Maal on praegu väga maal. Püsilillepeenar on moodustanud Henri Rousseau laadis džungli, mis muutub eriti elavaks pildiks siis, kui vägev kollane kaslane sealt pea välja pistab.

Uskumatu palavus. Kõik lõhnab. On see kuumus või mesine õhk, mis paneb naha naksuma? Mul on kogu aeg nii hea meel, et ma linnas ei ole. Ma saan astuda üle aidaläve veel jahedasse hämarusse ja kosutada seal end kadunud asjade lõhnaga. Lapsuke võib poolpaljalt mööda muru silgata ja lõpmatult veega mängida, peenrast rohelist sibulat ja maasikaid süüa.

Millised vihmad! Sellised! Äike lõi juba hämarduva öökese väga valgeks ja täna sadanud paduvihm leotas õue ning ujutas lahti ununeud ukse kaudu koda. Tahtsin verandas lugeda, kuid ajalehtki oli postkastis läbi ligunenud, riputasin hapukurgiuudised peale sadu pesunöörile kuivama.

Õhk, mis peale sellist padu jääb, on eriliselt puhas, seda hingates tundud endale ka puhas nii ihult kui hingelt, mis sest, et keha ikka kleepub ja äsja sai iseendadga roppu nalja visatud.

Mulle tundub praegu, et suvevihmalõhn ongi see, mida ma tahaksin oma tualettlauale väikesesse kummipumbaga kristallpudelisse, et sealt siis väga erilistel õhtutel endale natuke udu peale piserdada.
Mu praegune tualettlaud on jasmiinipõõsa all vaatega unustatud kopale.

Siinkohal idüll lõppeb, sest see krmuse mobiilnett ikka ei taha üldse mu niigi pisikeseks tehtud pilti üles laadida ja illustratsioon jääb ära. Eks siis homme Tartus lisan oma tuhat sõna.
Jah, lubatud uuteks leitsakupäevadeks ma lähen linna tagasi, sest ma ikka ei ole veel täielikuks Sverikust ja tsivilisatsioonist irdumiseks küps.
Pesu on must ja pilte kah ei õnnestu laadida, no mis elu see on. Viimane nädal enne puhkust võiks ju normaalset pereelu ka elada, ei ole minus seda Muti Karutari nii palju kui võis arvata.

Alles säutsusin, kuidas ma linnas üldse hommikukohvi ei taha ja maal on see peeagu et vajadus. Täna aga olen linnas ja joon paraja pangetäie kohvi, sest- mul on uus tass.

Kui Luke’s sulle midagi ei ütle, siis ilmselt sa ei vaata eriti Gilmore Girlsi. See on nimelt sealse söökla/kohviku (omaniku) nimi.
Tassi sain aga nii, et olin vahepeal jalgpalli peale pahane, et see telekava sassi lõi ja läksin ETV lehele uurima, et millal siis mu sarja üldse näitata kavas on ja sattusin väikese viktoriini otsa. Täitsin naljapärast ära (auhinnaks oli nokamüts või tass ja tegelkult mul ei olnud kumbagi vaja). Ja siis, kui ma selle viktoriini juba ära unustanud olin, sain kirja ühelt teles töötavalt kooliõelt, et ma olla võitnud (kusjuures loosi ei viinud läbi tema).

Ma ei ole kunagi olnud massiline sarjasõber, aeg-ajalt mõni köidab tähelepanu ja siis jään vaatama, no näiteks “Mulla all” oli väga hea, “Seksi ja linna” sai kunagi vaadatud ja briti krimisarjad on ka alati kindel naelutaja. Praegu siis Gilmore Girls, mis mul küll arvutis kõik olemas on, aga meie punnsilmsest telekast meeldib mulle asju rohkem vaadata.
Õnneks on meil Sverikuga üsna üks sarjamaitse, erinevalt näiteks mu vanaisast-vanaemast, kellest üks vaatab “Kirgede tormi” ja teine “Vapraid ja ilusaid” ja kumbki kirtsutab teise sarja peale nina.

