva kasutatava kraami jaoks, all paar kõrgeid tavalisi uksi, mille taga on üks suur “harjakapp,” sisuks siis harjad, tolmuimeja ja redel, ilma milleta ülemiste riiulite ja kappideni üldse ei ulataks, suurema osa alumisest kapist moodustavad aga kaks suurt lükandust, mille taga on kaks torni korvsahtleid ning mõned torud pikemate ja lühemate riiete riputamiseks. Planeeritud oli sinna veel valgustus ka sisse, juhtmedki seinast turritamas, aga ettevõtlikkust on ses osas vähe olnud. Viimased lisad kapile olid hoopis krõpsuga suletavad lukud, mis ei luba Salmel uksi lahti lükata ja sahtleid välja tõmmata.

Teine areng toimus köögis, pliidi ja kraanikausi taha sai plaat pandud, mida kergem puhastada kui värvitud seina. Lisaväärtuseks oli koleda augu paikamine, mis tekkis boileri miskise vooliku juhtimisest kraanikausi äravoolu juurde. Mõtlesime kaua, plaate valisime ka kaua, aga lõpuks võtsime ennast kokku, läksime paari-kolme plaadipoodi, jõudsime ka ühte Tallinna omasse ja sealt ostsimegi ilusad tumesinised mummud ära. Kaks karpi. Lõpuks jäi ka umbes üks karp üle. Nii et kui keegi tunneb huvi sääraste mummude vastu, siis andke märku. Otsisime oma plaatija kontaktid üles ja uurisime, kas tal on huvi. Nüüd tegelevat ta ehitustel juba muude asjadega, aga oli siiski nõus need plaadid seina panema. Töö sai jälle väga kena, plaatijale ainult kiidusõnad.

Kolmas areng toimus meile täiesti ootamatult. Juba mõnda aega kuulasime, kuidas naaber hirmsasti remonti teha kolistab. Juhtusin kord ka koos temaga trepist üles tulema, kutsus mind oma korterisse, näitas, kuidas meie vets justkui tema korteris asetseks ja kuidas tema oma vetsu sinna vastu nüüd ehitab. Pidi veel vaheseina paksemaks ka tegema, siis tema ei kuule enam, mis meie vetsus teeme ja meie ei kuule, kuidas ta oma naistega tülitseb. Enne seda pidi aga natuke lõhkuma, ta tundis muret või õigemini tegi see talle nalja, et varsti teeb siis seina sisse akna. Tahtis meie poole vaatama tulla, kuidas sein paistab. Ei saanud aru, mida seal niiväga näha on ja kuna meile kohe külaline pidi tulema, siis ütlesin talle, et praegu pole sobiv aeg, teine päev ehk. Teine päev tuligi, siis oli ta kohal juba koos oma torumehega. Nagu juba varem on mainitud, siis lisaks helidele liigub läbi vetsuseina meie naabritele ka vesi. Torude erinevaid jämedusi põhjuseks tuues seletas torumees, et tuleb meie pool torustik välja vahetada, mille käigus ta ka meie iidse veemõõtja asemele uue võib panna, rääkimata sellest, et koledus ilusamaks saab. Maksma läheb meile see ainult veemõõtja hinna, kõik muu on naabri kulud. Meil polnud põhjust keelduda. Kui asjaks läks, selgus, et uut veemõõtjat polnud ikkagi hangitud, nii et veel vähem kulutusi ja laseme vanaga edasi.

