Ei saa öelda, et remondi osas midagi ei toimuks, toimub küll, aga lihtsalt väga aeglaselt. Näiteks sai juba väga ammu lastud tahatuppa suur seinakapp ehitada. Lugu jäi õigel ajal kirjutamata, praegu võib ainult meenutada, kuidas esimene ehitaja tuli ja võttis enam-vähem mõõdud ning ei hoolinud sellest, et seinad erineva kõrgusega võivad olla või lae ja põrandaga mõne muu kui täisnurga all lõikuda võtavad, iga järgnev ehitusbrigaad ainult ohkis ja üritas sirgeid kapiseinu kõverate majaseinade vahele suruda. Lõpuks veel käis viimane ja kõige vilunum nina ja kruvis kapiuksed ka käima, mitte ainult vastu lage hõõruma. Tulemus tuli praktiline, kõik riiulid, sahtlid ja kapid veel pilgeni täis pole. Väljanägemine on ka täiesti rahuldav, umbes-täpselt seina värvi.

Lisaks tuhandele sõnale võib kirjeldavalt öelda, et üleval on rida väikseid tavalisi kapiuksi peitmas riiuleid harva kasutatava kraami jaoks, all paar kõrgeid tavalisi uksi, mille taga on üks suur “harjakapp,” sisuks siis harjad, tolmuimeja ja redel, ilma milleta ülemiste riiulite ja kappideni üldse ei ulataks, suurema osa alumisest kapist moodustavad aga kaks suurt lükandust, mille taga on kaks torni korvsahtleid ning mõned torud pikemate ja lühemate riiete riputamiseks. Planeeritud oli sinna veel valgustus ka sisse, juhtmedki seinast turritamas, aga ettevõtlikkust on ses osas vähe olnud. Viimased lisad kapile olid hoopis krõpsuga suletavad lukud, mis ei luba Salmel uksi lahti lükata ja sahtleid välja tõmmata.

Teine areng toimus köögis, pliidi ja kraanikausi taha sai plaat pandud, mida kergem puhastada kui värvitud seina. Lisaväärtuseks oli koleda augu paikamine, mis tekkis boileri miskise vooliku juhtimisest kraanikausi äravoolu juurde. Mõtlesime kaua, plaate valisime ka kaua, aga lõpuks võtsime ennast kokku, läksime paari-kolme plaadipoodi, jõudsime ka ühte Tallinna omasse ja sealt ostsimegi ilusad tumesinised mummud ära. Kaks karpi. Lõpuks jäi ka umbes üks karp üle. Nii et kui keegi tunneb huvi sääraste mummude vastu, siis andke märku. Otsisime oma plaatija kontaktid üles ja uurisime, kas tal on huvi. Nüüd tegelevat ta ehitustel juba muude asjadega, aga oli siiski nõus need plaadid seina panema. Töö sai jälle väga kena, plaatijale ainult kiidusõnad.

Kolmas areng toimus meile täiesti ootamatult. Juba mõnda aega kuulasime, kuidas naaber hirmsasti remonti teha kolistab. Juhtusin kord ka koos temaga trepist üles tulema, kutsus mind oma korterisse, näitas, kuidas meie vets justkui tema korteris asetseks ja kuidas tema oma vetsu sinna vastu nüüd ehitab. Pidi veel vaheseina paksemaks ka tegema, siis tema ei kuule enam, mis meie vetsus teeme ja meie ei kuule, kuidas ta oma naistega tülitseb. Enne seda pidi aga natuke lõhkuma, ta tundis muret või õigemini tegi see talle nalja, et varsti teeb siis seina sisse akna. Tahtis meie poole vaatama tulla, kuidas sein paistab. Ei saanud aru, mida seal niiväga näha on ja kuna meile kohe külaline pidi tulema, siis ütlesin talle, et praegu pole sobiv aeg, teine päev ehk. Teine päev tuligi, siis oli ta kohal juba koos oma torumehega. Nagu juba varem on mainitud, siis lisaks helidele liigub läbi vetsuseina meie naabritele ka vesi. Torude erinevaid jämedusi põhjuseks tuues seletas torumees, et tuleb meie pool torustik välja vahetada, mille käigus ta ka meie iidse veemõõtja asemele uue võib panna, rääkimata sellest, et koledus ilusamaks saab. Maksma läheb meile see ainult veemõõtja hinna, kõik muu on naabri kulud. Meil polnud põhjust keelduda. Kui asjaks läks, selgus, et uut veemõõtjat polnud ikkagi hangitud, nii et veel vähem kulutusi ja laseme vanaga edasi.