Kinnitamaks stereotüüpi, et Ameerikas on kõik SUUR, oli see 2 tavalist kruusitäit mahutav tass eriti suurte mullidega mullikile sees, mida me nüüd Salmega mõnuga paugutame.

Kuna otseelust.com juba mõnda aega ei tööta, siis tuleb vestluskatke siia kirja panna. Toimumiskohaks on maakodu Järvamaal, tegelasteks mina, Salme ja sääsk. Salme kiigub, mina teen hoogu ja peletan enda ümbert sääski.
 
Mina (vehin kätega ja porisen): “Mine ära, sääsk!”
Salme (rahulikult, õige pisut kurjalt): “Mine, sääsk, ära! Mine tuppa! Mine pissile!, sääsk.”

Olen vahel siin ja seal virisenud, et küll on kõrini ringirallimisest ja tahaks rahu.

Palun, siin on nüüd suvi, ilus aeg ja mina muudkui põletan taastumatuid maavarasid ja paarutan mööda Eestimaad ringi (Liivimaad ka). Leiutan endale marsruute ja ajakavasid, kuidas võimalikult palju korraga igal pool olla saaks ja üha uhan. Kuhu ja miks?

Põhiliselt Abajale, kus ma tahaks mõttes kogu-kogu aeg olla, lasta sääskedel end süüa, samal ajal kui ma hilja õhtul, kui laps juba magab, õues vaikust kuulan, natuke aias siblida, imestada, kuidas redis kasvab. Aga paraku kisub mujale ka.
Näiteks Tartu-koju, kus on Sverik, kes veel ei puhka ja veel maale kolida ka ei taha ja pesumasin ja vann ja Kurepalu, kus on ka tore külas käia.
Siis ka Tallinnasse, kus mul on alati nii palju kohtumisi ja käimisi, et päevad on liiga napid ja jaks raugeb eriti ruttu.
Peaks nüüd kuskilt siiamaile ilus suvi imporditama, siis lisanduks tahaks-minna kohtadesse veel Pärnu ka.
Õnn kohe, et mul Narvas midagi siduvat ei ole, muidu kiheleks äkki sinnagi.

Ja sõita on tõesti mõnus, ökosüümepiinade kiuste. Eriti alternatiivmarsruute (kõik teed peale Tallinn-Tartu meinstriimi) mööda. Jälgin muudele liiklusmärkidele lisaks erilise huviga uusi kihelkonnasilte ja katsun nende asukohti endale kuidagi põhjendada, imestan, kui suured mõned kihelkonnad ikka on. Vaatan maastikke ja maju, aedu ja aegu.

Vaikselt muretsen muidugi Salme pärast ka, et kuidas ta toolis puhatud saab (pikemad otsad sätin tema uneaega) ja ega ma teda reisidega liialt ei räsi. Samas on ta nii tore tegelane (ja õnneks üsna vapper reisisell), et teda lausa peab pidevalt vanavanavanematele näitama, ma usun, et selline põlvede vaheline kokkupuude on vastastikku kasulik ja vajalik.

Aga tegelikult on sõidust toredam kohale jõudmine ja seal olemine, mis ma sinna parata saan, et need toredad olemised ja inimesed nii laiali on.

Ma muidu sageli mähkmejuttu ei tee, aga seda tänahommikust vahejuhtumit ei saa ka endale hoida.

Olin alles viie minuti eest öömähkme ära võtnud, kui märkan, et lapsel jälle püks punnis. Tegi kohe tuska, et mu potitamiskatsed niimoodi ära nullitakse, kogu aeg ju teda ka potil ei hoia. Ei tormanud kohe mähkmepommi ära vahetama, sõime rahulikult hommikust, kuni peale sööki Salme kuidagi tujutuks muutus.

Võtsin tal siis sukkpüksid jalast ja rebisin mähkme lahti – tühjast mähkmest vaatas mulle vastu väike mängukaru.