Torumees ise oli sõbralik “mägede poeg” ehk suur ja tõmmu mees. Väga viisakas ja väga head eesti keelt kõnelev inimene, nalja viskas kah. Täielik huumor oli siis, kui veemõõtja juurest ühendati lahti voolik, mis loputuskasti vett juhib. Torumees asetas otsa kausi kohale ja jäi ootama, et voolik tühjaks jookseks. Palju sealt ikka vett tuleb? Vesi muudkui voolas ja voolas ja voolas… Täiesti enneolematu. Olime valmistunud mõneks tilgaks, need tilgad täitsid ära poole suurest pesukausist. Ega midagi, vanad torud minema ja uued asemele. Plastiktorud asendati plastiktorudega, aga selliseid torusid polnud mina enne näinud. Torud ja liitmikud kõik paksust plastist tehtud, monteerimiseks on üks riistapuu, mis läheb hirmus tuliseks, korraga kuumutatakse toruotsa väljast ja liitmikku seest, kuni mõlemad veidi sulavad, misjärel nad kõvasti kokku surutakse. Ei mingit toruvõtmega möllamist ja loodetavasti ka ei mingit tilkumist. Ka ei tulevat neid mingi isoleeriva materjaliga katta, sest nad on nii paksud, et naljalt “higistama” ei hakka. Vetsutorustik näeb tõesti nüüd pisut kenam välja kui enne. Küsimus on, kas viitsime sel sajandil üle tapeetida augud, kust eelmised veemõõtja kinnitused läbi läksid.

Kurb on see, et naabrite remont ei luba enam unistada sellest, et naabrid ära tahavad kolida ja oma korteri võileiva hinna eest meile müüa.

Lasteta noori kostitavad sugulased sageli pikkade pilkudega, taktitumad ka küsimustega pisipere-plaanide kohta. Sigimist oodatakse mitte ainult pikalt koos olnud paaridelt- ka noored ja vallalised saavad oma jao. Nagu möödunud aasta jooksul selgus, oli naiivne oodata, et lapse sünniga võiks see teema soiku jääda. Meil on uskumatult lahe laps ja muidugi oleks vahva, kui nii toredaid lapsi oleks kohe rohkem, aga praegu on mul küll täitsa kõrini pidevast aruandlusest paljunemise kohta.

Naabritädid, juhututtavad ja üldse esmakordselt kohatud inimesed, kes me noort peret näevad/teavad, hakkavad rääkima kuidas on vaja kohe saada ka teine ja võimalikult väikese vahega, et küll siis on elu ilus. Selliste soovitustega on pöördutud töisel vestlusel, günekoloogi juures, pargipingil, sugulaste juures külas olles jne. Ilmselt võtab olemasolev laps ära ebamugavad äkki-ta-ei-saa-lapsi piirid ja siis võib hakata jaurama teemal “maa tuleb täita”. Maa muidugi täitub iseenesest, iseäranis ida pool. Ja kallid naabrid, daamid kassajärjekorras ja teised heasoovijad: ikka päris sageli on need õnnelikud noored vanemad pidanud läbi elama loobumisi, ebaõnne ja valu. Mulle tundub, et üha enam paare vajab uue elu algatuseks meditsiinilist abi. Kõik inimesed, nii uskumatu, kui see ka ei tundu, ei saa vanemahüvitise maksimumi. Paljudel paaridel ei ole klapp nii hea, et laste saamine peret üha tugevamaks muudaks ja elu kestaks õnnelikult igavesti. Sellised pärimised võivad väga ahistavad olla.

Analoogne olukord on mul ka ülikooliharidusega. Omades läbi suure laiskuse ja venitamise nelja asemel kuue aastaga saadud magistriväärilist bakat olen ma hetkel olukorraga rahul ja doktoriõppesse (mis oleks haridusredelil järgmine samm) ei kipu. Aga ma töötan teadusasutuses, kus kihab doktoritest ja doktorantidest, ning mu senised teadussaavutused on siinses kontekstis tõeline alapingutus. ”No millal siis sina, Maarja, uuesti…” on küsimus, mis siis lõpeb vastavalt kas lapsesaamise või ülikooli naasimisega ja ajab mul karvad turri. Viisaka inimesena ma ei plahvata, vaid irisen siin.

Ja neid kahte korraga ei tule päris kindlasti, ma ei ole supernaine.

Naabrite juurest kostub saagimist, relaka undamist ja kõva kopsimist. Meie poolt kostub nende poole teatavasti “kõik, mida me vetsus teeme.” Siiani on nende poolt meieni kostnud peretülisid nii eesti kui vene keeles, nii reklaamipausidega kui ilma, sekka ka saapalukkude tõmbamist ja klaverimängu.