Torumees ise oli sõbralik “mägede poeg” ehk suur ja tõmmu mees. Väga viisakas ja väga head eesti keelt kõnelev inimene, nalja viskas kah. Täielik huumor oli siis, kui veemõõtja juurest ühendati lahti voolik, mis loputuskasti vett juhib. Torumees asetas otsa kausi kohale ja jäi ootama, et voolik tühjaks jookseks. Palju sealt ikka vett tuleb? Vesi muudkui voolas ja voolas ja voolas… Täiesti enneolematu. Olime valmistunud mõneks tilgaks, need tilgad täitsid ära poole suurest pesukausist. Ega midagi, vanad torud minema ja uued asemele. Plastiktorud asendati plastiktorudega, aga selliseid torusid polnud mina enne näinud. Torud ja liitmikud kõik paksust plastist tehtud, monteerimiseks on üks riistapuu, mis läheb hirmus tuliseks, korraga kuumutatakse toruotsa väljast ja liitmikku seest, kuni mõlemad veidi sulavad, misjärel nad kõvasti kokku surutakse. Ei mingit toruvõtmega möllamist ja loodetavasti ka ei mingit tilkumist. Ka ei tulevat neid mingi isoleeriva materjaliga katta, sest nad on nii paksud, et naljalt “higistama” ei hakka. Vetsutorustik näeb tõesti nüüd pisut kenam välja kui enne. Küsimus on, kas viitsime sel sajandil üle tapeetida augud, kust eelmised veemõõtja kinnitused läbi läksid.

Kurb on see, et naabrite remont ei luba enam unistada sellest, et naabrid ära tahavad kolida ja oma korteri võileiva hinna eest meile müüa.

Lasteta noori kostitavad sugulased sageli pikkade pilkudega, taktitumad ka küsimustega pisipere-plaanide kohta. Sigimist oodatakse mitte ainult pikalt koos olnud paaridelt- ka noored ja vallalised saavad oma jao. Nagu möödunud aasta jooksul selgus, oli naiivne oodata, et lapse sünniga võiks see teema soiku jääda. Meil on uskumatult lahe laps ja muidugi oleks vahva, kui nii toredaid lapsi oleks kohe rohkem, aga praegu on mul küll täitsa kõrini pidevast aruandlusest paljunemise kohta.

Naabritädid, juhututtavad ja üldse esmakordselt kohatud inimesed, kes me noort peret näevad/teavad, hakkavad rääkima kuidas on vaja kohe saada ka teine ja võimalikult väikese vahega, et küll siis on elu ilus. Selliste soovitustega on pöördutud töisel vestlusel, günekoloogi juures, pargipingil, sugulaste juures külas olles jne. Ilmselt võtab olemasolev laps ära ebamugavad äkki-ta-ei-saa-lapsi piirid ja siis võib hakata jaurama teemal “maa tuleb täita”. Maa muidugi täitub iseenesest, iseäranis ida pool. Ja kallid naabrid, daamid kassajärjekorras ja teised heasoovijad: ikka päris sageli on need õnnelikud noored vanemad pidanud läbi elama loobumisi, ebaõnne ja valu. Mulle tundub, et üha enam paare vajab uue elu algatuseks meditsiinilist abi. Kõik inimesed, nii uskumatu, kui see ka ei tundu, ei saa vanemahüvitise maksimumi. Paljudel paaridel ei ole klapp nii hea, et laste saamine peret üha tugevamaks muudaks ja elu kestaks õnnelikult igavesti. Sellised pärimised võivad väga ahistavad olla.

Analoogne olukord on mul ka ülikooliharidusega. Omades läbi suure laiskuse ja venitamise nelja asemel kuue aastaga saadud magistriväärilist bakat olen ma hetkel olukorraga rahul ja doktoriõppesse (mis oleks haridusredelil järgmine samm) ei kipu. Aga ma töötan teadusasutuses, kus kihab doktoritest ja doktorantidest, ning mu senised teadussaavutused on siinses kontekstis tõeline alapingutus. ”No millal siis sina, Maarja, uuesti…” on küsimus, mis siis lõpeb vastavalt kas lapsesaamise või ülikooli naasimisega ja ajab mul karvad turri. Viisaka inimesena ma ei plahvata, vaid irisen siin.