Homme alustan oma viimast mittekolmekümnest eluaastat. Sest eksole, saada ma ju võin 28, aga “käin juba kahekümneüheksandat” nigu vanarahvas ütleb. See saabuv 28 tundub mulle praegu kuidagi eriti tore, tunduvalt toredam, kui 29, ja 27 tundub nüüd kah kuidagi mõttetu numbrina (vabandan siinkohal Veiko ees, see on minu isiklik mõttetus ja ei laiene teistele). Samas 30 saada poleks ka paha, oleks jälle selgus majas. See kümnendilõpetamine aimub kuidagi ebamäärasena.

Ema kolleeg (kes mäletab mind nii kooliminekuealisena vist) oli talle ükspäev kiitnud, et küll see Maarja on ikka üks tore laps. Igasugustes suhtlusvõrkudes vaatan nooremaid sugulasi ja ehmatan, et hissand, ta ka juba suur inimene. Kujutan ette, kuidas minust nõksa vanemad sugulased sedasama avastavad. Pealtnäha täitsa loomulik värk, kõik suure inimese asjad on olemas: pere, töökoht, pangavõlg… Ainult Lutheri painutatud vineerist augulise põhjaga pink oleks veel täielikust komplektist puudu. Ja siis see suurem eesmärk ka.

Mu jube saladus, mis mind unetutel õhtutundidel painab, on see, et ma ei tunne ennast ikka veel täiskasvanuna, no millal see küll tuleb? Tuleb üldse või? Või see ongi sellest, et ma ei tea veel, mida ma tahan teha? Hirmus on sedasi lapsevanem olla.

Sünnipäevasoov on mul selline: Kallis sünnipäevavana, olen olnud hea laps, ma loodan, et ma varsti leian endale sihi, asja mida ma tahaksin niiväga teha, et silmist lendab sädemeid. Ja aega tahaks, mõnusalt venivat aega. Ning seda Lutheri pinki ka.
Täispuhutava madratsi ma juba küsisin Sverikult.

Konverents sai läbi. Üht-teist on veel jäänud üle vaadata, pähe ja mujale ladestunud andmed tuleb korrastada ja kuskile maha laadida. Enne, kui oli töö pärast kogu aeg imekiire ja pea tuhandet asja täis, oh, kus ma siis oleks bloginud. Pidevalt oli häid lahtikirjutamist tahtvaid mõtteid. Praegu, kui kett on maha lastud, ei oska enam midagi öelda. Isegi “kuidas läheb?” küsimuse peale ei tea muud peale viisakusvastuste öelda. Pippuri on loppumassa. Ehk on twitter süüdi, et pikka juttu enam ei tee.

Aga ikkagi on endiselt tunne, et on kiire. Elu saab otsa ja ….
Peas tiksuvad asjatoimetused, mida ma oma tööajal toimivatesse to-do süsteemidesse kuidagi rakendada ei suuda.
Kodus häirivad viimased lõpetamatused kohe eriti. Vaatan värvimata ukseauke ja paha hakkab. Ei ole ainult puhas viitsimise-teema. Lapsega koos uksi ei värvi ju.

Maal tahaks, oh kus tahaks… aga kõik need soovid muutuvad rahaks, mida mul ei ole, ja jälle läheb tuju pahaks.

Elutaju tõstmiseks otsin seltsi ja äsja panin päevalilleseemned mulda. Pakk lubab kuni 4,5 meetriseid, nendega saab siis õnnestumise korral igasugu remontivajavat laga peita.

Peale viit kuud tööinimese elu olen kolm nädalat olnud tagasi lapsega kodus. Olen vahetusega täitsa rahul, eks Sverik võib siin omalt poolt lisada, kus on parem, tööl või kodus. Mulle tundub, et mõlemad on head.