Ükspäev sai kinos käidud, ikka püha Tõnu vaatamas. Millalgi tahaks uuesti näha, aga mitte veel. Filmi vaatamine nõudis väga palju energiat. Selle kulutamisest polnud kahju, aga tahaks ennast ja mõtteid enne järgmist vaatamist veidi koguda, arutada teistega viiteid, tsitaate ja sümboleid. Kui “Püha Tõnu kiusamist” üldse kuidagi kokku võtta, siis kõige rohkem oli ta filmilindile salvestatud unenäo moodi, kus tegevus on põhjendatud, aga mitte tavaloogikaga seletatav ja kogu aeg on tunne, et kõik toimuv viitab kaudselt või otseselt millelegi muule. Piltidena filmist jäid muuhulgas meelde udune lehm teeservas ja katkine klaver, mille otsas krahv turnib.

Film jätkus ka peale kinosaalist väljumist. Tasku must-valge-metalses inimtühjas vetsus oli tunne, et kohe juhtub midagi. Kaubamaja täiesti tühjas parklas mängis kummaline muusika, vaid üks koristaja liikus ringi, kes pidi ilmselt pilti veidi elavdama. Pääsesime siiski vahejuhtumiteta. Meie maja otsa najale on aga toetatud hulk läikivaid musti plaate, natuke liistudega tugevdatud vineeri ja klaveri haamristik. Klaveri kallal vägivallatsemine on moeasjaks saanud? Mõistan, et filmis on kõik lubatud, aga miks lõikab üks inimene oma klaveri relakaga juppideks selleks, et tükid õue maja seina äärde vedada? Kardan, et klaverimängu enam naaberkorterist ei kuule.

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, kuidas mina ja sport, need on umbes sama head sõbrad kui Iisrael ja Palestiina. Hea küll, ma olen elus mõned korrad korvpallitrennis käinud ja ükskord proovisin õhkpüstolist laskmist ja paar korda käisin kaberingis ka. Ehk siis klassikaline püsimatu proovija. Põhikoolis kehkaõps veel suutis ülekaalule kalduvaid lapsi siia ja sinna suunata, aga keskkooli kehalise õpetaja lajatas kõigile ühesama malliga, vallandades vastupanu. Viilisin ja viskasin nalja, kukkusin sihilikult rööbaspuudelt ja servisin jumalteabkuhu, et vaid platsilt ära saada. Pärast lõpuaktusel tuli pr. Ruut mind tänama, et ilma minuta oleksid tunnid palju igavamad olnud.

Sellest saab siis tuleval kevadel kümme aastat. Ma vahepealseid juhuslikke ujumaskäimisi (kus ma küll üritasin alati kilomeetri ära pusida) ja rattasõite-matku spordi sekka siiski ei arvaks, tegemist oli rohkem lõbuga. Näete ise, minu jaoks sport ei võrdu lõbu, vähemalt senimaani.

Peale Salme sündi läks vorm alguses paremaks, ilmusid näiteks käelihased ja võhma tuli titega toimetades juurdegi. Samal ajal hakkasid selg ja põlved ennast ebameeldival moel meelde tuletama, justkui üritades vaikselt alla andma hakata. Et Salme on nii tore inimene, tuleks ju kunagi uudishimust järgi vaadata, kas meie geenikombinatsioonid ka millekski muuks võimelised on. Ja selleks on selg ja jalad üsna olulised.

Andsin alla ja läksin täna esimest korda pilatese-nimelisse trenni sansaara-nimelises asutuses.

Ma olen elus. Ma lähen sinna järgmisel nädalal jälle. Otseloomulikult tundsin ma end selle tunni aja jooksul uskumatu äpuna, ehkki tegemist oli algajate trenniga. Alusülesanne on harjutusi tehes hoida kõhtu sees ja õlad lõdvalt, hingates sügavalt sisse-välja vastavalt treeneri näpunäidetele- üllatavalt keeruline kombinatsioon, kui üritada samal ajal igasugu seninägematuid liigutusi teha. Huvitava tõsiasjana selgus, et ma olen lapseootuse käigus pea täielikult minetanud kõhu sisse tõmbamise võime. Ja eks seda kõhtu, mida tõmmata, ole üksjagu palju ka, aga vanasti ikka tõmbus ilusti. Muidu oli kõik vaikne ja sujuv, ja mingit kardetud omm-vaataendasisse-manipadmehummi ei olnud. Otsaesise sain ikka märjaks, just neid kadund kõhulihaseid taga otsides.