Ja neid kahte korraga ei tule päris kindlasti, ma ei ole supernaine.

Naabrite juurest kostub saagimist, relaka undamist ja kõva kopsimist. Meie poolt kostub nende poole teatavasti “kõik, mida me vetsus teeme.” Siiani on nende poolt meieni kostnud peretülisid nii eesti kui vene keeles, nii reklaamipausidega kui ilma, sekka ka saapalukkude tõmbamist ja klaverimängu.

Ükspäev sai kinos käidud, ikka püha Tõnu vaatamas. Millalgi tahaks uuesti näha, aga mitte veel. Filmi vaatamine nõudis väga palju energiat. Selle kulutamisest polnud kahju, aga tahaks ennast ja mõtteid enne järgmist vaatamist veidi koguda, arutada teistega viiteid, tsitaate ja sümboleid. Kui “Püha Tõnu kiusamist” üldse kuidagi kokku võtta, siis kõige rohkem oli ta filmilindile salvestatud unenäo moodi, kus tegevus on põhjendatud, aga mitte tavaloogikaga seletatav ja kogu aeg on tunne, et kõik toimuv viitab kaudselt või otseselt millelegi muule. Piltidena filmist jäid muuhulgas meelde udune lehm teeservas ja katkine klaver, mille otsas krahv turnib.

Film jätkus ka peale kinosaalist väljumist. Tasku must-valge-metalses inimtühjas vetsus oli tunne, et kohe juhtub midagi. Kaubamaja täiesti tühjas parklas mängis kummaline muusika, vaid üks koristaja liikus ringi, kes pidi ilmselt pilti veidi elavdama. Pääsesime siiski vahejuhtumiteta. Meie maja otsa najale on aga toetatud hulk läikivaid musti plaate, natuke liistudega tugevdatud vineeri ja klaveri haamristik. Klaveri kallal vägivallatsemine on moeasjaks saanud? Mõistan, et filmis on kõik lubatud, aga miks lõikab üks inimene oma klaveri relakaga juppideks selleks, et tükid õue maja seina äärde vedada? Kardan, et klaverimängu enam naaberkorterist ei kuule.

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, kuidas mina ja sport, need on umbes sama head sõbrad kui Iisrael ja Palestiina. Hea küll, ma olen elus mõned korrad korvpallitrennis käinud ja ükskord proovisin õhkpüstolist laskmist ja paar korda käisin kaberingis ka. Ehk siis klassikaline püsimatu proovija. Põhikoolis kehkaõps veel suutis ülekaalule kalduvaid lapsi siia ja sinna suunata, aga keskkooli kehalise õpetaja lajatas kõigile ühesama malliga, vallandades vastupanu. Viilisin ja viskasin nalja, kukkusin sihilikult rööbaspuudelt ja servisin jumalteabkuhu, et vaid platsilt ära saada. Pärast lõpuaktusel tuli pr. Ruut mind tänama, et ilma minuta oleksid tunnid palju igavamad olnud.

Sellest saab siis tuleval kevadel kümme aastat. Ma vahepealseid juhuslikke ujumaskäimisi (kus ma küll üritasin alati kilomeetri ära pusida) ja rattasõite-matku spordi sekka siiski ei arvaks, tegemist oli rohkem lõbuga. Näete ise, minu jaoks sport ei võrdu lõbu, vähemalt senimaani.

Peale Salme sündi läks vorm alguses paremaks, ilmusid näiteks käelihased ja võhma tuli titega toimetades juurdegi. Samal ajal hakkasid selg ja põlved ennast ebameeldival moel meelde tuletama, justkui üritades vaikselt alla andma hakata. Et Salme on nii tore inimene, tuleks ju kunagi uudishimust järgi vaadata, kas meie geenikombinatsioonid ka millekski muuks võimelised on. Ja selleks on selg ja jalad üsna olulised.

Andsin alla ja läksin täna esimest korda pilatese-nimelisse trenni sansaara-nimelises asutuses.