Üle aasta töölt eemal olnud, sain jätkata peaaegu samast kohast- maha jäänud korrastamata lindivirnad olid vahepeal natuke kasvanud ja eelmine konverents ära toimunud, ees aga ootamas uus ja suurem. Muidugi jätan ma nüüd endale edasiseks meelde, et tehes oma vanal täiskohal poole kohaga tööd on töö hulk sama suur, aga raha poole vähem. Tööle naasmine oli vaimselt värskendav, praegu ei oskagi ette kujutada, kuidas see oleks olnud peale kolme aastat. Liiati oleks vahepeal mu tööleping niikuinii ära lõppenud ja nüüd sain tulevikuks pisukese kindlustunde.

Loomulikult tegime me sügisel lapsehoolduspuhkajat vahetades kõvad plaanid, kuidas oma ülipikki nädalalõppe mõnusalt sisustada. Et käime Kumus ja kõvasti teatris, sõbrustame ohtralt sõpradega, oleme pikalt maal, teeme remonti ja veel palju toredaid mõtteid. Teatris vist sai käidud kaks korda, Kumusse ei jõudnud, maal sai paar korda oldud, remonti ei teinud üldse ja sõbrad olid tööpäevadel enamasti ikka tööl. Samas õnnestus mul kolm kuud trennis käia, vanaemaga sai spaas mulistatud ja selline koos-kodune elu on ikka päris tore.

Praegu on mul kuu jagu veel kodus lisaks Salme imetlemisele vaja ka organiseerivat tööd teha ja see on üsna tüütu, põhiliselt õnnestub mul asjatada tema lõunaune ajal ja siis natuke veel õhtul kui Sverik töölt koju jõuab. Ettekujutus, kuidas laps üksi millegagi mängib siis kui emme arvutis tööd teeb oli ikka ütlemata naiivne. Eks see põhjustab mul kohati kerget paanikat ja ma tunnen, kuidas ma saan Salme peale liiga kergesti pahaseks ja pärast saan enda peale pahaseks, kui ma lapsega mängides end mõttes tööasju sorteerimas avastan. Aga ainult neli nädalat veel ja siis ma olen loodetavasti jälle rahulik kodukana.

Tulevikus läheb see skeem võimalusel kordamisele. Kui vaid saaks kogu aeg niimoodi, et mõlemad käiksid osaliselt tööl ja oleksid natuke kodus (ja soovitavalt kodus siis ka ühel ajal) ja sissetulekud ei kannataks, oleks ikka täitsa idüll värk. Lotovõit, miks sa mind ei leia? (ahjaa- ma ju ei osta piletieid)

Viimased paar nädalat igatsen ma seda õhtut, mis oli siis ükskord ammu suvel, kui me viisime maal laua koplisse ja panime ilusad riided selga. Ja ma ei saa praegu magama minna, sest hinges on nii hell ja hea, et ma pean selle kirja panema.

Ma arvan, et Elvis lubab, kui siin pikaleveninud talves (juba jälle on autol lumi peal!) tema piltidega natuke “Einet murul” fotomeenutan:

Mõned tantsisid toolidega:

Ja viinamarjad ei olnudki hapud:

Pokaalidel sai sõpruse märgiks jalgu alt löödud:

Ja päike läks klaasi taha looja:

Õhtune jahedus jõudis ja toast tuli sooje riideid tuua:

Oh ja ma olengi praegu seda meenutades umbes sama õnnelik kui tookord:

Ilmateadet vaadates lubab järgnevateks kevadpööripäevadeks suisa nulli, “Eine lumes” jääb vist ära, keegi minuga kevadporri püherdama tuleb?

Päeva alustasime nagu ikka Toomel tähetorni juures, kus Sverik laulis, Salme lippu lehvitas ja vaheldumisi hüüdis “onu räägib”, “tädi laulab”, “eesti lipp” ja “issi” ning mina last üha sülle ja sülest maha tõstsin.
Pärast vaatas kodus paraadi ja lehvitas veel (pildil).
Õhtul uinus “Ukuaru valsi” saatel teleka ees.