Eks näis, kas kossutrenn ja kabering jäävad rekordiomanikeks või jätkub püsivust. Võiks ju.

Kunagi paar aastat tagasi sai Zenit kaamerasse film pandud (Agfa 400). Nüüd otsustasin, et on jälle aeg filmile pilte teha, fotopoed ju pakuvad mugavat võimalust pilte kohe plaadile skännida. Klõpsisin filmi täis ja hakkasin teda tagasi kerima. Kerisin-kerisin kuni käis tuttav klõpsakas koos kerimisnupu “vabanemisega” ja saigi keritud. Tegin kaane lahti, aga selgus, et ikka ei saanud küll, film vahtis vastu. Panin ruttu kaane kinni ja kerisin ikka korralikult lõpuni. See kõik toimus loomulikult päevaajal ja õues ja väga päikeselise ilmaga. Mis seal ikka, film Photopointi ilmutusse. Läksin tunni pärast tagasi ja kätte sain ainult ilmutatud negatiivi põhjendusega, et automaatseks skännimiseks oli film liiga tume. Käsitsi skännides ühe pildi hinnaks 10 krooni. Loomulikult polnud ma sellega nõus. Negatiivilt ma pilte vaadata ei oska (muidugi näen, mis seal on, aga ei ole kogemust, et tabaks kohe ära, kuidas pildid välja on tulnud), nii et palusin, äkki saavad indekspildi teha. Selgus, et ka seda ei saanud. Nii ei jäänudki muud üle kui ise pilte “skännida”.

Valgusallikaks üks piimpleksiklaasiga raamaturiiuli lamp, negatiiv lambi ja klaasi vahele, fotokas statiiviga kaadervärgi kohale ja pildistama. Midagi imelist sealt muidugi ei tulnud, lihtne fotokas ei oska kuigi lähedale fokusseerida, aga parem ikka, kui negatiivi vahtida. Värvide õigeks pööramine osutus oodatust keerulisemaks. Enam-vähem rahuldava tulemuse andis GIMPis inverteerimine ja seejärel värvide automaatne tasakaalustamine (oluline on seda rakendada täpselt kaadri alale, et arvesse võetaks ainult reaalset pilti).

Ja palun väga, selline oli tulemus. Täitsa mitu pilti, mis on tehnilises mõttes välja tulnud. Huvitav, kas keegi on nõus negatiivi mustadest laikudest mööda vaatama ja skännima õnnestunud pilte ka odavama raha eest kui á 10 krooni.

Aasta tagasi: 3,79 kg, pikkus 52 cm, peaümbermõõt 34 cm.
Täna: 10,97 kg, pikkus 78 cm, peaümbermõõt 46,2 cm.
Aastajagu pilte siin.

Eile oli lõpuks siis see päev, kus laps sai aastaseks. Ma ei osanud kunagi öelda, mitu kuud, päeva tundi ja minutit mu armas lapsuke parajasti vana on. Nüüd siis läheb vähemalt seltskondlikus vestluses asi kergemaks.

Aastane Salme endiselt põhiliselt naerab, räägib omas keeles palju ja eesti keeles ülteb aitäh, auh-auh (kõik suuremad ja karvasemad elusolendid), käpe-käpst (kõik väiksemad kärbsed-mutukad-liblikad-tõugud), tita (nukud ja väikelapsed piltidel), mäm-mämm, taa-daa, õueminekul “oue” ja “app” vmt. lambi kohta. Vajadusel jonnib, kui midagi põnevat keelatakse, magab üks või kaks korda päevas tunni-paarist und, niheleb öösel ja tahab kaissu tissi sööma. Lemmiksöök tundub olevat kõrsikud ja liha. Köögivili ajab tuju pahaks. Tõuseb asjade najal püsti ja liigub piki neid külg ees edasi. Seisab kuni pool minutit ka ilma toeta (eriti siis, kui mõni mängukann toeks pihus on). Üldiselt on ta seltskondlik, võõrastama kipub esmakohtumisel meesterahvaid. Suus on kaheksa hammast, strateegilised mõõdud selguvad kolmapäeval.