Ma olen elus. Ma lähen sinna järgmisel nädalal jälle. Otseloomulikult tundsin ma end selle tunni aja jooksul uskumatu äpuna, ehkki tegemist oli algajate trenniga. Alusülesanne on harjutusi tehes hoida kõhtu sees ja õlad lõdvalt, hingates sügavalt sisse-välja vastavalt treeneri näpunäidetele- üllatavalt keeruline kombinatsioon, kui üritada samal ajal igasugu seninägematuid liigutusi teha. Huvitava tõsiasjana selgus, et ma olen lapseootuse käigus pea täielikult minetanud kõhu sisse tõmbamise võime. Ja eks seda kõhtu, mida tõmmata, ole üksjagu palju ka, aga vanasti ikka tõmbus ilusti. Muidu oli kõik vaikne ja sujuv, ja mingit kardetud omm-vaataendasisse-manipadmehummi ei olnud. Otsaesise sain ikka märjaks, just neid kadund kõhulihaseid taga otsides.

Eks näis, kas kossutrenn ja kabering jäävad rekordiomanikeks või jätkub püsivust. Võiks ju.

Kunagi paar aastat tagasi sai Zenit kaamerasse film pandud (Agfa 400). Nüüd otsustasin, et on jälle aeg filmile pilte teha, fotopoed ju pakuvad mugavat võimalust pilte kohe plaadile skännida. Klõpsisin filmi täis ja hakkasin teda tagasi kerima. Kerisin-kerisin kuni käis tuttav klõpsakas koos kerimisnupu “vabanemisega” ja saigi keritud. Tegin kaane lahti, aga selgus, et ikka ei saanud küll, film vahtis vastu. Panin ruttu kaane kinni ja kerisin ikka korralikult lõpuni. See kõik toimus loomulikult päevaajal ja õues ja väga päikeselise ilmaga. Mis seal ikka, film Photopointi ilmutusse. Läksin tunni pärast tagasi ja kätte sain ainult ilmutatud negatiivi põhjendusega, et automaatseks skännimiseks oli film liiga tume. Käsitsi skännides ühe pildi hinnaks 10 krooni. Loomulikult polnud ma sellega nõus. Negatiivilt ma pilte vaadata ei oska (muidugi näen, mis seal on, aga ei ole kogemust, et tabaks kohe ära, kuidas pildid välja on tulnud), nii et palusin, äkki saavad indekspildi teha. Selgus, et ka seda ei saanud. Nii ei jäänudki muud üle kui ise pilte “skännida”.

Valgusallikaks üks piimpleksiklaasiga raamaturiiuli lamp, negatiiv lambi ja klaasi vahele, fotokas statiiviga kaadervärgi kohale ja pildistama. Midagi imelist sealt muidugi ei tulnud, lihtne fotokas ei oska kuigi lähedale fokusseerida, aga parem ikka, kui negatiivi vahtida. Värvide õigeks pööramine osutus oodatust keerulisemaks. Enam-vähem rahuldava tulemuse andis GIMPis inverteerimine ja seejärel värvide automaatne tasakaalustamine (oluline on seda rakendada täpselt kaadri alale, et arvesse võetaks ainult reaalset pilti).

Ja palun väga, selline oli tulemus. Täitsa mitu pilti, mis on tehnilises mõttes välja tulnud. Huvitav, kas keegi on nõus negatiivi mustadest laikudest mööda vaatama ja skännima õnnestunud pilte ka odavama raha eest kui á 10 krooni.

Aasta tagasi: 3,79 kg, pikkus 52 cm, peaümbermõõt 34 cm.
Täna: 10,97 kg, pikkus 78 cm, peaümbermõõt 46,2 cm.
Aastajagu pilte siin.

Eile oli lõpuks siis see päev, kus laps sai aastaseks. Ma ei osanud kunagi öelda, mitu kuud, päeva tundi ja minutit mu armas lapsuke parajasti vana on. Nüüd siis läheb vähemalt seltskondlikus vestluses asi kergemaks.

Aastane Salme endiselt põhiliselt naerab, räägib omas keeles palju ja eesti keeles ülteb aitäh, auh-auh (kõik suuremad ja karvasemad elusolendid), käpe-käpst (kõik väiksemad kärbsed-mutukad-liblikad-tõugud), tita (nukud ja väikelapsed piltidel), mäm-mämm, taa-daa, õueminekul “oue” ja “app” vmt. lambi kohta. Vajadusel jonnib, kui midagi põnevat keelatakse, magab üks või kaks korda päevas tunni-paarist und, niheleb öösel ja tahab kaissu tissi sööma. Lemmiksöök tundub olevat kõrsikud ja liha. Köögivili ajab tuju pahaks. Tõuseb asjade najal püsti ja liigub piki neid külg ees edasi. Seisab kuni pool minutit ka ilma toeta (eriti siis, kui mõni mängukann toeks pihus on). Üldiselt on ta seltskondlik, võõrastama kipub esmakohtumisel meesterahvaid. Suus on kaheksa hammast, strateegilised mõõdud selguvad kolmapäeval.

Ema marssis õhtul aiast vahetuppa porgand peos ja nõudis, et “Kirgede torm” tuleb vaikseks keerata. Vehkis aktiivselt porgandiga ja rääkis Kooli talu vanadele ja noortele järgmise loo:

Keegi N. Liidu riigijuht, olgu ta siis Hruštsov, kuulnud enne välisvisiiti, et väljamaal olla masinaehitus nii kaugele arenenud, et toodetakse isegi naise asendajaid.
Läinudki siis mees võõrsil automaadi manu, lasknud raha sisse ja asetand riista avausse. Mõnu asemel hakkas hirmus valus, tõmbas välja- nööp oli otsa õmmeldud.

Aga meil kasvas aias puha ilma automaadi abita selline porgand. Mõtlen siin, kas võtta nööbiga porgandile kasuliku mudeli patent või mitte, matkajad ja töömehed ehk tahaksid väikest kosutust endale vööle või rinda kinnitada.

Ja ma ei saa ka siin eputamata jätta emale tehtud täiesti söödava juubelikimbuga, mille idee tuli sellest, et talle ei meeldi, kui aiast lilli murtakse. Võtsin siis seda, mida on palju.

Reisimine on tore, vana teadmine sai uut kinnitust juuli lõpus Soomes käies. Sedakorda siis oma autoga, nii polegi varem reisinud. Samuti on kõik reisid kinnitanud, et kõige tähtsam osa reisist on seltskond ja seekord oli see kohe eriti hea. Kahtlusi oli, kas Salme viitsib muudkui külast külla ja linnast linna sõita, õnneks osutus Salme suurepäraseks reisiseltsiliseks ja kummutas kõik kahtlused – ei nurisenud selle üle, et peab autos istuma ja jälgis huviga uusi kohti, samuti magas neis uutes kohtades sama hästi nagu koduski. Ja tegi pahandust ja pererahvaga nalja.

Reisile eelnesid loomulikult ettevalmistused, kaks neist tehnilist laadi. Mõlemad panid meid pikalt mõtlema, kas asjal ikka on mõtet, aga tagantjärele ei kahetse me kumbagi.

Kõigepealt kaalusime, kas avada palavaga aknaid või lasta konditsioneer korda teha. Lõpuks sundis uudishimu loodusele käega lööma – läksin Saabiga kliimaseadmete remonti. Realiseerus kõige positiivsem stsenaarium, probleemiks oli vaid gaasi puudumine jahutussüsteemist. Asja uuris noor remondimees, talle on ainult kiidusõnu öelda. Hea teenindaja ja hea töömees, muuhulgas selgus, et samuti Saabi omanik. Torud said täidetud ja auto hakkas jahedat õhku salongi puhuma. Oluliselt mõnusam kui aknaid irvalik hoida, sest aknast sisse vuhisev tuul teeb koledat lärmi ja on üsna kontrollimatu, kogu aeg mõtle, kas puhub kellelegi peale või mitte. Konditsioneeriga on muidugi oht haigeks jääda, aga sellest õnnestus meil pääseda.

Teine peamurdmist pakkuv küsimus oli teeleidmine. Paberkaartidel on oma võlu, aga kolmekesi sõites üsna tüütu, sest üks on roolis, üks tegeleb lapsega ja üks on laps, puudu on kaardilugeja. Läpakas ja GPS ei ole ka väga mugavad, kaardilugejat on ikka vaja. Navigatsiooniseade on mugav, aga ostmiseks tundub kallis, sest kui tihti teda ikka vaja on ja rentimine tundus lihtsalt kahtlane. Viimase hetke otsus oli osta kõige odavam TomTom, kätte saime ta päev enne ärasõitu. Ja tõesti, viis meid ilma igasuguste pingutusteta kohale just sinna, kuhu minna tahtsime. Näitas veel bensiinijaamad ja parklad ka ette ja ütles sõbraliku häälega: “Võimaluse korral pööra ümber.” Nii et igati õnnestunud investeering.

Lisaks tehnilistele ettevalmistustele pani Maarja paika marsruudi, vaatas valmis ööbimiskoha ja märkis üles vaatamisväärsused. Aitäh talle! Minu jaoks on selline asi väga tülikas, aga tema ei nurisenud.

Reis algas pühapäeva varahommikul, maale ostetud uue külmkapiga koos olime saanud miskised Viking Line’i sooduspiletid. Suurem osa laevasõidust möödus sõpradega hommikusöögilauas istudes, väiksem osa poes lapsekäruga ringi trügides ja tekil meretuult nuusutades. Hommikune laev on rõõmsalt rahulik, nagu kõik hommikused asjad ja inimesed. Liiga ruttu jõudis laev Helsingisse, läksime sõpradega lahku, ütlesime TomTomile: “IKEA” ja asusime teele.

Vantaa IKEAs oleme varemgi käinud, suurte silmadega uudistamine jäi seekord ära, samuti polnud meil sellist pressingut peal nagu eelmine kord, kui pidime laevale jõudma, saime rahulikult ja mõistlikult poes ringi käia. Põhiliseks eesmärgiks oli lapse söögitool, olemasolevast kipub Salme end välja upitama, IKEA toolil pole jalatuge ja laps on rihmaga kinni, sealt põgenemine on tunduvalt keerulisem. Lisaks sattusid ostukotti veel köögi kapialused lambid, neli riiulihoidjat (nii odavad ja esteetilised olid lihtsalt!), pissipott (jälle nii odav!), näpunukud ja üks pehme mängukass, kelle triipkoodilipiku Salme enne kassasse jõudmist korralikult ära lätsutas. Ja kolm leivavormi ostsime ka.

Porvoo

Ostud tehtud, turismireis võis alata, esimeseks turismiobjektiks ja pikemaks peatuspaigaks oli Porvoo. Kaasa võetud Lonely Planet rääkis, et kindlasti tasub vaadata vana puitmajade ja munakivisillutiste rajooni. Väiksed puumajad, vaiksed tänavad ja künklik maastik tõi silme ette vaheldumisi Pärnu, Haapsalu ja Viljandi. Tänavad olid kohe nii vaiksed, et ühtegi kohalikku näha ei olnud, ainult uudistava pilguga inimesed käisid ringi, kaardid ja fotokaamerad näpus. Üks turistidest vaatas mulle vandeseltslaslikul pilgul otsa ja teretas, nagu seda metsas matkates kombeks teha on. Majade vahelt leidsime väikse mänguväljaku kiikede ja liivakastiga. Salme sai esimest korda elus kiigele, tundus, et talle meeldis. Ukerdasime käruga munakivisillutisel ringi, ei hakanud kividest laotud treppi mööda ronima, millele, nagu ka paljudele teistele järskudele tänavatele oli pandud silt, et talviti hooldust ei tehta. Huvitav, kas talvel liigeldes on kohalikel kirkad käes ja “kassid” all?

Meie teele jäi kirik, mille nime ja ajalugu ma ei mäleta, aga mille tõrvatud kimmkatuse lõhn pilte vaadates ikka veel ninna tuleb. Ja päike säras seal katusel nii kaunilt. Seest polnud kirik vähem imetlusväärne, üritasime meelde tuletada ununenud arhitektuuritermineid ja vahtisime kantsli kohal rippuvat tuvi, lakke maalitud ornamente ja laest alla rippuvat laevamudelit. Salme, muuseas, magas samal ajal väljas kiriku ukse kõrval, kärus muidugi.

Kõht hakkas tühjenema, liikusime alla jõe poole. Täiesti eksimatult leidsime üles restorani-kohvikutänava, hakkasime otsast uudistama. Ei, kohvik ei sobi, tahaks midagi tõhusamat süüa kui lihtsalt kooki. Teorestoran tundus kallis, ehk ka hetkel mitte päris see, mida otsisime. Pühapäevane päev, Lonely Planeti soovitatud koht oli juba kinni. Suure otsustusvõimetuse tulemusena istusime lõpuks ühte õuelauda maha, koht oli kena, aga ei midagi erilist. Mina kui soome keele oskaja läksin sisse tellima, selgus, et kokad on juba pillid kotti pannud ja süüa võib ainult võileibu. Võileibu me ei tahtnud, aga midagi muud ka enam ei saanud, sest ülejäänud kohad olid selleks ajaks juba kinni või samas võileivafaasis. Otsustasime supermarketisse minna. Poes jätkus otsustusvõimetus, isegi kolmnurkvõileibu polnud kuskil näha, vaatasin küll igasse letti. Küpsiseid ja tumedat alkoholivaba õlut vist ostsime, ja miskit veel. Tundus, et on vaja ikka midagi asjalikumat süüa. Igal otsustusvõimetusel on piirid, nii jõudsimegi lõpuks Subwaysse võileibu ostma. Mina veel arvasin, et ma oskan soome keelt ja rääkisin seda julgelt, Maarja suhtles teenindajaga inglise keeles. Mõlemad saime oma võileivad kätte, otsisime pargi, istusime tennisemängijaid vaatama ja sõime. Salmele andsime purgitoitu. Kiirtoit on nii oma kvaliteedi kui kvantiteedi kohta häbemata kallis, miks inimesed seda ikkagi söövad? Seal pingil otsustasime, et edaspidi ei ole me virisevad ja valivad vaid oleme reisil, võtame esimese või hea küll, teise ettejuhtuva ja hindu ei vaata (väga).

Jõeäärne oli vaja ka üle vaadata, sõitsime üle silla ja mööda käänulist ja kitsast teed alla. Salmet ei hakanud autotoolist välja võtma ja kärru toppima, käisime vaheldumisi jõe ääres Porvoo vappi kujutavat lillepeenart ja soome stiilis potjomkinit vaatamas – mingi Rootsi kuningas või keegi olla kunagi mööda seda jõge sõitnud ja seks puhuks olla jõeäärsed paadi- ja muud kuurid kenasti rootsi punaseks värvitud, misajast peale nad nüüd seda värvi ainult ongi.

Loviisa

Porvoost järgmine vaatamisväärsus oli Loviisa, kohale jõudes saime aru, et ringi vahtima ei tasu hakata, sest muidu ei jõua me oma ööbimiskohta enne kella kümmet õhtul. Peatusime mingis parklas mitte rohkem kui kümme minutit, millest üheksa veetsin ma mõttes soomekeelset telefonikõnet kokku pannes ja ühe minuti ööbimiskohta helistades, et neid meie hilisest saabumisest teavitada. Arvasin, et ju ma ikka midagi oskan soome keeles öelda, sest vastastikkusele arusaamisele me jõudsime. TomTom hindas õigesti, poolteist tundi sõitu ja olimegi Luumäkis.

Mirjan Matkakoti

Kohale jõudsime veel täiesti valges, Mirja ütles, et kell pole midagi nii palju, suveõhtu ju. Läksime sisse, tutvusime Mirja mehega (keda Salme natuke pelgas) ja tutvusime maja ülakorrusega, mis külaliste päralt. Kedagi teist peale meie ei olnud, mis tähendas, et duširuum, WC, elutuba ja köök olid täiesti meie. Leppisime kokku, et hommikusöök on kella kaheksa-üheksa vahel, Salme suhtles Mirjaga täitsa vabalt ja tegi nalja nii et vähe polnud. Vaatasime televiisorist ilmateadet, lubas head, soojendasime poest ostetud karjala pirukat ja jõime õlut. Salme oli arvatavasti pikast autos ja kärus istumisest tüdinenud, käperdas nüüd hoogsalt põrandal ringi ja uuris ümbrust. Imekombel jäid kõik nipsasjakesed ja klaasriiulid terveks.

Kolmveerand üheksaks olime ärganud ja pesnud, võisime sööma minna. Köögis ootas meid peale Mirja ja tema sõbranna/naabrinaise veel puder, võileivakraam ja karjala pirukad (kui mu mälu mind ei peta). Joogiks mahl ja muidugi kohvi. Salmegi sõi putru (ema stiilis – moosiga) ja tegi jälle Mirjaga nalja, põhiliselt tehti nägusid. Hommikusöök oli kodune ja seepärast väga maitsev. Mirja juures ööbimine oli täiesti parim võimalikest variantidest. Puhusime veel minu piiratud soome keele piires juttu, pakkisime kohvrid ja asusime Lappeenranta poole teele.

Tundub, et tuleb reisikiri järjejutuna avaldada, annan endast parima, et järgmine osa võimalikult ruttu ilmuks.

Soomes käidud, pildid jõudsid äsja flickrisse. Ka folk sai väisatud. Reis kukkus välja peaaegu täpselt nii, nagu loodetud. Kehutan Sverikut pikemat reisikirja kirjutama.